Jah, me oleme hullud. Ja meie aju on selle kevade tulekuga lühises. :D

NB: Waldise idee oli seda teha

Nii igaks juhuks lisan ära, et mina siis paremal. (sinisega vist) . Ja Waldiz vasakul :P

[sry jama kvaliteedi pärast]

Sellega tegleme salaja peale tunde, kui koolibuss läinud. Lapsed oleme ju igavesti. Ja ma tean juba, et mul on kahtlane hääl. Muide, me ei saanud väga palju haiget, niiet pole tarvis muretseda.

Mõistus, mõistus, tule palun koju !!!

no tglt ka MIKS ?

Häh. No miks ma olen selline ? Täiesti pekkis
ikka. Ma ju lubasin endale, et ma unustan su ära. Jah, ma suutsin seda, kuid
ainult mõned päevad, sest juba sa oled roninud minu unenägudesse ja vallutad
mind seal oma pilkudega. Ja ma ei saa aru, kuidas saab see juhtuda. Ma ju
proovin kõigest väest sind unustada. Kuid siis äkitselt ilmud sa minu
alateadvusesse. See ajab närvi. Selle vastu ei aita mitte ükski
rohi. Okei. Üks öö ju võib. Proovin selle unustada, kuid järgmisel ööl
magama minnes oled sina jälle seal ja ootad mind. Ja sa pole üldse muutunud. Sa
oled unes ka samasugune. Ükskõikne ja külm. Ei tee minust välja. Tegeled ainult
oma nõmte asjadega. Sul pole minu jaoks silmi. Kuid kui sa oled
selline, siis miks sa üldse oled minu unenäos seda rikkumas ? Ning
miks peab see Eesti nii väike olema? Kui eesti oleks suur nagu ameerika või
venemaa, siis ma ei kuuleks sinust nii palju kui praegu. Siis sa ei hullutaks
mind. Ma suudaks su siis kergemini unustada. Kuid ükskõik kuhu ma vaatan.
Sa oled seal. Sinu pilt. Sinu nimi. Sinu sõnad. Sinu teod. Ma olin su juba
peaaegu unustanud, ma olin leppinud teadmisega, et olen kaotanud. Kuid
siis äkitselt ilmud sa välja ja räägid minuga nagu midagi polekski
juhtunud. Ja sa tuletasid end sellega jälle meelde. Sa kerkisid jälle mu
mälestustes esile. Ja enne sa ei unune, kui keegi pole sind
varjutanud. Kuid niikaua sa püsid mu sees. Ja ma mõtlen millega sa tegeled. Sina
tegeled arvatavasti millegi huvitavaga. Kuid mina samal ajal olen kuskil
pommiaugus ja mõtlen sinu peale. Ja mida ma teeks, kui ma
elaks seal kus sina. Kas me teeksime koos midagi põnevat? Ma mõtlen
su näo peale. Ma mõtlen su hääle peale. Ja kui ma mõtlen, kellega sa võid
koos olla, siis tihtipeale kipuvad pisarad mu silmist alla veerema. Kuid ma
pühin need ära ja viskan nurka. Ma ei tohi nutta. Eriti sinu pärast. Sa pole ju
mulle mitte keegi.
...kahjuks... Sul oli võimalus. Lausa 2
võimalust. Kuid sa ei kasutanud neid. Aga kui ma saaks, annaks ma sulle
kolmanda võimaluse ka. Aga eks sa ise tead. Ma proovin juba leppida
sellega et sul on oma ja minul oma elu. Kuid minus püsib väke lootusekiir
ikkagist. Võta või Jäta. Ma arvan, et ma tean juba vastust, kuid ikkagi,
Miks siis ?

peatage aeg !!!

mmm....koogilõhn on ikka veel tubades. Eniweis, kuna homme on emadepäev, siis küpsetasin täna emale koogi. Ja see tuli suht normaalselt välja, igatahes ema ja isa küll kiitsid täiega.
Aga hetkel ma lihtsalt mõtlen, et palun peatage see aeg! Kell on nii palju ja mul vaja nii palju veel teha. Kujutate ette, mul on vaja esmaspäevaks kirjutada valmis mingi mdea 4-5 leheküljeline uurimustöö. Ja mul on see vaja kõigepealt kirjutada paberile ja siis veel arvutisse ka trükkida. Nagu kohutav. Ma ei jõua ju. Ma ei hakka mainimagi, kui palju mul hetkel valmis on. Aga natukene ikka on. St algus on tehtud. Eks lihtsalt peab terve öö üleval istuma ja kirjutama. Enda süü, et ma päeval ei kirjutanud. Hommikul olin õues ja värvisin jällegi. Pärast kui tulin tuppa istusin siia haaravasse ajasöödikusse ja istusin siin. Ikka veel ja veel. Ja kui ma tahtsin alustada, siis ma ei leidnud seda lehte ja mingeid teisi tähtsaid pabereid ülesse ja siis ma lihtsalt virutasin kõik asjad oma laualt maha. Ma tean, et see pole üldse minulik, aga lihtsalt tuli nõrkushetk peale ja siis kui mu staff põrandal vedeles, istusin ise laual ja nutsin. Kui teatraalne!
Koristada ei viitsinud. Rahunemiseks läksin õue. Koera juurde. Ja nh natuke sai muidugi tilkasid ka joodud, a igtahes kui olin seal istunud ja rahunenud, siis läksin tuppa tagasi ja hakkasin koristama. Õnneks ma leidsin koristamise käigus oma vajalikud lehekesed ülesse.
Aga hmm... mis veel. . Eile oli nagu täiega X-FAIL päev. Kõigepealt ma nägin reede öösel unes, et ma jäin bussist maha. Hommikul ma muidugi ärkasin ennem kella, et kõik saaks korda ja et ma bussist maha päriselus ei jääks. Point oli veel selles, et ma ei teadnud, kas buss läheb varem või hiljem. Siis ma olin akna juures ja vaatasin, et oh kell juba mingi 7:15 , et eks buss tuleb siis täna hiljem(7:35) Istusin siis mina rõõmsalt oma laua taha ja võtsin ripsmetušši ning kui peegli juurde läksin, siis nägin peeglist, et buss seisab. Mul oli nagu whaat??? Esimese asjana krahmasin oma telefoni ja mõtlesin helistada Valdisele, kuna buss hakkas juba sõitma. Jope oli mul poolenisti varrukas. Telefon ikka kutsus ja buss keeras juba teelt välja. Ja sinna see buss kaduski. Ja telefon kutsus edasi. Te ei kujuta ette, kui vihane ma tol hetkel olin, sest ma olin öösel unes näinud, kuidas ma buss sõitis ära ilma minuta ja nüüd juhtus see päriselus. Daah. Toupp !!!
Marssisin siis vihaselt ema tuppa ja ütlesin talle, et ma jäin bussist maha. Ta vaatas kella. Ja siis vaatas aknast välja ja minu õnneks ütles ta, et ta viib mu autoga ära. Mul oli nagu JESS ! ( sest õues oli suht sombune ilm ja kohati tuli vihma )
Nh siis mul oli muidugi palju aega, kuna kell oli mingi 7:20 ja tunnid algavad 8:15
Ja kui ma kooli läksin siis ma meelega olin mingi omas nurgas omas ipodi maailmas. ühesõnaga offline. Ja kui tunnid said alguskella ja me kõmpsime üles, siis saime teada, et meil on esimene tund vaba. Nagu tere talv -.- Mina läksin tagasi oma muusikamaailmasse.
Tunnid möödusid muidugi igavalt. Õnneks sai pealtselt koju. Ja kuna eile oli reede, siis ma käisin ka Tapal noortekal ära. Ja muidugi me suutsime Maarjaga juba teise koogi nässu keerata. Aga see on juba teine teema. Igatahes. See oli reede. Täna on juba laupäev ja 20 minuti pärast juba pühapäev. Aga igatahes. Ma siiis hakkan oma ajusid ragistama. bye :3

päike paistab, ilm on soe...

Täna siis minupoolt ka pilte. Mu vennatütar oli paar päeva minu juures ja siis ta avastas kuidas mu telefoniga pilte teha. Niiet ta siis käis ringi ja pildistas kõike ja kõiki. Mõned sobivamad valisin siia ka. :)

• Esimesel värvin ma laudu ...

• Siin käib niisama lollitamine...
• Okei. See on mingi ... põõsas või lill... Igatahes ka see on Sannu tehtud.
• Niisama tshill hetk ;)

[ Muide, täna on 6 mai. Ja täna on ka mu vanaisa sünna. Ning see on eriline veel sellepoolest, et ta sai 80. ]

Täna koolis läks kiirelt. 5 tundi. Ja needki olid lühendatud. Ja kuna ma olin rattaga, siis sain varakult koju. Kuid see päev polnud pooltki nii rahulik ja tore, kui tundub, sest üks pilt jooksis mul kogu aeg silme eest läbi. Muusika tunnis me laulsime üht laulu. Ja selle lauluga meenus mulle üks inimene, kes laulis ka seda laulu. Ja kuna see laul on selline mis jääb kummitama, siis koguaeg kui see laul mind kummitas, tuli mulle silme ette nägu ja see inimene. Ning me viimane valus kohtumine. Mind painas see pilt, kui sa ta minust mööda jalutas. See tegi haiget. Ja teeb siiani.

Aga kui kurbus ja valu endasse ära ei mahu, siis peab seda kuidagi vähendama...või vähemalt mitte nii palju tundma või teistmoodi tundma või kusagilt mujalt tundma. Tahaks end raputada natuke reaalsemasse reaalsusesse kui omaeneste segaste mõtete ja tunnete reaalsus.

Kuigi ikkagi on üks suur üksindus ja armastuse puuduse tunne minus.

By: Ingrid

ELU LAUSE !!!

Tänane elu lause on selline -

Ma situsin ka kohavas. Kõht oli tühi ja kümme krooni oli nii et otstsin oma viimased säästud ja sõin !

- by Mirjam


Ma ikka päris pikalt olin laua all :D

Tänasest päevast siis natuke. Mmm. Magada sain ma täna 12 tundi. Juhhuuu. Ma pole väga ammu saanud nii palju magada. Aga ma ei läinud mingi väga vara magama. Lihtsalt ma ei käinud täna koolis. Võtsin endale vaba päeva. Puhkuseks. Kuna õige nädalavahetus möödus nii, et ei saanud arugi, siis lihtsalt täna magasin end välja. Seedisin seda kõike mis toimunud on. Meenutasin halbu aegu. Kahetsesin seda mida olen teinud. Ja mida tegematta olen jätnud.
Magades ma nägin muidugi unes, et me jalutasime Maarjaga Paides ringi. Täpselt samamoodi nagu reedel ja samas kohas ka. See kõik kordus. Me rääkisime sama juttu ja olime samas kohas seal majade vahel, kuid siis haaras keegi minult jalgadest...ja hakkas sikutama. Mingi vägistaja oli see vist. Selle peale ma ärkasin üles. Kell polnud palju. Olin ainult mingi pool tunnikest maganud. Peale selle jäin magama ilma unenägudeta ja magasin nii kaua, kuni kuulsin kusklilt eemalt köögist tuttava lapse juttu ja tuttava mehe juttu. Sandra ja Irgo ?!? Pikemalt järele mõeldes meenus jup, et täna pidid nad tulema. Aga kui palju siis kell oli ? Õnneks mitte väga palju. Proovisin enam mitte magama jääda, kuigi ma poleks saanud magada, kui ma oleks seda tahtnud, sest sel hetkel tuli just tuppa Sandra. Ja muidugi oli tal kohe esimene küsimus, et miks ma magan. Nagu daa. Ma seletasin siis talle selle asja ära ja roomasin ka voodist välja.
Sõin ja õigel ajal tuli meelde, et reedel jäi ju Kodus ja Võõrsil nägemata. Ja kuna ma täna olen kodus, siis saab vaadata. Läksin telekatuppa. Ootasin Kodus ja Võõrsil algamist, kui kuulsin mingit heli oma toast. Jeah. Ime oli sündinud. Mu telfa helises. Ja helistajaks oli Valdis. Mul oli nagu whaatt ??? Tuli välja, et neil hakkas minuta seal koolis igav. Kõne lõpetati ära ja minuti või vähem pärast helistas Annu. Temaga rääkisin ka mõne minuti ja siis algas Kodus ja Võõrsil. Mina ei viitsinud nendega enam rääkida ja siis andsin telefoni Sannule. Nagu aru sain, siis oli neil väga tore 5 aastasega juttu ajada. Aga jh eks neil lõppes ka vahetund ära. Mina vaatasin KOdus ja Võõrsil ära ja siis veel mingeid top shopi reklaame vahtisin ka . Siis lugesin ja läksin edasi õue lugema. Õues istusin päris mitu tundi. Mängisin peitust. Ja rääksisin empsiga, kes tegi oma aiatöid. Lebotasin murul ja niisama puhkasin.
Pärast veel netis ja siis telekat vaatamas ja suht niisama läkski see puhkepäev. Ja pmst ongi kõik. Veel pesema ja siis jällegist magama. Homme saab vist rattaga kooli minna....

BACK !!!

Tagasi Paidest. Nimelt veetsin ma 30.aprill - 2.mai PP-l. Väga tore oli. Üritus leidis aset Paide Spordihallis. Ja ööbimine toimus selle kõrval asuvas Paide Gümnaasiumis. Sellel aastal oli minuteada kokku tulnud üle 800 noore. Mina käisin koos meie noortekaga.
Palju tuttavaid nägin, keda pole kaua kohanud. Kahjuks jäi suhtlemine veidike liiga vaikseks ja pinnapealseks. Oleks tahtnud rohkem vanade sõpradega rääkida. Aga ma saan aru, eks meil kõigil oli tegemist ja kiire ka muidugi.
Ma käisin terve reedese päeva ainult mingi õhukese lühikeste varrukatega pluusiga, siis mul praegu suht kurk valutab. Ja laulda sai ka nende kolme päeva jooksul nii, et jah. Kõvasti rääkida ei saa. Hääl karedaks juba läinud selle kolme päeva jooksul.
Aga 1.mai oli "Teeme Ära". Ja mina andsin ka oma panuse Paide linna jaoks. Ma pesin aknaid (koos teistega) ja seinu kuskil hooones. See oli tore. Ja need tädikesed, kes seal olid, need jäid ka väga rahule meie tööga.
Aga kõike sai väga palju. Ainult magada sai vähe. Öösiti umbes mingi 5 tundi või vähem. Öörahu oli muidu kell 02:00. Aga pmst kell 2 mindi alles spordihallist minema. Ja meie seal koolimajas olime veel üleval. Esimesel õhtul ma niisama sosistasin Johannaga mingi pool tunnikest. Teisel õhtul istusime poiste wc-s aknalaual. Mina kirjutasin ja Johanna niisama surfas minu telefonis. Magama saime peale kolme. Aga üldse enne seda sain ma ka vähe magada.Nii, et ma olen kohutavalt väsinud. Ja minu sees möllavad kurbus.......rõõm.......pettumus...........lootusetus............väsimus.............pahameel.......ja segadus. Tegelikult tahan ma hetkel kõige rohkem praegusel hetkel Paidesse tagasi. Spordihalli. Teisele korrusele. Ja seal lihtsalt istuda ja kuulata muusikat ja lihtsalt istuda nagu eile 2 tundi. Ja et siis tuleks keegi lihtsalt juttu ajama, nagu eile tuli Karl ...
Aga need ajad on möödas. Ja neid ei saa enam tagasi. Samamoodi nagu ei saa tagasi neid öeldud lauseid ja vaadatuid pilke. Me peame lõpuks aru saama, et neid tegusid mida me teeme, ei saa tagasi. Ja sõnad. Sõnu ei saa ka enam kunagi tagasi suhu toppida. Ning mõnikord võib kasvõi üks valesti öeldud sõna muuta kõike. Seda me teame. Kuid mõnikord võib just haiget teha see, kui midagi pole öeldud. Isegi vaikus pole hea. Teinekord võib vaikus murda südameid. Ja seda ta tegigi. Murdis südame. Ja lisaks südamele, ka hinge röövis minult. Kuid nüüd on see läbi. Kahjuks.
Aga vähemalt nüüd ma tean, et sinu peale ma ei looda. Kuigi ma nii lootsin. Sa isegi ei öelnud midagi. Ja mina oleks tahtnud sulle öelda viimasena, et "Iga hetk võib olla viimane ". Kuid sa lihtsalt jooksid ära. Nüüd ma sain seda teada ...