79

Oh, lõpuks on mul ka aega, et rahus istuda voodil ning blogida, ilma et ma oleks koormatud. 

See nädal oli kõikidest eelnevatest erinev. Iga õhtu tõi kaasa midagi sellist, mille peale ma poleks osanud ärgates mõeldagi.  See on lahe, sest need asjad on nagu üllatused mis mulle ette prantsasid. Ning üllatused meeldivad ju kõigile, right :) 

2010 käisin HIM-i kontserdil, möödunud aasta oli 30STM aasta ning mäletan kuidas ma paar nädalat tagasi mõtlesin, et ohwell, see aasta ei saanudki ühelgi suurel kontserdil käia. See mõte oli aga ilmaaegu, sest keegi kes tunneb mu elu paremini, kui mina, oli ka sellesse aastasse planeerinud ühe suure kontserdi.
Kirjutan siis "veidi" pikemalt Muse kontserdist ning ülejäänud nädalast paari sõnaga ;)


Teisipäeval ärkasin ülesse, olin üliväsinud ja mõtlesin et oh, õhtuks plaane ju pole ja saab vara magama (jep, nii motiveerin ma end hommikuti üles tõusma). Käisin koolis ära, tulin koju ja nii muuseas helistasin vennale. Peale seda läks lahti möll minu peas ja arvutis. Ühesõnaga süstis vend minusse soovi minna õhtusele Muse kontserdile. Ma teadsin juba ammu, et nad tulevad aga polnud plaanis minna. Mõtlesin, et ehk kukub pilet sülle ja ütlesin ka klassiõele, et sinna mineku lootus sureb alles siis kui kontsert peale hakkab. Aga paar tundi enne kontserdi algust kasvas mu tahe nii suureks, et peale tunni ajalist otsimist leidsin ma endale pileti ning seejärel läbi kauni lumesaju jalutasin kiirkõnnis piletit ostma. Kaks tundi enne algust, päris spontaalne vist?
Igatahes, sain pileti, olin megaekstaasis. Ja ma ei mõelnud kordagi selle peale, et ma lähen ju sinna üksinda. Õnneks ma käin piisavalt palju üksinda, et mitte enam igatseda pläramokka enda kõrval. Jõudsin pool tundi peale uste avamist sinna ning siis istusingi seal ja soojendasin endale kohta. Alguses muidugi vales tsoonis. Ütlemata kiiresti läks aeg seal oodates ja vaadates kuidas all rahvas koguneb ja siis ringi jalutab. Mul oli teisel korrusel istekoht, nii et vaade oli mul igatahes hea. Keegi ei seganud, keegi ei sundinud õppima ega nõmedustele mõtlema. Ma juba ainuüksi nautisin seda, et ma sain seal istuda ja rahus olla. Lõpuks läks saal pimedaks ja soojendus tuli lavale. Well, polnud just kõige parem soojendus ja nende muusika käis veidi kõrvadele, kuid needki minutid kadusid ruttu ja vähemalt olid olemas trummid. (trummid on nõrkus). Ja siis oli muidugi lava üles panemine, mis tundus kõige rohkem aega võtvat, sest iga sekundiga lähenes nende lavale tulek. Aku muidugi tühjenes, nagu nendel nutikatel nutitelefonidel ikka ja twiitida sai aina vähem. Ja lõpuks! kui kell oli täpselt 21 ja saal oli pime.... käis tuhtuhdümdümbrrdümdümpahhpahh, kõik läks punaseks-valgeks ja siis seal nad olidki. Well, mul tulid küll külmavärinad ning sees läks nii soojaks, et ennist oma seljas hoitud jope pidin palavuse tõttu ära võtma.

Ohboy.. ma ei mäletagi enam vist kõike, sest ma lihtsalt vaatasin silmad pärani ja suu vaimustusest veidi lahti ning mitte ühtegi mõtet peale muusika polnud. See oli nagu super kõige superimas supermõttes. Nad mängisid kõik hääd laulud ka ära. Eriti Supermassive Black Hole'i, mis oli ka esimene laul mida nendelt kuulsin (aasta oli siis vist 2008). Tunnistan, et uue plaadi lugusid polnud ma kõiki kuulnud ning samas oligi huvitav.  Ma ootasin täiega, millal tuleks mu teine lemmiklemmik Undisclosed Desires. Ja kui selle esimesed noodid tulid, siis ma kiljusin küll seal päris pööraselt. See oli lives niii mõnus. Üle kõigi tunnete lihtsalt.
Nii, asi mis veel võlus, oli kindlasti stage ja selle layout. Ja kõik see valgustehnika oli nagu nii super. Võibolla on asi ka selles, et kõik mu suuremad kontserdid on toimunud suvel lauluväljakul ning Saku Suurhallis nii suurt kontserti polegi ma kaemas käinud. Aga igatahes, need laserkiired ja siis need suured prožed kõrgel, mida 4 meest lae all keerutasid. Need olid lihtsalt nii ägedad. Lava oli ka muidugi tore ning need suured ekraanid, mis liikusid ja näitasid tausta. Need, kes sellele show-le graafika tegid, on küll ikka vägaväga awesome tüübid. Kõige rohkem meeldis mulle laulu Panic Station graafiline kujundus. Ehk siis laulu ajal oli ekraanis lillad mehikesed, kes tantsisid selle muusika taustal. Well, nüüd iga kord kui ma seda laulu kuulen, tekib mu silme ette jälle pilt sellest lillast elukast. Päris arusaadav video sellest laulust on ka siin.
Ma ei mäleta mis laulu ajal see oli, aga igatahes äkitselt tuli lavale auk ning sealt tõusis välja klaver. Peale loo mängimist kadus see jälle lava alla tagasi. Funny :)
Ühe laulu ajal aga otsustas Matt lavalt alla hüpata ning esireas olevate inimeste kätt suruda. Ma arvan, et seda kätt poleks ma küll siis paar päeva pesnud :D
Ma ei oska öelda, palju nad laule tegid, sest ma ei lugenud ja ma ei julge netist leitud setlisti andmeid ka kasutada, aga kahe tunni jooksul tuli neid ikka päris korralik hulk. Hullult raske oli püsti tõusta lõpuks ning ära minna, sest ma täiega kaifisin seda. Aga kuidagi oli vaja ühistranspordiga koju ka jõuda, nii et liikusin oma totaka happy naeratusega koju. Ja see ekstaas kestis veel kaua, sest isegi öösel oli kõik unes nähtu seondunud bändiga ning kui keegi järgmiste päevade jooksul küsis midagi selle kohta, siis ma rääkisin sellest veel.. ja veel.... ja veel. Ma arvan, et nagu ütles ka mu vend, siis ma olen selle ära teeninud. See kuidagi süstis mingit tundmatut adrenaliini ja lootust. Samas ka heaolu, mille mõju kestab siiani. Nagu näha, siis isegi praegu kujunes see kirjeldus kilomeetripikkuseks :)
Need pildid siin vahepeal on siis näpatud netist ning need paar halvemat, kaugelt tehtud on siis minu enda omad, mis sai tehtud siis kui  teloaku mind veel armastas.












Kolmapäev oli siis 12.12.12.. Selle saatusliku hetke, kui kell oli 12:12, magasin ma küll maha, sest tol hetkel olin ma trammiga Kopli poole sõitmas. Käisime oma Sotshoolekanne tunnist siis jällegist külastamas ühte asutust ning seekord oli selleks supiköök. Väga hull polnudki seal olla, aga endal just tekkis tunne, et ma peaks ikka sajaga tänulik olema, et mul on kodu ja alati midagi söödavat.
Hiljem peale seda läksin veel kooli tagasi ning sii oli meil muusikali suur proov. Koju sain järelikult hilja. Kuid magama sain veel hiljem, umbes 4 aeg... Pean tunnistama, et mu tubli kella 23-ks voodis missioon sai juba paar nädalat tagasi oma lõpu.

Iga päev mõjutab aga teist ning kuna ma sain kolmap vähe magada, siis neljapäev magasin sisse ning ülejäänud päeva olin suhteliselt kott omadega. Õhtul oli kodukaga meil jõulukas ning tegime piparkooke koos. Nomnom, oli mõnus :)

Reede oli meil koolis õhtul Jõuluball. Was fun. Eva-Liisa käis ka minuga kaasa ning koos oli chill. Kõik olid kaunid kui printsessid ning  Uku Suviste tegi meile väikese kontserdi. Õhtu venis muidugi pikemaks,kui oleks osanud oodata ning lõpuks saime tüdrukutega alles kella 2 ajal koju. Seejärel täitusid diivanid jällegist inimkehadega.

Ma ei saa aru, kuidas Marleen oma kaameraga hakkab pilte tegema, sest
ta ei suutnud isegi kahte pilti teha nii, et ühel neist jääks Uku nägu näha.  :D
Igatahes, meil oli palju õhtupalle, millega tahtsime pilti teha, aga need lendasid just tuulega ette siis -.- 

Ja on elus asju, mis vajavad kaalukat läbimõtlemist enne otsuse langetamist. Pakkumine, mis saab olla kas mingi järjekordne petuskeem või siis hoopiski suur võimalus. Ilmselgelt olen ma hetkel segaduses ning mu peas asuv tulemüür scännib mõlemaid variante põhjalikult. 

Well, tahtsin juba lõpetada kuid meenus, et juba on kätte jõudnud 16.detsember. Siinkohal väike õnnesoov mulle ja sellele blogile, mis sai 3. aastaseks. Oh, kas tõesti olen ma juba 3 aastat talletanud siia oma elukäiku... 831 postitust on selle ajaga siis avaldatud. Tubli olen, mis muud ikka öelda.
Keep going!