yummi kummitab, eh?

Mis mul ikka öelda on... laulan juba viimased 3 päeva koolis iga tund ja iga vahetund oma yummi-yummit ja olen sellega kõiki juba punaseks ärritanud, sest see jääb ka neid kummitama.

Elu ei veere üldse.. tundub nagu oleks see kandiline kuubik, mis on oma formaadilt 2D ja mis kukub vaikselt ühele küljele ja siis teisele küljele ja siis jälle esimesele küljele tagasi.

Eeskuju mõtlemisele

YO.

Hetkel olen lugemas raamatut pealkirjaga "Poiss, kes pöördus tagasi taevast". Tegu on kristliku raamatuga ja tõestisündinud looga, kuidas poiss sattus autoõnnetusse ning sel ajal, kui ta oli koomas, käis ta taevas. Arstid ütlesid, et sellistest vigastustest ei tule eluga välja ning isegi see oleks ime, kui ta ei sureks. Kuid nüüdseks on ta pea-aegu tervenenud läbi taevaste vägede.

Ning sellest raamatust jäi üks lõik kohe väga eriliselt silma. Kui te nüüd arvate, et siin on mingi järjekordne mõtetu Jumala jutt, siis lugege alljärgnev lõik läbi ning veenduge, et see pole. See on väike mõtlemiskoht inimestele, kes ei näe milleski positiivsust ja üks vingulaul käib kogu aeg. 

" Kui Kevin mulle tagasi helistas ja tema majale langenud puust rääkis, pidin alguses naerma puhkema - mitte kaastundmuseta kalki naeru, vaid rõõmunaeru Jumala helduse pärast. Ma mõtlen seda tõsiselt. Minu jaoks pole küsimus: "Miks juhtuvad headele inimestele halvad asjad?" vaid: "Miks meile üldse juhtubmidagi head?" Kindlasti ei ole me seda ära teeninud. 

Ma ütlesin Kevinile: "Esmalt mõtle sellele, et elekter läks ära. Milline õnnistus! Kui elektrivalgus poleks kustunud, oleksid sa koos lastega majas olnud ka ajal, mil puu langes katusele. Teiseks, sul oli nii või teisiti hädasti vaja katust parandada. Nüüd saad täiesti uue katuse ja kindlustusfirma maksab selle kinni! Ja kolmandaks küsin ma sinult: "Millised puud selles tormis murdusid? Kõik nõrgad ja vigased puud! Tugevad ja terved puud seisavad endiselt püsti. Sinu krundil toimus looduslik puudelangetus, mis muutis su kinnistu turvalisemaks ja tervemaks, jättes tervemad puud kasvama rõõmuks su perele. Järgmise aasta juulikuus ei saa sa öelda, et ainult üks puu võeti maha."

Jumala kätt võib näha kogu selles olukorras, aga nagu ma ka Kevinile ütlesin, me peame tahtma seda näha ja vastu võtta kui Jumala helduse ilmingut meie elus. "  

-Suudaks ka meie nii kristlaslikult kogu aeg mõelda.. see oleks saavutus ja eeskuju. 

Kirjandus, muusika, kunst

Kirjandus, muusika, kunst - nende kolme asja vahel on üks suur sild, mis neid ühendab. Selle silla nimi on: eneseväljendus. 

Kirjandussse saame me põimida muinasjutte oma peast. Kirjutades loome maailma, kus kõik käib meie reeglite järgi. Seal saame abielluda, tappa, muuta end maailmakuulsaks või siis hoopis nähtamatuks. 

Muusikasse saame me peita oma tunded, viha, rõõmu, ängistuse. Mis iganes hääled, mida igapäevaselt ei saa välja lasta. Me saame on halvad emotsioonid panna muusikasse ning muuta need ilusaks.  

Kunsti abil saame joonistades tõmmata kõige tumedamad või kõige värvilisemad jooned, mis meie meeltes paeluvad. Joonistades saame luua visuaalse pildi enda maailmast. 

Ning kui me ei paneks need tunded millegi muu sisse elama vaid jätaksime enda sisse, siis võiksime sellega hoopiski teha füüsiliselt inimestele haiget. Näiteks kuulus kirjanik E.A. Poe, kes kirjutas õudusjutte. Tema panigi kogu oma õudukate sisse selle viha ja tapahimu, tappes kirjanikulugudes oma kaasmaalasi. Selle arvel ta kindlasti säästis nii mõnegi reaalse inimelu. 

Kõigi nende kolme puhul saame me luua uued maailmad. Jagada mitte-avalikult oma sisemisi jooni ning samas luues midagi ilusat, hämmastavat, uut. 

Sellepärast me neid kolme asja armastamegi.  

Väike linn

Seal on üks väike linn, mida nähes tuleb südamesse soe tunne. Autod selles linnas tuttavad, inimesed nende istmetel veel tuttavamad. Üle tänavate lehvitavad sõbrad üksteisele ning hõikavad lühikesi tervitusväljendeid. Kõik teed on selles linnas läbi käidud. Iga teelõik toob kaasa mälestusi selle kulutamisest. Kõikides nurgatagustes on oldud. Majad on kutsuvad ja korterid nendes on läbi käidud. Sinna on läbi aegade kogunenud inimeste poolt miljoneid mälestusi alates sellest, kui väikese rahvahulgaga hakkas see alles tekkima. Seal võib kõike teha, sest see on kodu. Pole mupot, kes jõllitab oma kakarohelises mundris ja tusased porisevad vene tädikesed on päevavalguse eest peidus. Päikese saabudes jooksevad kõik õues, naudivad ilma. 

Seal väikeses linnas pole üksildust. Seal on kõik omad ning alati on seal keegi lähedane, kelle juurde pöörduda. 

Aeg selles linnas möödub omasoodu. Pole kiirustajad, vaid on nautijad. Nad istuvad rahulikult kääksuvatel pinkidel ning hingavad sõõm-sõõmu järel õhku. 

Inimesed selles linnas elavad seal, sest nad armastavad seda linna. Nad kasvatavad seal oma lapsi, veedavad abikaasaga koos aega. Tööl käivad nad seal samas linnas, sest nad ei pea kaugselt otsima kohta, kus saaks teha seda millega hing nõustub. 

Oma igapäevastes tegemistes ei vaevu nad riietuma moe tipu kohaselt. Neile piisab, kui tagumik on kaetud ja kõhtu katab värviline riie, mis vastavalt ilmale peab sooja/külma.

Jah, nende väikelinnaelanike elu võib tunduda küll vähem paremal järjel, kui teistel. Kuid nemad on just sellega rahul. Neile tuleb anda respect, sest nad on rahul oma väikese eluga. 

Nemad on need, kes teevad väikesest linnast selle, mis ei unune kunagi. Ükskõik kui kaua aega hiljem sinna minna.

Respect! 

Idu

Täna on täiega idu päev olnud. Otseses mõttes seekord.
Hommikul sadas padukat. Nii hullusti, et magada ka ei saanud. 9-ks Solarisse, saime Kellukaga ukse juures kokku ja täpselt 9.00, kui tehti uksed lahti, jooksime alla toidupoodi. Sõitsime käruga ringi ja kuhjasime sinna võiku kraami.


Sõitsime bussiga kooli, sebisime end klassijussi kabinetti raamatukokku ja hakkasime pihta. Pikemalt, koolis toimus tervislikkude võileibade konkurss. Iga klass pidi tegema. Meie klassist tegime Kelluga kahekesti. Seal oli siis must seemneleib, jääsalat, juust, kanasink, kurk, tomat, idud, punane sibul. Ja sellist oli siis kaks kihti. Nomnom mõnus oli teha. Pärast ülejääkidest tegime veel endale ka võikusid. Viisime siis aulasse selle, õpsid ja kõik kõvad tegijad koolis hindasid neid. Meie saime 3.koha ja pärast saime selle ära ka süüa, niiet väga viis =)

nimi-VÕIQ

Ülejäänud päev oli lahja. Sotsid, keka ja kunst. Klaveri lükkasime selle jubeda ilma ning sellega kaasneva raske õhurõhu ja sellest omakorda tervist mõjutavate asjaolude pärast edasi. Kõikidel oli raske olla.
Sõin terve päev idusid. Ostsime võiku jaoks 100gr karbi idusid, aga nad olid pmst karpi nii kokku surutud, et neid oli seal väga palju. Ära kasutasime ainult veidikene ja siis saingi ülejäänu endale. Ning sellega ma siis iga tund pudistasin seal ja pakkusin teistele ka. Paljudel oli nagu whaat... misasi see on :D Jeah.. ma arvasin, et ma olen ainuke maakas, kes pole kunagi varem idusid söönud, aga nagu tuleb välja siis ka paljud linnakad pole :D Seda kirjeldades võiks öelda, et lõhn on sellel nagu mullal ja maitse on midagi hernekauna sarnast..

idukarp ˇˇ

Kodus chillasin, hakkasin pannkoogitainast tegema ja just siis ajas Julia linna mu. Sõit vurravurra linna ja Virus Juliaga kokku. Nägime ka Hannat ja Kaisat. Suht palju enne kuute hakkasime juba liikuma. Jõudsime vara kohale. Vähe rahvast oli... sauna-lauri oli kohal.. tegi nalja.. iMaci taga sai ka veidi Amandaga asjatatud jne.. mõnus oli vahetevahel ka palju varem enne noortekat kohale jõuda.

Noortekas oli lahe. Mul endal oli kohati veidi raske oma mõtteid koondada jutlusele, aga tähtsamad asjad jäid ikka kõrva taha kinni ka ;) Näksilaua juures sai erineva rahvaga juttu aetud. Lõpuks jäime Bertaga istuma ja porgandeid sööma ja siis tuli Taaniel meie juurde ning meie täiesti suvalisest jutuajamisest sai täiega diibi teksti arutlus. Lahe oli.
Kodus tegin pannnkooke. Nussaga. Ülihead olid.. njommmmmmmmm

Ning selle njommmiga ma finisheeringi siin. Guud Nait !

It´s not you, it´s me

Nutmine, naermine, melanhoolia hood- kõik need on jälle mahtunud paari viimase päeva sisse. Vahel tundub, et  nädalapäevad on kummist, sest üks päev võib nii palju asju mahutada. 

On imelikke ja vähem imelikke asju toimunud. Näiteks täna oli 19. aprill. Ja täpselt aasta tagasi 19ndal aprillil tulin ma salaja linna ja tegin Liivalaias katsed ära. Ma mäletan seda päeva. See oli üks esimesi päevi elus, kui ma chillisin terve päev linnas üksinda. Pabistasin ka ja oeh.. mäletan seda hetke, kui istusin gartsas pingil ja ootasin. Tänagi istusin seal samal pingil ja tšekkasime selle aasta katsetajaid. Jep, lisakatsed olid see aasta samuti 19ndal aprillil. 

Tänane päev algas ka imelikult. Tahtsin end keerata küljele, aga miski soonis kaela ümber. Tegin silmad lahti, vaatasin, juhe... juhe ümber minu kaela. Pingul. Väike šokk käis läbi, siis taipasin, et olin kuidagi öösel või hommikul mässinud teleoni laadija endale ümber. Ning hommikul teine kreeps tabas mind siis, kui nägin et ma olin korteri ukse unustanud lukust lahti. Tavaliselt kontrollin ma 4 korda õhtu jooksul üle, kas uks ikka on lukus. Nüüd aga veetsin jälle ühe öö nii, et naabrid oleks võinud vabalt korterisse tulla.. creepy. 

Kolmapäev oli muhe päev, ainult 3 tundi. Algas jubedalt. Kaks esimest tundi olid kirjandi kirjutamine, kus ma ei suutnud piisavalt teese leida ja lubatust lühem tuli jutt tuli ka. Ning tänu oma aeglusele ei saanud ma seda ka valmis, mis tähendas seda et ma pidin järgmise tunni ajal, ehk inka, testi tegema kiirelt ära et kirjandi puhtand edasi kirjutada. Ja isegi siis ei saanud ma seda valmis. Õnneks aitas pikk vahetund mu hädast välja ning täpselt peale kella helinat sain kirjandi õpsile viidud.  Siis oli kaks tundi järjest loeng. Terve see aja jõllitasin oma kotis olevat hot dogi ja kannatasin kõhukorinat. Kui see läbi sai, ning ma sai suus juba pinkide vahel liikusin, moosisid klassikaaslased mu ära, et ma tuleksin Google SketchUpi. Kuna mul oli hea tuju, siis ma olin täiesti nõus. Ikka veel sai suus ja mäludes otsisime klassivennaga mööda kooolimaja mata õpsi taga. Ja ma lihtsalt kogu aeg naersin meeletult. Õnneks oli tundide aeg ning kedagi imelikult vaatamas polnud, aga ikkagist... tühjas koridoris klassivenna kõrval irnuda sai suus nagu hobune pole just kõige viisakam. Lõpuks õpetaja üles leides ei suutnud ma ise midagi öelda, sest ma.. naersin. Aga igatahes sain ma loa minna sinna õppetuppa vms.. Ma isegi ei teagi mille üle ma naersin..  

Ja järgmised 2,5 tundi istusingi arvutiklassis sketšimas 3D maju, kuubikuid ja kirikuid projekteerides. Fun oli.  Üks uus oskus jälle juures =) Vahepeal tegin kiire print screeni ka igaks juhuks :D Pole küll veel täiuslik, aga siis sellised asju tegime.

Kodus muutus midagi. Melanhoolia lõi välja. Ning kui mu lemmik Coca-Cola klaas maha lendas kildudeks, siis mu enesekontroll oli küll kadunud. Lõpuks olin ise seal kildude juures põrandal ja valasin oma tundeid välja. Ma tean, et minuga pole kõik korras. Vähemalt mitte alati. 

niipalju seda siis alles jäigi...

Hiljem tuli kodukas ka. Seekord oli lahe, sest kõik olid kohal ja Eva-Lotal oli ka sünks. Saime palju magusat süüa. Tore osadus ja seltskond oli. Ma püüdsin küll naeratada ja olla rohkem osavõtlikum, aga ma ei suutunud.. väsimus piinas samuti. Hiljem oli veidi halb tunne, sest teistele võis vb tunduda, et ma olen masekas või et midagi on juhtunud.

Kuigi tegelikult ei juhtunud ju midagi. 

Igapäevane. kahjuks. 

Koduigatsus on peale tulnud. Tahaks maale juba. Tahaks vanemaid näha, rääkida normaalselt, mitte tunni ja pooleteise tunniste telefonikõnedega. Ainult üks päev veel... 

dumb school things

Jõudsin koju. Hea on olla. Söök lähedal ja vaba õhkkond. Krõbistan juustu-sibula leivakesi, mis olid mõeldud homseks ja sorteerin peas mõttekillukesi, mida kaks selle nädala esimest koolipäeva kaasa on toonud. Reaalainete nädal on mõtted väga keeruliselt tööle pannud. Isegi nii keeruliselt, et nende lahti harutamine on kui füüsika. 

ülihea, üliüli hea.
Käisin peale kooli ostmas ja
see tegi tuju rõõmsamaks. 

Draamad, draamad on koolis iga päev. Varsti ei jõua neid enam isegi ära kuulata, sest kõik on aetud nii dramaatiliseks. Kohati mõtlen küll, et kas ainult minu klass on selline või ongi sellised asjad normaalsed?  

Massive.... saksa õpetaja ütles täna, et õppige, praegu pole teil kohustusi. Ma hakkasin naerma. Loogiliselt võttes on meil väga palju kohustusi. Nagu tõesti, kool ajab juba vaikselt mõttemaailma podisema. Ja siis võingi ma vahetundidel tunda ahistatud tunnet, sest tahaks veidi sellest 45 minutilisest jurast puhata. Hea on, et mul pole kedagi kohe käepärast võtta, kellga väljas chillida, muidu vist oleksid minu ekoolis ka kahtlased P tähed keset päeva. Ehk siis, kes aru ei saanud, siis poolte tundide pealt mujale chillima minemine. 

Ma arvan, et kõik nõustuvad minuga, kui märgin ära, et tõesti meie õppekava ja hindamissüsteem on veidi ülejõu käiv. Mulle meeldis eilne Helina blogipostitus sama teema kohta. See sobiks väga hästi protestimiseks, muide ;) Ning veel need kodused tööd lisaks 7-8 tunnistele koolipäevadele on ikka liig, mis liig. Isegi mu ema saab aru, et kust ma võtan selle aja veel 1-2 tundi õppimiste kallal istuda, kui mul on pikk päev seljataga ning õhtul veel sada sehkeldust teha. Olgu, kõik ei pea endale ise süüa tegema, aga ma pean. Ja tühja kõhuga ei saa õppida. See veel hullem ju. Ning puhata on ka vaja. 

Grh... mis sellest ikka rääkida. Tuleb lihtsalt see etapp läbi käia ja eks vaatab mis peale seda juhtub. 

Eile oli imelik päev. Hommikul paistis päike ja hiljem kadus see lootusetult ära. Õhtul sadas vihma ja sadas lörtsi.. brh..  Täna hommikul oli sajukas, aga hetkel paistab päike... ilm pendeldab. 

Imelikke asju juhtus veelgi, aga sellest ma siin ei räägiks. Inside teema, mõistate? :)