Otsustasin täna jälle kurvaks hakata :) ja olen selle üle väga häppi :))

7.jaan. 2011
23:45

Mina ?

Mina. Ma olen mitmekülgne. Ma pole kahepalgeline. Ma võin olla kuri, ma võin olla hea. Ma võin sind armastada, ma võin sind vihata. Ma võin nutta südamepõhjast ja ma võin naerda südamepõhjast. Ma võin väljendada enda tundeid, ma võin olla väga endasse tõmbunud. Ma võin kirjutada, ma võin vaikida. Ma võin olla ego, kuid ainult selleks, et enda huve kaitsta. Ma võin midagi luua, ma võin midagi täiest ära lõhkuda. Ma võin igatseda. Ma võin tunduda kuri, kuid ma ei taha kellelegi kunagi paha. Ma võin otsutada, ma võin olla täiesti otsustusvõimetu. Ma võin teha nalja, ma võin südames nutta. Ma võin olla keegi teine. Ma võin olla mina ise. Ma võin tehe nilbeid nalju. Ma võin teha marki täis. Ma võin olla täiskasvanulik, ma võin olla lapselik. Ma võin olla masenduses. Ma võin olla mõtetu. Ma võin teha täiesti uskumatuid asju. Ma võin olla nõme. Ma võin endale haiget teha. Ma võin karta. Ma võin ennast ületada. Ma võin olla laisk. Ma võin olla blond, ma võin olla tark. Ma võin kõiki neid asju teha (vahest teengi) ja sellepärast ma olengi Ingrid Aus.

Ehk vajan ma teistsugust muinasjuttu ?

On vaheaja viimased päevad. Mina istun kodus, magan. Ja loen iPodiga teiste blogisid. Sealt saan teada, et teisel on hoopiski põnevam vaheaeg. Nad liiguvad igal pool, käivad kuskil, võtavad kuskilt osa ja on üli aktiivsed. Ma kadestan neid. Sest mul pole kusagil käia, ega kusagilt osa võtta. Tuisk tormab akna taga ja kõik inimesed on kaugel minust. Loner.

Täna lugesin ühe inimese pooled blogipostitused läbi. Ja neist igaüks, iga post oli nii tundeline. Mõnes kohas ma isegi valasin paar pisarat, sest see kõik jutt oli nii sama minu olukorraga ja ma oleksin nii tahtnud neid tundeid jagada temaga ja teda aidata, kuid ometigi on ta minust nii kaugel. Ja, ma tean, et see ei muudaks midagi. Mina olen talle ainult sõber. Kuskilt kaugelt tuttav. Oh, kuidas ma tahaks temaga kokku saada. Et ta saaks mulle end avada. Ja ma saaksin teda lohutada.
Üldse on täna nii deep päev olnud. Ma koguaeg aina mõtlen-mõtlen-mõtlen. Ja unistan.

Ka mina soovin, et keegi saaks minu kohta öelda sellise lause: "Ta on minule väga kallis inimene." Ja just et seda ütleks mõni poiss, keda ma saaksin selle eest kõvast kallistada ... ... ... ...

kelgutamine koduhangede vahel (Y)

Kuna kõik mu selle vaheaja planeeritud plaanid on läinud nii metsa, kui annab minna. Siis täna ärkasin teadmisega, et ei planeeeri midagi ja magan päeva maha. Aga näed sa. Sai hoopiski kelgutades päev mööda saadetud. Ja kusjuures veel oma emaga. (Y)
Temaga, kes ta kunagi ei viitsi minuga tegeleda, nüüd kus ma suur olen. Siis täna, kui ma plaanisin minna lehti tooma, võttis tema kelgu ja ütles, et tahaks siit akna alt alla lasta. o.O
Ja siis lasigi. Ja siis lasin mina. Ja siis jälle tema ja nii me müttasime oma koduste lumehangede vahel kuskil paar tunnikest. Vahepeal ma tõin ka digika, et seda imesündmust jäädvustada. Aga kokkuvõttes tegi kõik pildid mu ema •_•

So.. enjoy

Pärandus

Eilses jutustamishoos unustasin mainida, et sain eile kätte oma päranduse, mis on mind oodanud.. 15 aastat. Tegelikult see ei pruugi teile tunduda üldse tähtis, aga minujaoks on see küll.

Nimelt, olin kodus. Arvutis ja nii. Ja siis ema ütles, et isa leidis ühe asja ülesse. Mu esmane mõte oli sim-kaart? Naaat. Vale vastus. Ema ütles lihtsalt, et vaata sahtlisse. Hakkasin kiiruga oma sahtleid lahti kiskuma ning teise sahtli avamisel vaatas mulle sealt vastu väike tumesinine sametine karbikene.

Avasin selle.

Ning seal oli 2 asja. Sõrmus ja kett. Sõrmus oli põhiline. Minu vanaema oma. Ta kandis seda siis, kui tema oli noor. Ja kui tema jäi vanaks, ja mina sündisin, siis ta jättis selle mulle. Kahjuks mul teda näha ei õnnestunud ja ka tema nägi mind ainult pool aastat. Kui mina sündisin kevadel, siis tema suri juba sügisel. Mul tõsiselt kahju, et ma teda ei tundnud. Kuid kõik on rääkinud, et ta oli hea naine ning tal oleks minust väga hea meel olnud. Kuna mu vend oli selline marakratt, siis ta lausa ootas, et teine laps oleks vastand mu vennale. Et ta õpiks hästi, et ta oleks tubli ja viks ja viisakas.

Aga et minul ka temast midagi oleks, siis ta jättiski oma sõrmuse mulle. Aga läks aega mööda, ning see sõrmus kadus kusagile ära. Ma olin küll teadlik, et mulle jäeti see. Aga selle kätte sain ma alles eile.

Ja ausalt, see on tõesti kaunis ja kuna see on päris vana ka, siis ma eriti ei julgegi seda kanda. Kuigi seda peab ennem natuke puhastama ka, sest see on kullast ja selle 15 aastase seismisega on ta natukene punakaks tõmbunud või nii. Ja seal peal on siis suur punane kivi. Ja see sõrmus on mulle täiesti paras, muide :)

Aga see teine asi-kett. See on minu ristimiskett. Ristiga hõbedane kett. Selle sain ma siis, kui ma olin paari aastane ja mind ristiti. Aga kuna ma olin siis tol ajal selle keti jaoks liiga väike, siis pandi ka see kuhugi ära ja leiti alles eile. Koos sõrmusega. Kett on nüüdsest kaelas. Iga päev. Ja sõrmus on ilusti sahtlis. Vaatan seda pidevalt ja nutan, sest ma oleks nii väga tahtnud vanaema näha. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud kellegi üle uhke olla. Ja ma pole kunagi tundnud vanaema hoolitsust. Sest mul pole ühtegi vanaema kunagi olnud. On ainult üks vanaisa, kes hetkel elab kõrvalmajas. Aga ta elab kõrvalmajas ja ta on nii vana juba. Aga ma olen õnnelik ka tema üle.

Ja sõrmuse üle olen ka õnnelik. Nüüd on see minu käes, nagu vaja. Ja ma loodan, et vanaemal, kes mind loodetavasti vaatab kusagilt taevast, on ka selle üle hea meel.

Kohtumine väikeste velvetikate/fockeritega

Prf.. kunagi ei tasu enam midagi ette planeerida, sest senini on kõik minu planeeritud plaanid nii untsu läinud ning lõpuks läheb kõik ikka nii, kuidas ise sujub. Nii näiteks ei teadnud ma eile, et ma täna linna lähen ja foorumi kokkutulekule ka ilmun. Aga vot, asjad läksid nii, et pidin hommikul üles ärkama, siis sõitsin Annu juurde ja sealt Tallinnasse. Ka see oli alguses planeeritud rongiga minemiseks, aga nh, saime soodsamalt. Autoga. Igatahes, jõudsime täpselt 12-ks vabakale. Seal risti all saime siis kokku. Niipalju, kui meid oli. Tol hetkel 5. Ma võin nimedega puuse panna, niiet ei hakka siin neid üles loetlema. Siis seisime, vaikisime. Ma veel itsitasin millegi üle. Ja siis hakkasime liikuma Harju tänava poole. Läksime uisutama. Ma nagu ikka olen koba ja siis alguses lihtsalt sõitsin möööda ääri ja hoidsin neist kinni. Lõpus läks juba päris huvitavaks ja sain ka asja käppa. Ei kukkunud kordagi. :D wiiii. Siis vahepeal ilmusid kohale ka Laura ja teine Andra. Need lihtsalt vaatasid meid ja korjasid tähelepanu :) Siis vaikselt väsisid kõik ära ja hakkasime oma jalatseid tagasi panema. Selleks korraks oli uisuga kõik.
Ja meie järgmine sihtpunkt oli söök. Kõtu oli juba päääris tühjakene. Astusime sisse mäkki, aaga. Aga seal polnud ruumi meie jaoks, sest meid oli ju ikkagist 7 ˇˇ
Ja siis tegin ettepaneku minna hessi. Ning läksimegi. Sinna vanalinna omasse või mis on seal ääres. Vallutasime endale ühe laua, vedasime sinna vajaliku arv toole, teise laua veel ja ülejäänud paar tunnikest veetsime seal. Tõsi-pikka aega ootasime ka järjekorras, või õigemini järjekorra kõrval. Mõtlesime, et seisame ikka järjekorras, kuid jah. AGA see-eest me lihtsalt olime ja rääkisime seal juttu ja lõpuks sai keegi aru ka, et me vales kohas seisame :D feil.
Kui olime juba liiga ülemeelikuteks kätte läinud ja väikeseid ja suuri feili teinud, siis otsustasime kiiremas korras jalga lasta :D Jalutasime Tammsaare parki ja seal lehmakese juures (see, mis teeb mündid eurodeks;)) , seal läksid me teed lahku. Igaüks läks oma suunda ja meie Annuga jäime sinna seisma. Tegime kalli-kalli, musi-musi ära ja siis oligi lõpp. Lehva-lehva ka.
Meie Annuga jäime veel lehma järjekorda, aga see järjekord seal oli liiga nõmedalt pikk ja me tõmbasime solli ära. Solaris on best :D
Jalutasime seal ringi, käisime katusel ka ära, sõitsime liftiga ja siis läksime kinno. Filmile "Little Fockers" Tegelt ma millegipärast lootsin enamat, kuid see oli ka tip-top. Lisaks sain ma piletit ostes tasuta popkorni. Cool.
Film läks millegipärast 15 minutit üle ja sellepärast ei jõudnud me sellele rongile, millele tahtsime. Niisiis läksime hilisemale rongile, mis tegelt oli vist isegi parem valik, sest peale Kehrat jäi meie vagun nagu täiesti tühjaks ja siis võtsime kaamera välja ja ma natuke turnisin seal toolidel ja igalpool ja niisama klõpsutasime.
Õhtuks jõudsin siis koju, kuigi alguses oli ka plaanitud, et jään ööseks venna juurde linna. Kuid viimasel ajal ei lähe planeeritud asjad üldsegi nii... eitea kas selles on süüdi see, et täna on ka facebooki ürituste järgi "Epic feil day".

Okei, kokkuvõtteks oli mõnus päev. Täis erinevaid emotsioone ja uusi sõpru. :)

(we come in piece and love)

Tee pole kunagi sirge; sellest hoolimata otsusta astuda sirgelt.

Täna. Täna. Täna. Iga päev on kordumatu. Tänase päeva kordumatud tegevused olid need, et ma käisin Paides ja kukkusin laualt alla. Ja kõik need laused ja sõnad, mida ma kasutasin.

Paides vahetasin ma oma viimased krooonid ära. Rootsi kroonideks. Sest kui tõesti keegi ei taha minu head aasta algust ja vaheaega ära rikkuda, siis on sinna lähipäevil minek.

Läbimurre on ka see, et ma sain endale SIM-kaardi tagasi. Ja õnneks sama numbriga. Aga helistada ei saa mulle ikka -sorry. Sest, mul pole telefoni. Kallikene läks 1. jaanuaril..pensionile. Ma ei teagi, mis tema viga on. Ma küll sain uue aku, kuid järelikult polnud asi selles. SAD. JA kõige hullem on see, et ma nii armastasin seda telefoni. Ja ma ei suuda sellest loobuda. Kahtlane? Vist jaa.

Ja Grossi poes suutsin ma oma kindad poodi unustada. Õnneks tuli autosse istudes meelde, aga jah. Sellega oli ka nii, et ema läks siis neid poodi otsima ja selleks kulus tükk aega, sest need olid juba maiteakuhu rännanud :D

Kodus võtsin jälle koha sisse kirjutuslaua peal, kus mulle meeldib tihti istuda. Istusin. Ja tegin midagi (enam ei teagi, mida) ja siis kadus tasakaal, ning lendasin selg ees maha. Põrandale. Kolksti. Enne põrandaga kokkupuudet suutsin oma jala lüüa oma katkise tooli metalli vastu ära. Ning selja lauaserva vastu. Pea sai põrandalt löögi. Aga nh.. vahet pole enam. Ega lollimaks sellest ikka ei jäänud. Ja selg- see valutab nkn iga päev.

Kurvemaks vist jäin, sest kuidagi midagi nagu muutus sel hetkel, kui ma kukkusin, valu käis läbi ja ma lebasin seal põrandal. Ma ei tahtnudki ega viitsinud üles tõusta. Ja peale selle.. midagi muutus. Ei, ma ei usu ebaõnne, aga maitea. Vist sain ikka mingi põrutuse.

Paar pilti kah üle pika aja, kus poleks mind peal. Kõige paremini ehk iseloomustabi seda olukorda see viimane pilt. Ma kukun, langen vaikselt tagasi sinna sügavale auku. Aga ma olen veel poolel teel. Seda saab veel päästa. Aga see oleks ulme. Ja ma langen, selg ees. Nagu ennist laua pealt alla...