64

Helo.

2012 aastast on jäänud veel alles umbes 8 tundi ja 45 minutit. Well, see aasta on kiiresti läinud. True dat, et mida vanemaks saad, seda kiiremini liigub aeg.

Mis meenub möövast aastast??

midagi kevadest, midagi suvest ja sügisest-talvest. 

Hakkasin siin oma mõtteid koondama ning friikin, tegelikult jäävad paljud head mälestused siia aastasse. Neid polnud küll võibolla palju, kuid see-eest olid nad tõesti mõnusad.

(nüüd tuleb tüüpiline-tavaline aasta kokkuvõte)
Aasta algusest eriti midagi ei meenu, sors.. ainult seda, et Helina oli pidev külaline siin. Nii mõnigi laupäevahommik tõid ta jalad just minu ukse taha. Chuul. Ja veebruaris sain endale vennapoja.  Ahjaa.. 17 tuul ja torm, saabus ehk siis sünnipäev mis oli awesome, Tapakad möllasid siin. Hoolimata raskest kooliaastast, lõpetasin kevadel 10nda klassi. Purgijoogid maitsesid hästi siis. Pidevalt oli tuba purke täis :D  Eksamite õppimise ajal nautisin aga kauneid päikesekiiri õues. Kevadest meenub ka päev, kui Tammed käisid mu maakodus ja siis koos käisime Angelica lõpetamisel. Peale kooli oli kohe PP. Sedapuhku siis Tartus. Sain Maarja päikeseprillid endale ja tuju oli mul super. Mäletan, et inimesed ütlesid mulle, et mu silmad säravad rõõmust. Umbes nädalake peale seda oli tripp Baierimaale. Saksamaa hakkas sealt alates mulle meeldima. Suvi oli küll pikk, kuid suuri sündmusi rohkem polnudki. Mäletan ainult maasikaid, mis olid pidevalt saadaval. Tööl käisin, aga see sakkis. Juulikuu olin haige oma kurgujama tõttu. Eestimaal ei saanudki ujumas käia, liiga jahe oli. Aga Stromkale jalutama ja chillima sattusin hoopiski tihedamini kui kunagi varem. Augustis liikusin siin-seal pow-wow ja muidugi Olli suur suvelaager. Sügis saabus kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Paljud plaanid jäid tegemata, lihtsalt seetõttu et mingi hetk oli suvi läbi.  Mäletan, et mõtlesin suvel kooli peale ja üldse ei pabistanud, sest aega oli ja 11ndat ma natuke isegi ootasin... Ohwell, sügist ongi meenutamas kool-kool-kool. No, okei, kodugrupi juhiks sain ka sügisel. Ja aasta sai täis elamist, üksinda. Ja nii vahetuski sügis talvega. Vähemalt detsember on küll läbinisti fun olnud. Igast nädalast oleks midagi põnevat välja tuua. For real. Aga kindlasti üks parimatest seda aastat meenutama jäävaks asjaks oleks Muse kontsert. Mmm....
Ohwell, ning jõuluball ning kõik need mõnusad chillimised, mis äkitselt on minu poole tekkinud.
Päkapikud mulle see aasta sussi sisse magusat ei toonud, vaid tegid mõni päev hoopis armsamat, näiteks koristasid köögi ära või viskasid postkasti paki šokolaadiga.

Palju asju juhtusid ka väga ootamatult ja näiteks sündmused, mida ma oleks osanud oodata eelmine aasta, realiseerusid hoopiski sel aastal.
Uueks aastaks ma lubadusi ei anna, sest mul pole isegi selle aasta lubadus täidetud....
kuid sellest hoolimata,

Head uut aaastat! 

71

Igal novellil on oma haripunkt. Nii on ka kogu jõuluperioodil haripunkt, milleks on jõuluõhtu. Hetkel olengi selles haripunktis. Ja kusjuures eriti nolifer polegi istuda jõuluõhtul arvutis. 

Meil on nii palju mõtteid. Varjatuid ja varamata. Mis oleks aga, kui me peas oleks auk, kust voolaksid välja kõik me mõtted?... sellise asja üle arutlesin endamisi oma peas. 

Siis aga jõudsin arusaamisele, et tegelikult on meil ju see auk olemas - suu. Suu on see auk, mille kaudu tulevad me mõtted välja. Iseasi on ainult see, missugused mõtted me laseme sealt läbi ja millised mitte.  

Mõnikord juhtub aga, et filter on katki ning siis lipsavad ka kõik halvad mõtted suust välja ja teevad paha. Vanasti juhtus seda minul sagedamini, kuid nüüd liikusin juba paremuse poole...kuni ühe õhtuni. Tegelikult tunnen ma ikka end veidi pahasti seetõttu, et ma ei suuda täielikult oma mõtteid ja lauseid kontrollida ning vahetevahel võin inimesele plärtsuda kõik näkku. See on äärmiselt nõme ja ebaviisakas minust. Ning iga kord kahetsen ma seda hiljem... Tänasel jõululaupäeval loodan ma,et kõik andestavad mulle need rumalused :) 

Mäletatavasti lõpetasin reedel siin oma postituse ära, mässisin end soojalt riide ning liikusin Olli poole. Seal oli mõnus jõulunoortekas. Ravast oli küllalt piisavalt ning valitsev meeleolu oli ka jõulune. Pärast sai nomnom-i ning chill jutuajamine oli inimestega. Well, siis liikus õhtu edasi ning osad sõbukad parkisid minu juurde. Wippi, juba neljandat reede õhtut järjest. Alguses oli meid 5, siis mingi hetk isegi 6. Aga Helena magas suurema osa ajast, nii et me arv kasvas-kahanes pidevalt. Üksinda oleksin ma ilmselgelt loner-boner-stoner olnud. So, oli tore et keegi tuli ja oli jälle minu juures. Rääkida ning lollitada on alati tore. 

Hommik saabus uniselt, sest ilmselgelt oli mul magamata öö, seetõttu ma ka magasin terve tee autos. Aga seda rõõmsam oli päikesepimestuse peale silmad lahti teha ja avastada end Jänedalt. Ainult ühe silmapilgutusega Tallinnast Jänedale, oh what a joy :)

Nagu eksinud laps, jõudsin jõuludeks koju. Nüüdseks on juba mõnus olla siin. Tegime emmega pepperkakke (piparkooke), küpsetasime jõuludeks koogi ning sööme kilodes manti (mandariine). 

Tapal käisin ka. Ohwell, mind ei tundnud osad inimesed ära. Liiga kaua polnud neid näinud vist :D

 

Aga jepsti, täna käisime perega kirikus ning rahulikult naudime jõule. Nautige teiegi!

Inxu. 

74

Hello from my bed.

See on läbi. Pool õppeaastast on läbi ja pool gümnaasiumi 3 aastast on ka nüüd läbi. Imelikult kiirelt on läinud see aeg, kas pole?
Talv sai samuti täna kalendri järgi alguse.

Well, möödunud nädal on läinud küll lipates. Päris palju ajast veetsin kooli aulas, valmistudes kooli muusikaliks, mis sai eile ka edukalt esitatud. Tundidest saigi seetõttu palju ka üle lastud. Oeh, viimane nädal ju ikkagist.
Täna oleks pidanud olema ka maailmalõpp, millest nii palju räägiti, aga ha-di-ha-ha, ei tulnudki seda, nagu arvata oli :D Lihtsalt ülitore moment oli see, kui keset aktust hakati sosistama, et kohe on kell 13:11. Ja sel hetkel avas just keegi aula ukse ning kõik pead pöördusid vaatama ukse poole. Pettumus misssugune, ei tulnudki sealt maailmalõpp, hoopis õpetaja :)
Oma esimese jõulukingi sain ka kätte. Kuna klassiloosis sai Marleen minu nime, siis ta küsis otse, et mida ma soovin. Well, kokaraamatut. Ja ma saingi. Ühe suure koogiraamatu. Oh, kuidas tahaks sealt juba kõike proovima hakata. Tänud sulle veelkord, ma olen õnnelik :)
Niisiiis.. vaheaeg. Järjekordselt pean tõdema, et ma pole seda väga suure innuga oodanud. Pigem olen mõelnud, et oh, saab kauem magada. Aga mis sellest kauem magamisest kasu on, kui päev läheb kiirelt looja ning niikuinii ei jõua mitte midagi tehtud. Ja kui keegi tunneb veel huvi, mis mu plaanis on, siis plaane pole. Arvatavasti liigun maale, sest seal pole ma käinud juba vägavägaväga kaua. Loen seal oma uurimustöö kirjandust ja ühte hea sisuga raamatut, millest tükikese avaldasin ka eelmises postituses. Ning teine nädal, 4-6 jaanuar olen Olli talvelaagris. 7ndal juba kool, nii et ega väga mingit tegevust siia ei mahugi.

Sellel sügisel on elu mind palju õpetanud. Näidanud halbu ja häid asju. Olen sattunud olukordadesse, millest poleks osanud mõeldagi. Olen tundnud pettumust, ümber sõrme keeramist ning iseendale piiride ületamist. Inimloomuse erinevaid tahke olen näinud/tundnud. Ja saanud teada, et osadel meist on saladused. Ma tean, et ma pole enam naiivne, kui seda olin varem ning üritan mõelda nüüdsest rohkem mõistusega ja kaalutletavamalt. Igatahes, imelikud asjad sünnivad.
Maeitea..

lähen joulunoortekale. 

78

Every woman was once a little girl. And every little girl holds in her heart most precious dreams. She longs to be swept up into a romance, to play an irreplaceable role in a great adventure, to be the beauty of the story. Those desires are far more than child's play. They are the secret to the feminine heart. 
And yet -  how many women do you know who ever find that life? As the years pass by, the heart of a woman gets pushed aside, wounded, buried. She finds no romance except in novels, no adventure except on televison, and she doupts very much that she will ever be the Beauty in any tale. 
Most women think they have to settle for a life of efficiency and duty, chores, and errands, striving to be the women they "ought" to be but often feeling they have failed. 


-from book "Captivating" 

79

Oh, lõpuks on mul ka aega, et rahus istuda voodil ning blogida, ilma et ma oleks koormatud. 

See nädal oli kõikidest eelnevatest erinev. Iga õhtu tõi kaasa midagi sellist, mille peale ma poleks osanud ärgates mõeldagi.  See on lahe, sest need asjad on nagu üllatused mis mulle ette prantsasid. Ning üllatused meeldivad ju kõigile, right :) 

2010 käisin HIM-i kontserdil, möödunud aasta oli 30STM aasta ning mäletan kuidas ma paar nädalat tagasi mõtlesin, et ohwell, see aasta ei saanudki ühelgi suurel kontserdil käia. See mõte oli aga ilmaaegu, sest keegi kes tunneb mu elu paremini, kui mina, oli ka sellesse aastasse planeerinud ühe suure kontserdi.
Kirjutan siis "veidi" pikemalt Muse kontserdist ning ülejäänud nädalast paari sõnaga ;)


Teisipäeval ärkasin ülesse, olin üliväsinud ja mõtlesin et oh, õhtuks plaane ju pole ja saab vara magama (jep, nii motiveerin ma end hommikuti üles tõusma). Käisin koolis ära, tulin koju ja nii muuseas helistasin vennale. Peale seda läks lahti möll minu peas ja arvutis. Ühesõnaga süstis vend minusse soovi minna õhtusele Muse kontserdile. Ma teadsin juba ammu, et nad tulevad aga polnud plaanis minna. Mõtlesin, et ehk kukub pilet sülle ja ütlesin ka klassiõele, et sinna mineku lootus sureb alles siis kui kontsert peale hakkab. Aga paar tundi enne kontserdi algust kasvas mu tahe nii suureks, et peale tunni ajalist otsimist leidsin ma endale pileti ning seejärel läbi kauni lumesaju jalutasin kiirkõnnis piletit ostma. Kaks tundi enne algust, päris spontaalne vist?
Igatahes, sain pileti, olin megaekstaasis. Ja ma ei mõelnud kordagi selle peale, et ma lähen ju sinna üksinda. Õnneks ma käin piisavalt palju üksinda, et mitte enam igatseda pläramokka enda kõrval. Jõudsin pool tundi peale uste avamist sinna ning siis istusingi seal ja soojendasin endale kohta. Alguses muidugi vales tsoonis. Ütlemata kiiresti läks aeg seal oodates ja vaadates kuidas all rahvas koguneb ja siis ringi jalutab. Mul oli teisel korrusel istekoht, nii et vaade oli mul igatahes hea. Keegi ei seganud, keegi ei sundinud õppima ega nõmedustele mõtlema. Ma juba ainuüksi nautisin seda, et ma sain seal istuda ja rahus olla. Lõpuks läks saal pimedaks ja soojendus tuli lavale. Well, polnud just kõige parem soojendus ja nende muusika käis veidi kõrvadele, kuid needki minutid kadusid ruttu ja vähemalt olid olemas trummid. (trummid on nõrkus). Ja siis oli muidugi lava üles panemine, mis tundus kõige rohkem aega võtvat, sest iga sekundiga lähenes nende lavale tulek. Aku muidugi tühjenes, nagu nendel nutikatel nutitelefonidel ikka ja twiitida sai aina vähem. Ja lõpuks! kui kell oli täpselt 21 ja saal oli pime.... käis tuhtuhdümdümbrrdümdümpahhpahh, kõik läks punaseks-valgeks ja siis seal nad olidki. Well, mul tulid küll külmavärinad ning sees läks nii soojaks, et ennist oma seljas hoitud jope pidin palavuse tõttu ära võtma.

Ohboy.. ma ei mäletagi enam vist kõike, sest ma lihtsalt vaatasin silmad pärani ja suu vaimustusest veidi lahti ning mitte ühtegi mõtet peale muusika polnud. See oli nagu super kõige superimas supermõttes. Nad mängisid kõik hääd laulud ka ära. Eriti Supermassive Black Hole'i, mis oli ka esimene laul mida nendelt kuulsin (aasta oli siis vist 2008). Tunnistan, et uue plaadi lugusid polnud ma kõiki kuulnud ning samas oligi huvitav.  Ma ootasin täiega, millal tuleks mu teine lemmiklemmik Undisclosed Desires. Ja kui selle esimesed noodid tulid, siis ma kiljusin küll seal päris pööraselt. See oli lives niii mõnus. Üle kõigi tunnete lihtsalt.
Nii, asi mis veel võlus, oli kindlasti stage ja selle layout. Ja kõik see valgustehnika oli nagu nii super. Võibolla on asi ka selles, et kõik mu suuremad kontserdid on toimunud suvel lauluväljakul ning Saku Suurhallis nii suurt kontserti polegi ma kaemas käinud. Aga igatahes, need laserkiired ja siis need suured prožed kõrgel, mida 4 meest lae all keerutasid. Need olid lihtsalt nii ägedad. Lava oli ka muidugi tore ning need suured ekraanid, mis liikusid ja näitasid tausta. Need, kes sellele show-le graafika tegid, on küll ikka vägaväga awesome tüübid. Kõige rohkem meeldis mulle laulu Panic Station graafiline kujundus. Ehk siis laulu ajal oli ekraanis lillad mehikesed, kes tantsisid selle muusika taustal. Well, nüüd iga kord kui ma seda laulu kuulen, tekib mu silme ette jälle pilt sellest lillast elukast. Päris arusaadav video sellest laulust on ka siin.
Ma ei mäleta mis laulu ajal see oli, aga igatahes äkitselt tuli lavale auk ning sealt tõusis välja klaver. Peale loo mängimist kadus see jälle lava alla tagasi. Funny :)
Ühe laulu ajal aga otsustas Matt lavalt alla hüpata ning esireas olevate inimeste kätt suruda. Ma arvan, et seda kätt poleks ma küll siis paar päeva pesnud :D
Ma ei oska öelda, palju nad laule tegid, sest ma ei lugenud ja ma ei julge netist leitud setlisti andmeid ka kasutada, aga kahe tunni jooksul tuli neid ikka päris korralik hulk. Hullult raske oli püsti tõusta lõpuks ning ära minna, sest ma täiega kaifisin seda. Aga kuidagi oli vaja ühistranspordiga koju ka jõuda, nii et liikusin oma totaka happy naeratusega koju. Ja see ekstaas kestis veel kaua, sest isegi öösel oli kõik unes nähtu seondunud bändiga ning kui keegi järgmiste päevade jooksul küsis midagi selle kohta, siis ma rääkisin sellest veel.. ja veel.... ja veel. Ma arvan, et nagu ütles ka mu vend, siis ma olen selle ära teeninud. See kuidagi süstis mingit tundmatut adrenaliini ja lootust. Samas ka heaolu, mille mõju kestab siiani. Nagu näha, siis isegi praegu kujunes see kirjeldus kilomeetripikkuseks :)
Need pildid siin vahepeal on siis näpatud netist ning need paar halvemat, kaugelt tehtud on siis minu enda omad, mis sai tehtud siis kui  teloaku mind veel armastas.












Kolmapäev oli siis 12.12.12.. Selle saatusliku hetke, kui kell oli 12:12, magasin ma küll maha, sest tol hetkel olin ma trammiga Kopli poole sõitmas. Käisime oma Sotshoolekanne tunnist siis jällegist külastamas ühte asutust ning seekord oli selleks supiköök. Väga hull polnudki seal olla, aga endal just tekkis tunne, et ma peaks ikka sajaga tänulik olema, et mul on kodu ja alati midagi söödavat.
Hiljem peale seda läksin veel kooli tagasi ning sii oli meil muusikali suur proov. Koju sain järelikult hilja. Kuid magama sain veel hiljem, umbes 4 aeg... Pean tunnistama, et mu tubli kella 23-ks voodis missioon sai juba paar nädalat tagasi oma lõpu.

Iga päev mõjutab aga teist ning kuna ma sain kolmap vähe magada, siis neljapäev magasin sisse ning ülejäänud päeva olin suhteliselt kott omadega. Õhtul oli kodukaga meil jõulukas ning tegime piparkooke koos. Nomnom, oli mõnus :)

Reede oli meil koolis õhtul Jõuluball. Was fun. Eva-Liisa käis ka minuga kaasa ning koos oli chill. Kõik olid kaunid kui printsessid ning  Uku Suviste tegi meile väikese kontserdi. Õhtu venis muidugi pikemaks,kui oleks osanud oodata ning lõpuks saime tüdrukutega alles kella 2 ajal koju. Seejärel täitusid diivanid jällegist inimkehadega.

Ma ei saa aru, kuidas Marleen oma kaameraga hakkab pilte tegema, sest
ta ei suutnud isegi kahte pilti teha nii, et ühel neist jääks Uku nägu näha.  :D
Igatahes, meil oli palju õhtupalle, millega tahtsime pilti teha, aga need lendasid just tuulega ette siis -.- 

Ja on elus asju, mis vajavad kaalukat läbimõtlemist enne otsuse langetamist. Pakkumine, mis saab olla kas mingi järjekordne petuskeem või siis hoopiski suur võimalus. Ilmselgelt olen ma hetkel segaduses ning mu peas asuv tulemüür scännib mõlemaid variante põhjalikult. 

Well, tahtsin juba lõpetada kuid meenus, et juba on kätte jõudnud 16.detsember. Siinkohal väike õnnesoov mulle ja sellele blogile, mis sai 3. aastaseks. Oh, kas tõesti olen ma juba 3 aastat talletanud siia oma elukäiku... 831 postitust on selle ajaga siis avaldatud. Tubli olen, mis muud ikka öelda.
Keep going!

87

Tere.. naljakas on alustada, sest alati loeb algus. Kui algus on põnev, sunnib see ka edasi lugema. Kas pole mitte nii? Varsti saab sellel blogil 3 aastat täis.. wow. Imelik on tegelikult ju mõelda, et mu 3 aasta tegevused on inimestele nähtaval.

Viimastel kuudel on mu postituste numbrid väiksemaks jäänud. Põhjustest siis. Esiteks on prioriteediks saanud kooliasjad ning arvuti "puhkus" jääb päeva lõppu. Teine ning olulisem põhjus on see, et mulle ei meeldi enam rääkida... tundub väga lollakalt, i know. Inimesed mu ümber räägivad kogu aeg. Ja räägivad kõike. Nagu absoluutselt kõike. Ja mul on sellest siiber. Ma sooviks mõneks ajaks, või siis üheks päevaks klamberdada kinni kõikide inimeste suud. Nii, et mitte ühtegi juttu ei tuleks kusagilt. Alles jääksid ainult helid. Ma ei oska aimata, kas põhjus on selles, et ma elan üksi ning vahemikus after school-next morning, räägin ma väga vähe. Või siis on põhjus selles, et mul pole lobisejat, kellega lobiseda. Ei, ma ei kõla üldse masekalt. Ma lihtsalt nendin fakti, et vanad bestikate ajad on möödunud ning inimesi kellega rääkida kõige mõttetumatest teemadest, on lihtsalt välja surnud. 

Ja millega ma siis tegelen lisaks koolile? 

Ühel nädalavahetusel oli meil grupijuhtide väljasõit. Minu jaoks oli see siis esimene kord. Põhimõtteliselt oli asi nii, et Olli kodugrupi juhid/abijuhid said kokku Olli ees ühel kaunil laupäeva hommikul. Seejärel sõideti autodega kesk-Eesti poole, kus tegime tööd ja õhtul peatusime turismitalus. Sealjuures harisime end loengutega, tore olemisega ning heade söökidega. Järgmise päeva hommikul jõudsime linna tagasi. 

Eelmine reede käis Johanna külas. See oli coolio. Meil oli üks mõnus tüdrukute õhtu, mille käigus tegime kell 2 öösel endale hommikusööki. Vot see on mahe mälestus. 

Teeviidal eelmisel nädalal sai ka läbi lipatud. See mulle ikkagist meeldis (kuigi ma käisin üksinda), sest kõik see mille kohta ma rohkem teada tahtsin, seda ma ka sain. 

Ja siis on palju kooliasju. Õpilasfirma tegevus ning uurimustöö teoreetiline osa. Lisaks veel KT-d, kohustuslik kirjandus ning igapäevased tööd. Ilmselgelt töötab mu aju 17 tundi ööpäevas 5-l päeval nädalas. 

Joulupukki aeg on ka käes. Esmaspäeval lasin endale jõuluehteid maalt saata ning enda eelmise aasta varud otsisin ka välja. Korter on nüüd punasema ilmega ning veits karda ripub siin-seal. See oli üks suuremaid asju, mis mind viimasel ajal rõõmustanud on. Selle aasta jõulud on üldse erinevamad kui varasemalt. Korralik lumi on praeguseks maas, ehted igal pool ning sisetunne on ka üpriski hää. Väike ootus on isegi sees, sest ma tunnen et jõuludel saan ma puhata. Hetkel on selline work-work aeg ja siis jõulud oleksin maal diivanil lebos filme vaatamas. Jep, seda vaheaega ma ootan.
 Ilma üle pole ma vist peale seda sombuaega üldse virisenud. Valge maa, viltu lendavad lumehelbed ja isegi tuisk. Kõik on kuidagi väga meeltmööda. Ükskõik kui unine ma poleks, ma ikka naudin seda valget ümbrust mis mind hommikuti ümbritseb.  Hetkel istun elutoas, selg vastu radiaatorit. Padjad on minu lähedal ning kommid samuti. Valgust annab aknal põlev jõuluingel. Lihtsalt chillllax friday night.

Igatahes, elu vajab elamist.

Esimene ...

...advent

ja 2.detsember it is.

and 93 to go....