Üldiselt annab see teada, et kui on kooliaeg, siis on mu elu hallide pilvedega varjutatud, kuid kui on vaheaeg, siis on elu särav päike.
Hetkel on vaheaeg, seega on kõik ilus ja hästi. Nautisin sügist maal ning käisin Tapal. Ja see oli nagu asdfghjkl kui lahe. Ma nägin üle 3 kuu oma armastkallisttoredat Johannat, kes on vahepeal saanud tubliks Tartu tudengiks. Kõige naljakam oligi see, et juulis Suvelaagri viimasel päeval Viljandi rongijaamas hüvasti jättes oli õues palav ning kallistasime ja mõtlesime, et oh-heldust, me näeme ju alles septembris, kui mul on juba Norra tripp tehtud ja kui tema on juba tartlane. Well, nüüd oli sellest rohkem kui 2 kuud möödas, minul ammu reisitud ning õues sadas lörtsi, kui me jälle üksteist trehvasime. Elu elu elu.
Tartus jõudsin ka käia. Mis on minu puhul uudis, sest sinna kanti satun ma tavaliselt kord aastas. Aga ülla-ülla, juba mõndade tundide pärast hakkan jälle Tartu poole sõitma. Eelmine kord sai siis konverentsil abistamas käidud ning toredate inimestega vesteldud. Lahekas.
Kui ma viimases postituses kirjutasin nukralt, et olen kodusistuja, siis vaheajal on kõigil jälle aega ning sotsiaalsus on tagasi tulnud. Halleluuja. Kuigi, aeg tundub, et lihtsalt libiseb käest ära ning kõik kodused toimetused ning õppimised lükkuvad kogu aeg edasi, sest midagi põnevamat on ees.
Something more? Jap, Kristin Tammerand ei võitnudki seekord facebookis, vaid hoopiski mina. See tuli väga suure üllatusena, kuid ma olen nüüd uue telefoni omanik. Jeeee. Ausalt öeldes oligi uus telo üks asi, millest viimasel ajal vaikselt mõelnud olin.
Teised mõtted küündivad aga tahes-tahtmata iga päev, iga kord, samasse auku. Ja nii leiangi ma end mõtetes, mida olen mõelnud juba eile, üleeile ja eelmine nädal. Paar painavat asja jooksevad vist peas ringi. Well, well, well.
Valimas käisin esimest korda. See oli huvitav. Kõige huvitavam ehk oli see, et sain jällegist oma vanasse kooli sisse astuda ning avastasin, et uksest välja minnes vaatan ikka vasakule peeglisse, mis on seal koha peal juba vist aastakümneid olnud. Oh, nostalgiat :)
Rõõmu tunnen ma aga selle üle, kui keegi on täiskasvanuks saanud. Nagu, mitte vanuse poolest vaid just vaimselt. Küpsus ruulib.
Tegin maal vana telefoniga veel mõned viimased pildid sügisest.
Teel ajakirju pakkima, tegime Helinaga mõne pildi ka uue mänguasjaga.
No comments:
Post a Comment