page 365 of 365

Viimane päev. Viimased tunnid.
Nagu selle aasta suurematele sündmustele kohaselt, istun ma jälle üksinda kodus meik peal, juuksed ilusasti soengus ja kõht täis. Kõik on korras, ise olen veel rahul.
Täna pole peotuju. See päev võiks juba läbi saada ja uus alata. Tavaliselt on nii, et istud ja ei märkagi millal kell südaöö ületab. Nüüd aga peab ootama ja ootama. Selline pealesunnitud püha tundub see. Et nüüd lihtsalt peab minema kuhugi tähistama. Aga vot ei pea. Olengi kastist välja inimene, erinen massist.

Aasta kokkuvõte?
Läks nagu tavaliselt. Iga aastaga aina paremaks. Lubadused sai täidetud nii hästi kui võimalik oli. Kõik katsumused sai ka paremini-halvemini ületatud. Selline.. tavaline... meeleheitlik.... eriline.

:)

Kõike paremat uueks aastaks!

Going better

On esimene advent. Selline kaunis päiksepaisteline lumeilm kus miinuskraade on päris palju juba.

Mina kahjuks pean toas istuma. Eile juhtus väike õnnetus ning nüüd on paar päeva voodirežiimi. Õnneks on piisavalt tubaseid tegevusi mis ei nõua palju ringi liikumist. 

Eelmine nädalavahetus oli mul hea võimalus võtta mõned vabad päevad töölt ja sõita külla oma kallile Rootsi sõbrantsile. Päris vägev ja vahva aeg oli. Sattusime jäähokimängule; imetlesime mäe pealt linnatulesid; käisime kirikus Aafrika laste õhtul kus nad tantsisid ja rääkisid oma storysid; käisime erinevates söögikohtades, jne...  Ainuke hetk, mil ma tundsin kurbust oli lahkumisminutid. Ja veidi tegi meele kurvaks öösel 2 tundi tuule ja külmaga bussiterminali uksetaga seismine. Aga kõigest hoolimata tulin tagasi rõõmsama ja puhanuna ning mõnusate mälestustega. 

pealpool pilvi on alati päike 

Espresso House is my new favourite coffee shop now 

Jõuluaeg on päris lähedal. 

Ja tulge ka Boosti Chai smuutit ostma kui jõulushopingut teete :)

Excited and scared

Muusika, jõulutee, kapi koristamine, pakkimine, elevus ja väike kartus. Plaanide läbimõtlemine sammhaaval, detailideni. Tahan tihtipeale olla spontaanne, aga kui asjad on planeerimata siis lähen vaikselt närvi. Mitu erinevat nägu, as always.
Mm.. ahjaa, pistaatsipähkleid nosin ka mõnuga. Nii mõnuga, et huuled liigsest soolast juba kipitavad.

Jah. Mis seal's ikka. Tee on juba jahtunud ja asjad peaaegu koos. Raamat ootab samuti lugemisjärge.

See ya soon.

Puudulik

Ühiskonna surve,

nõuavad oma printsiipe.

Sirgu löön selja,

tugevana näitan end.

Loon illusioone,

mida isegi juba usun.

Kus on mu süda?

sedagi ei tea.

Alles on tühi tuba,

seal end mõtetes...vean.

Tahame teha suuri asju

jätta end meelde.

Mitte 90 aastasena kuulda,

et suurim tegu

oli poekoti tassimine.

Elu on (....)pisar

No dårlig vær, bare dårlig klær. 

Ei ole halba ilma, on halb riietus. Seda väljendab ka see veidrate tähtedega lause siin mõni sentimeeter ülevalpool.  (Sobib siia koerailma hästi, hah)

Nii lähedal, aga samas nii kaugel. Kui saaks, siis ma ostaks endale tükikese Norrat, tuleksin õhtuti koju ja vaataksin seda. Oleksin seal või kujutleksin, et oleksin seal. Tegelikult on ju lihtne panna end mõtetes elama teises kohas teist elu. Mhm...
 Where is my piece of Norway??? Where are youuu?



Leidsin tumblerist selle pildi.

Ei, see ei ole tavaline pilt. See ei ole lihtsalt ilus pilt. See pilt on paljuütlev, tähendusrikas, unistama panev, kadedust tekitav, lootust andev, sooviv, mälestusi tekitav. See pilt nagu ütleks mulle, et Ingrid, okei mine võta oma raha, osta kaamera ja üheotsapilet Lofoteni ning ELA.
Ilmselgelt ma pole elaja inimene, olen unistaja. Nagu sa seda ei teaks eksole. Well, well, well...
 Mäletad kui olid talveõhtud ja käisime koos öösel jalutamas, suured hanged kahelpool. Jah. See oli ka elamine.
Küll kunagi on aega kahetseda kõike oma vigu ja tegemata jätmisi. Ning lisaks ka kõiki lolle ja segaseid blogipostitusi. Lihtne on elada kui sa ei "koti" kedagi ja sind ei "koti" ühegi arvamus.


Ületöötamine noori inimesi ei tapa. Seega,  keep going!  :)

Cookie closet

Elutempo on natuke maha rahunenud ja tundub olevat aega ka teha väike vahekokkuvõte elust.

Kui ma pool aastat tagasi küsides "mida ma edasi oma eluga teen?" oleksin saanud vastuseks kirjelduse millist elu ma praegu elan, poleks ma ehk seda arvanud. Aga võibolla isegi oleksin. Kuid oleksin olnud imestunud selle üle kuidas pisiasjad klappima saada. Mitte et mu elu oleks nüüd trastiliselt muutunud, kuid see mis ta oli varem samuti pole.
Töö, tšut-tšut kooli, paar lähemat inimest ja hunnik teretuttavaid. Sellegipoolest on see kõik nii ebakindel. Justkui pilt, mis on visandatud harilikuga ja kus on mõned kontuurid mis võivad kustuda kiiresti. Peab tunnistama, et hetkel võib küll elu tunduda tasakaalus, kuid nii vähe võib vaja minna, et seda enam poleks.
Ma pole inimene kes elab iga päeva nagu see oleks viimane. Ei. Ma elan teades, et homne on ka tulemas ja ülehomne ning et isegi tulevik on minusuguse jaoks olemas. Usk küll sellesse ehk mõnikord kaob, kuid mis siis. Elada tuleb isegi rasketel aegadel. Lõpuks asjad lahenevad või kui ei, siis lihtsalt harjud oma koormaga ära.

Maybe siis natuke hetketegemistest ja helgematest hetkedest mis viimaste nädalate jooksul juhtunud on.
* külmaga jalutasin vanalinnas ja laulsin "päikene paistab ja loodus rõkkab, kätte jõudnud suvi"
* mõni hommik kell 8 võib mind leida mitte oma voodist, vaid rongist kohvi juues
* non-stop "Maroon5 - Animals" kuulamine
* yolotamine soomlasega
* tööle jalutamine mööda punast vaipa
* uues Ülemiste Boosti laoruumis külmiku peal istumine ja šokolaadipaberi lakkumine. Muidugi astus ka kolleeg sisse ja tema naermine tegi mu minipuhkuse täiuslikuks
* pudelite lõhkumine vastu seina ning siis kildude koristamine sõiduteelt (why inksu?)
* naermine kuni lämbumisohuni (real danger)
* öised Ben&Jerrys söömised. Going fat, don't care.
* teeõhtud kuukidega (loe: cookidega) üksi, kaksi ja kolmekesi
* psühholoogia (igas võtmes, iga päev)
* teater, kino, restod, nice timewasting
* money comes, money goes aka. raharinglus
* 63 tunnine töönädal



Yeah.... igasuguseid liste on igati meeldivam teha kui oma mõtteid mingiks komplekteeritud jutuks kokku vormistada.
That's how it is. Sügisene, lehine, salapärane.


Whatever. Bye.

My nights are for overthinking, my mornings are for oversleeping

Ma arvan, et see ongi üks goal, mida olen üritanud leida. Tulla koju ja kuulda juba uksel sooja tervitust ning jalanõusid ära sikutades rääkida kui väsitav ja tavaline, aga samas mõnus tööpäev oli. Lõpuks ometi keegi hoolib, keegi kuulab ja keegi huvitub. Palju on neid, kes ei tee enam välja ning keda ei huvita. Teda aga huvitab. Ta ootab mind koju, joob koos minuga teed ning siis saan rääkida oma mõtetest, mis senimaani on kõik lukus olnud.
Asja teine külg on see, et kellegagi elamist jagades näeb ta kõike. Mu üleväsimuse hetki, mu hommikust unesegadust, mu naeru ja muresid. Enam ma ei saa seda peita oma tuppa luku taha. Seinad kuulevad ning kuulevad ka seinatagused.
Hetkel olen selles sündmuses ainult positiivset tundnud ja mõtlen, et see kolmik siin töötab tegelikult väga hästi. Erinevad inimesed, erinevad rahvused, erinevast soost-vanusest, aga samas ikkagi mingite ühenduslülidega koos rõõmsameelselt elades.
Täna just ütlesingi välja öelda selle, et mis siis saab kui kõik lahkuvad ja ma jään jälle üksinda siia??


Teine pere, mis on viimasel ajal mulle lähedasemaks saanud ning mis samuti toimib nii erinevate inimeste koostööl võimsalt hästi, on see pere siin pildil. Pere, kelle liikmed vahetuvad ning mis pakub kohalolu ainult üürikeseks, kuid sellegipoolest on nii vahva.