Olevik

Eh.. paha laps olen. Ajataju on tätsa sassis. Eile lõpetasin kirjutamise enne kahte, täna on kell 1.31 ja alles alustan.

Plaanisin tegelikult ainult tähtsad asjad-kohad läbi käia ja siis tuttu lasta, aga vot just nüüd tuli vajadus kirjutada.

Minu segase ööelu on põhjustanud see, et mulle on saanud kombeks kohustuslik kirjandus alles öö enne päeva läbi lugeda. Ehk siis öösel loen raamatu läbi, hommikul teen töö ära. Tavaliselt on meil iga nädal või siis üle nädala raamatu töö, niiet pole imestada et ma täna jälle seetõttu siin nii hilja ringi kondan.
Raamatud, mida lugema peame on kõik selline.. vana aja kirjandus. Ning nende raamatute sisu mingis mõttes kogu aeg kordub. Alati on raamatus keegi, kes on hull ja alati on mingi diipdiip armastus ja südamedaami ja printsi teema ka sees. Ning mida ma märkasin. Ohhoo, need raamatud on ikka freakisly palju mõjutanud mind. Kohati tundub ka endale, et elan väljaspool reaalset elu. Keerulised mõtted, monoloogid, asjade ette kujutamised. Kinda me, eh ? Ja need armastuseteemad.. grh.. nagu tõsiselt kade on neid lugeda. Ja kui tõesti mõni päev suudangi elada normaalse inimese mõttemaailma elu, siis need raamatutest ja ka telekast välja paistvad sürreaalsed armastuslood panevad ka endal mõttemaailma jooksma ja igatsuses unistama. Aga sellega võivad kaasneda tõsised vaimsed tagajärjed.

Esmaspäeva elasin läbi. Nüüd ootab ees teisipäev, kui ma oma paari tunni unega üldse jõuan sinna. Ainult teisipäev veel piinelda üksildases üksinduses, sest kolmapäeval on juba kodukas ja neljapäeva õhtu möödub kusagil mujal. Kus, seda täpselt ei tea, sest vennal on minuga mingi salajane plaan. Ei tea, ei julge ka arvata, niiet oootan huviga. Nu ja reede on juba lebo päev ja noortekas.

Ma ei saa salata, et mu mõtted keerlevad endiselt läbi mineviku. Liiga palju elan ma minevikus. Aga pole ka tulevikku, kuhu vaadata. Sellepärast elangi tuisapäisa olevikus.

(soovin, et kõik oleks korras) 

Olgu, kaunist valget külma sünget ööd ja hapusid unenägusid mulle.

Easier to run

Here i am, once again. Paar päeva on vahepeal mööda saadetud siinpoolses vaikuses. Midagi erilist pole juhtunud. Endale võib küll elu tunduda tohutult põnev, aga samas kõrvaltvaatajale võiks see tunduda megaigav. Ja samas mõnikord on jälle vastupidi. Endale tundub igav, aga teistele võib tunduda nagu põnevusfilm minu elukene. Jätkates siin teemal veidi, siis täna rongis muusikat kuulates ja mõttemaailmas supeldes keerutasingi peas mõtet, et kui näiteks teha film minust, sellest nagu mina näen kõike enda ümber. Kõik toimuks läbi minu tunnete ning vahepeal sosistaksin ma filmi taustale oma mõtteid, et siis kui palju oleks sellisel filmil vaatajad.... I know, ma mõtlengi veidratest asjadest.


Hüppan reedesse. Siis kui oli Suur reede ja paartuhat aastat tagasi samal ajal löödi Jeesus risti.
Reedel oli koolist vaba ja nii sai põõnata kaua. Kasutasingi seda erakordset võimalust ning lasin hambad irvakil ja mokk töllakil tubli 12 tundi rahus mööda.
Balti jaama jõudes sain Helinaga kokku. Ja ma ei tea kui avalikult ma võin siin seda kirjutada, aga tema kaaslasega ka siis. Mina imesin oma jäätist, panin selle suhu et naeru tagasi hoida. Nemad jõid kakaod. Kena vaatepilt oli. Hängisin veidi nendega seal ja siis juba rongile.

Maal
oli
mõnus
ja
hea.

Päris korralik lumi oli seal mida tuli veel järgnevatel päevadel juurde ja juurde ja juurde.
Ja.. ma ei oskagi kirjeldada seda tunnet mis on siis kui ma olen seal vanas talumajas, kus on nii rahulik olla. Ma ei oska öelda teile mida ma seal teen, sest seal on kõik liiga kodune ja seal võib kõike teha ja seal on kõik minu oma. Ma saan lihtsalt öelda teile seda, et nüüd, 7 kuud hiljem igatsen ma seda kohta nii taga ja ma annaks ükskõik mida, et veel aastakese seal oma lapsepõlve pikendada... ;(

Nädalavahetus, laupäev ja pühapäev möödusid jälle Tapa linnakeses. Laupäeval oli kirikus mingi üritus emmedele, kus ma olin teiste tüdrukutega taga ruumis chilläksit pidamas. Funfun oli. Hiljem liikusime Kivisildade juurde. Tegime süüa, popikat ja nsm olemist. Õhtul oli noortekas. Vaatasime "The passion of the Christ" filmi. Ja vahet pole, kui mitu korda sa oled seda näinud. Kõik need kannatused ja kõik see film paneb aina ja uuesti mõtlema selle üle, et miks läks Jeesus meie eest ristile. Filmi lõppedes olid kõikidel silmad märjad.. ja õue minnes jäätusid need ära, sest õues oli nende paari tunniga sadanud autodele vähemalt  3-4 cm lund. Mihkel viis mind koju ja siis oli tee ka nii jubedalt tuisune ja lumine, et aega võttis selle koju saamisega.
Pühapäeval oli veel rohkem lund maas. Juba täitsa korralik jaanuari ilm minu arvates..
igatahes, pühapäeval kirikus ja siis juba taaskord edelaraudtee teenuseid kasutades linna poole vetrudes tagasi. Istuda jälle ei saanud. Pühade tõttu kõik ülerahvastatud. No tõesti, pange teinekord mingi lisavagun või siis käru sinna taha, et teised inimesed ka istuda saaksid. Mitte ainult need, kes sealt algkohast peale tulevad.. õrrr...

Nu ja nüüd jälle linnas.. mõtlemas et kas on praegu juba kevad-depressioon peal või on see koduigatsus või üksindus?

Sorry, et illustreerivaid pilte pole. Ei jõudnud selle peale aega raisata. Mõtted on ainult mustade ruutude ümber ka, niiet ega midagi värvilist poleks ikka tulnud.

Nii, Helina. Sinu jaoks sai see valmis klopsitud nüüd kui kell on juba 1.45

Ööd ööinimestele!!

Mõtted rongisõidul

Mõndasid asju on nii hea hoida enda teada. Samas mõndasid asju lihtsalt tuleb teistega jagada. Ning on neid asju, millest ühed tohivad teada ja teised mitte. Saladusi hoida on hea. Siis on tunne, et sul on midagi mida teistel pole. Need teevad eriliseks.
 Inimesed, kes kõiki oma sündmusi jagavad teistega ja inimesed, kes kõike hoiavad enda sees, omavad mõlemad plusse ja miinuseid. Avatud inimesed on sotsiaalsed. Ilmselgelt kui nad jagavad oma elu, nad ka teisete seas teatult n.ö kuulsamad. Me saame kaasa tunda nende rõõmudele ja muredele. Nende elu on nagu raamat meie käte vahel. Kinnised inimesed omavad vastupidiselt enda ümber kuuri. Nad on seal peidus. Me ei saagi teada kas neil on midagi hästi või halvasti, kui nad ei räägi. Aga nad on lahedad. Sest neil on see oma maailm ja sinna pääseda on nii mõnegi inimese soov...

Pea on mõtetest tühi

I still love bubbles

kevad 2011

Täna on juba neljapäev. Ning täna leidsin ma ka aega lõpuks mugavalt lösutada ja netis surfata.
See nädal on läinud mõõduka kiirusega. Olen hakanud rohkem õppimistega pingutama. Samas, kui kopa ette viskab, siis ikka nii täielikult, et 12 tundi ei taha enam õppida.

Tundub, et oma eelmise nädala apsakast hakkan ka vaikselt üle saama. Mu missioon mõtted mujale viia on edukalt vilja kandnud. Lepin olukorraga ning selle tagajärgedega. Vaikselt, aga vähemalt kuidagigi :)

Kolmapäev oli mõnus. Olin kaua koolis ning siis väike poetripp. Koju jõudes koristasin ning kui olin selle lõpetanud ning parjasjagu täpselt kell 17.00 riideid vahetasin, helises koridoris telefon. Helina jõudis kohale. Tunnikese olime veidi koos ning chättisime kuueni. Enne kuute jõudsid ka Eva-Lota, Berta ja Kaisa minukale. Kuna nad olid esimest korda külas siis neil oli palju uudistamist :D  Paula ja Anete eksisid ära, niiet neile pidin õue vastu jooksma :)
Minu pool oli rahvas seetõttu, et oli kolmapäev ja oli kodugrupi aeg. Üldiselt läks meil täiega hästi. Funfun oli  ja naljakas ja ülihea aeg koos. Oleks võinud pikemalt olla, kuid osad pidid minema mu kooli Flash Mobile, niiet koos veedetud aeg jäi lühemaks kui oleks võinud olla. Aga olenevalt sellest olime veel teistega edasi chillimas ja rääkimas.

Neljapäeva hommik oli raske. Tõsiselt raske. Ja kooli minemine tekitas tunde nagu sõidaks sõtta.
Mõtlesin teve päeva, et tahaks koju juba. Ja kui tunnid said läbi ning kekast tagasi tuldud, oli koju minemise soov kadunud. Vastupidiselt istusime veel klassikaaslastega gartsas. Väsimus oli ka nii suur. Lõpuks jooksin lihtsalt ära, kui poisid korra eemale veeti, et mind jälitama ei hakataks (inside topic).
Kodus siin.. magasin päikese käes. Vaatasin telkut. Kärsatasin ja tossutasin veidi. Piinan Valdist ja Tutat.. ja soovin teile rahulikku Suurt Reedet homseks !!!

aprillis lumi maas.

Ehheee.. yo.

Nii, nüüd on asi nii, et 1. aprilli öösel vastu 2.aprilli tuli lumi maha. Ja täitsa tõsiselt. See püsis veel terve esmaspäeva ja teisipäeva maas. Ning seda on veel vahepeal juurde sadanud. Ja täna on juba.. 3.aprilli õhtu. Nagu.. cammoon,  kuu aja pärast peaks meil olema 20 kraadi soojem kui praegu ja rohi haljendama maas. See pole üldse aus, sest kõik olid talveasjad juba kappi ära pannud ja olime nii kevadeks valmistunud. Kleidid-seelikud välja otsitud.. räägiti, et aprill tuleb soe. Hähh. Hetkel on paks lumi maas ja nagu mata õps räägib, siis veel viimane võimalus minna kelgutama ja suusatama.
Ja see uudis võtab lihtsalt nii sõnatuks, et muud polegi öelda. Headööd.

autod lume all. Ei ole mingi aprillinali. 

tüüpiline tänava pilt. 

rahul ja rahulolematus

On 1. aprilli õhtu. Täna on olnud eriline päev. Kas sellepärast, et on 1.aprill? EI. Sellepärast, et ma ei saanud mitte ühtegi aprillinalja. Yeah. Keegi isegi ei üritanud mind haneks tõmmata. Suht pro, mis?

Räägin veidi tänasest päevast veidi positiivet juttu ja siis loobin teid veidi oma segaste mõtetega ka.

Hommikul church mis oli metokatega koos, sest sakslased olid ka külas. Jagasid sõna kuulutamisest. Peale seda oli üleval korrusel väike miiting noortega seoses juulisse kavandatava outreachiga Tapal.
Hiljem liikusime Kivisildade poole. Maarja tähistas oma sünnat väikese lõunaga. Tore oli. Juustukook oli üle kõige. Mõnus aeg oli seal. Siis Vooglaidid saatsid mind rongile, lehvitasid veel mulle ja nii armas hetk oli. Rongisõidust vist ei tasu rääkida. Lugesin raamatut. Vahepeal tõstsin pea, vaatasin välja ja õues oli täitsa tavaline päikeseloojanguline õhtu. Siis lugesin edasi ja kui uuesti välja vaatasin, oli õues vilu ja lund sadas.. Massive smuuti-ilm. Lund ja päikest läbisegi koos tuulega.
***

Ma olen segaduses.
Ma tunnen, et ainuke asi mis mind linnas kinni hoiab, on kool. Ja nii see ongi. Sest mul pole ju muud siin. Pere on maal. Neid näen ma kord nädalas, kui sedagi. Te küsite, kas sõbrad siis ei hoiagi? Sõbrad on mul ikka. Vahet pole kus ma olen. Ja see ei oma tähtsust, et kus olen mina või kus on nemad. Sest kõik niikuinii elavad nad kõik iga päev oma elu ja kokku puutume füüsiliselt ainult vajadusel või juhuslikult.
Külalised? Eih, mul pole enam kedagi külla oodata. Ma olen oma suurepärase isiksusega suutnud ka tema ära eemale peletada. Noortekas, kodugrupp? mkm.. Tapal on ka noored ja noortekas ja Jumal on igal pool samasugune.
Böö-di-böö-böö
Tõesti, mulle ei paku peale kooli enam mitte miski siin pinget. Kui kontrolltöid ka poleks siis.. maitea.. magaksin vist terved päevad ja jääksin voodihaigeks.
Ootan nädalavahetusi. Ootan maale minekut. Ootan seal pori sees elamist. Koertega nolamist. Seal on inimesed, seal räägitakse minuga. Ja isegi kui see on mingi küsimustega pommitamine või moraalilugemine, siis ikka on see parem kui siin piinavas vaikuses ja laiutavas tühjuses elada. Seal elasin ma 16 aastat ja 5 kuud.
*suur ja raske ohe* Mul on peas nii palju mõtteid. Aga need ei tasu siin kajastamist. Ma lihtsalt.. tahaks nutta need emotsioonid endast välja. Aga me leia seda kraani üles, kus need välja tulevad.
Vajan midagi täiesti uut. Ja ma ei taha mingit  iga-kuist uuendust, kus vajutad yes nuppu ja siis downloadib midagi uut. Vaid midagi täiesti uut. Midagi ennenägematut. Midagi, mida pole kogenud ja mis ei kaoks ka sama kiirelt kui raha või nagu jäätis minu sügavkülmast.
Darghhh..  kopp ees.
 Ahjaa.. lahendusi on ju tegelikult veel. Näiteks mõneks ajaks ära lendamine. Hunniku raha ja piibliga....ristisõda pidama.

 Kuulan "We are the fallen - Bury me alive" 

Elu liigub kiiremini kui miski muu

Yo, fellas.

So.. eile lahkusin sünnale ja ei teadnud, kas jõuan Olli või mitte. Õnneks mul vedas ning ma sain eile üle piika-piika aja noortekale. Jõudsin küll hilinemisega, aga armas Helina oli mulle koha kinni pannud enda kõrval ;)
Noortekas oli väga guuud. Veljo rääkis lepingust. Erinevatest lepingutest. Nii hea oli kuulata. Lõpus oli ülistus, nagu alati. Ja väga eriline tunne oli seekord. Ma ei tea miks ja millepärast, aga rahu oli. Eriti kuna see möödunud nädal oli nii piinarikas, siis see rahu selles reede õhtus oli kuidagi nii meeldiv.
Peale noorteka sisulise osa tegin Helinale ettepaneku seekord kiiresti ära minna. Nii tegimegi. Läksime mäkki istuma. Helina võttis friikad ja mina jäätise, (mida sõin nii kaua kuni see muutus väga vedelaks.) Niisiis. Toimus minupoolne ülekuulamine Helinale, kuna ma polnud teda nii ammu näinud ja ma teadsin, et tal on mulle paljutki rääkida. ˇ ˇ

Õhtu möödus rahulikult ja energiliselt. Kuuuni hetkeni, mil starteri energi mõju kadus mu kehast ning siis tuli suur  väsimus, mis lõi mu voodisse magama nii sügavalt, et kui ma külge hakkasin vahetama oli õues juba valge ning kell pool kümme. Ega siis polnudki enam pikka und ning laupäeva hommik algas.
Käisin Kristiines Maarjale kingitust valimas. Oli raske valik, sest talle midagi väärilist on raske leida... poolteist tundi jalutasin kõik poed läbi ning lõpuks tegin kiire ostu ära.
Võtsin prismast veel granaatõunajooki ning trippisin koju tagasi.
Kodus oli pikk ootamine. Õppisin, puhkasin, lugesin, nolasin. Tuju oli nõmekas.  Lõpuks võtsin oma kodinad-pudinad ja liikusin minema. Sain vennaga kokku. Ta ütles, et ma istuksin taha, sest ta võtab mingi rahva peale. Grh.. jälle mingi töömehed *arvasin mina*. Aga kui me sõitsime ühe spordihoone ette ja ma nägin seal oma endist õpetajat, ja veel mitut tuttavat nägu oli mul nagu whaaaaaaaaat. Ma ei jõudnud midagi küsidagi, kui äkitselt loobiti pagassi spordikotid. Esiuks tehti lahti ja vana keka õps tervitas mind sõbralikult. Küsis midagi.. ja siis avati tagauksed ja ühele poole minust istus mu vana klassivend I. ning teisele poole tema vend A. Ja selle A. sülle istus veel üks poiss. Mina jäin nende vahele keskele. Kui vend autosse tagasi istus, siis mul oli et nagu  oot.. kas nad tulevad meiega ??? :D lol.. ma oskan alati ikka nii geniaalseid küsimusi küsida. Kuna õpsi auto oli katki läinud, siis nad ei saanud muud moodi tagasi Jänedale.
 Nu ja reis oli põnev. Nagu ma mainisin, olin ma nende poiste vahele surutud ja liigutada väga palju ei andnud. Need kaks ainult, kes istusid üksteise süles veiderdasid pidevalt ja siblisid seal ringi. Aken oli isegi  vahpeal udune. :D Ilmselgelt hoidsin ma terve tee naeru kinni. Põnev oli. Vahepeal sattusid mu käed kohtadesse kuhu poleks pidanud, näiteks kellegi suhu või siis kõhulihastesse. Lumisted ikka naljavennad, niiet pulli sai. Vahepeal vend küll piilus üks-kulm-üleval-pilguga mind, aga ma siis tegin muhedat nägu. Hullult palav oli ka. Sest need poisid on lihtsalt nii suured... Ma tundsin end nii tillukesena nende vahel.
Aga olgu, lõpuks jõudsime kõik ilusti koju. Ning mu mõttes jooksid ringi veidrad irvitavad mõtted. Lähen jooksutan neid unes edasi ;)

Ilusat 1.aprilli.