My nights are for overthinking, my mornings are for oversleeping

Ma arvan, et see ongi üks goal, mida olen üritanud leida. Tulla koju ja kuulda juba uksel sooja tervitust ning jalanõusid ära sikutades rääkida kui väsitav ja tavaline, aga samas mõnus tööpäev oli. Lõpuks ometi keegi hoolib, keegi kuulab ja keegi huvitub. Palju on neid, kes ei tee enam välja ning keda ei huvita. Teda aga huvitab. Ta ootab mind koju, joob koos minuga teed ning siis saan rääkida oma mõtetest, mis senimaani on kõik lukus olnud.
Asja teine külg on see, et kellegagi elamist jagades näeb ta kõike. Mu üleväsimuse hetki, mu hommikust unesegadust, mu naeru ja muresid. Enam ma ei saa seda peita oma tuppa luku taha. Seinad kuulevad ning kuulevad ka seinatagused.
Hetkel olen selles sündmuses ainult positiivset tundnud ja mõtlen, et see kolmik siin töötab tegelikult väga hästi. Erinevad inimesed, erinevad rahvused, erinevast soost-vanusest, aga samas ikkagi mingite ühenduslülidega koos rõõmsameelselt elades.
Täna just ütlesingi välja öelda selle, et mis siis saab kui kõik lahkuvad ja ma jään jälle üksinda siia??


Teine pere, mis on viimasel ajal mulle lähedasemaks saanud ning mis samuti toimib nii erinevate inimeste koostööl võimsalt hästi, on see pere siin pildil. Pere, kelle liikmed vahetuvad ning mis pakub kohalolu ainult üürikeseks, kuid sellegipoolest on nii vahva.