Ei ole halba ilma, on halb riietus. Seda väljendab ka see veidrate tähtedega lause siin mõni sentimeeter ülevalpool. (Sobib siia koerailma hästi, hah)
Nii lähedal, aga samas nii kaugel. Kui saaks, siis ma ostaks endale tükikese Norrat, tuleksin õhtuti koju ja vaataksin seda. Oleksin seal või kujutleksin, et oleksin seal. Tegelikult on ju lihtne panna end mõtetes elama teises kohas teist elu. Mhm...
Where is my piece of Norway??? Where are youuu?
Leidsin tumblerist selle pildi.
Ei, see ei ole tavaline pilt. See ei ole lihtsalt ilus pilt. See pilt on paljuütlev, tähendusrikas, unistama panev, kadedust tekitav, lootust andev, sooviv, mälestusi tekitav. See pilt nagu ütleks mulle, et Ingrid, okei mine võta oma raha, osta kaamera ja üheotsapilet Lofoteni ning ELA.
Ilmselgelt ma pole elaja inimene, olen unistaja. Nagu sa seda ei teaks eksole. Well, well, well...
Mäletad kui olid talveõhtud ja käisime koos öösel jalutamas, suured hanged kahelpool. Jah. See oli ka elamine.
Küll kunagi on aega kahetseda kõike oma vigu ja tegemata jätmisi. Ning lisaks ka kõiki lolle ja segaseid blogipostitusi. Lihtne on elada kui sa ei "koti" kedagi ja sind ei "koti" ühegi arvamus.
Ületöötamine noori inimesi ei tapa. Seega, keep going! :)
No comments:
Post a Comment