Päikeseprillid või vihmavari

Tik-tak-tik-tak. Mul on halb olla. Panin kõik asjad kinni ja tuled kustu ja olin lihtsalt. Aga ei suutnud, nii halb on olla. Nina on kinni, sees keerab, rasvased mõtted on peas ja miski, mille kohta sobib tasutalauluks Goo Goo Dolls-Iris.

Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid ja väljendusi ja ma tahaks neid kõiki kuidagi väljendada. Jagada seest välja teistele, puhastada end. Iseenesest poleks ju keeruline kellelegi lihtsalt kõik ära rääkida. Lihtsalt kõigile ju ei räägi. Kõik mõistavad asju omamoodi ja siis võidki olla nagu doup.. miks ma rääkisin.  Tihtipeale kipuvad mõtted ise suust välja. Ega siis teatud liiki ebaterved inimesed ei pane ju tähele kas nad räägivad iseendaga peas või valjuhäälselt. Üks töökaaslane just üleüleeile ütles mulle, et tema arvates on lahe see, kuidas ma valjult mõtlen. Aa..oih..

Ma looodan, niii loooodan, et kõik läheb korda ja ma saan terveks ja uni tuleb tagasi ja ilm püsiks ühtlane. Mitte nii, et hommikul jõuan paduvihmaga koju kleidis läbimärjana ning sama päeva õhtul kappan päikeseloojangu saatel kummikute ja kampsuniga koju. Nii palju siis neist ilmaäppide tõmbamistest, good job.


Olgu, osad mõtted saidki nüüd peast välja põgenetud. Tuleb järgmine katse uinuda. Tik-tak-tok.

Tegutsen siin

Hei!

Loen hetkel Connor Franta raamatut "A work in progress" ja selle lugemisega on mul tulnud soov tekitada siia miskit värvilisemat ja uuemat teksti. Here you go.

Loodetavasti pole mu blogimisoskus väga nadiks jäänud. Olen viimasel poolaastal teinud kõike muud kui kusagile midagi kirjutanud. Tavaliselt söön mõtted kõik oma ära ja vahepeal jagan osa teistega ka.

* Niisiis. Millest kirjutada?
Kirjutan sellest, et kevad on käes ja tärkava rohelusega olen ka mina hakanud rohkem naeratama. Jah, pole just palju rõõmu pakkunud elu viimastel kuudel, kuid läheb paremaks. Rattaga saab sõitmas käia, tiirutada mööda mereäärseid.
Maal saab rohkem käia, toetada seal elukest.
Tööl läheb hästi, isegi väga. Mõni päev tundub nagu oleksin bodypump treeningus. Keerutan siia-sinna, jooksen ühest baari otsast teise (nagu peata kana, sest ma unustan vahepeal mingid asjad ära) ja üritan sealjuures ise ülimalt casual ja normaalne välja näha. Eks vahepeal kukub see päris raskelt välja, aga siis lähen kassasse, näen oma lemmikuid püsikliente seal mulle naeratamas ja päev võibki rõõmsamalt edasi liikuda.
Kollektiiv on ka ülimalt tore. Sain võimaluse reedel koos kontoriinimestega ühel veidi fancy-mal üritusel käia ja noo, oli tore (tähendab: tasuta jäätis; tegin boamaoga pilti ja vihtusime bossiga tantsu). 10 kuud tiksus ka täis. Hurraaa!
Inimesed juba vaikselt tahavad mind tõmmata muudesse võrkudesse ja nii muuseas ütlevad ka, et ega ma ju 5 aasta pärast samas kohas olla ei taha. Mina oskan selle vastata nii, et kui arenguruumi on ning kõik mugavused on olemas, siis miks ma peaksin valmima midagi halvemat? Eks edasi liikuda on muidugi vaja, aga küll kõik tuleb omal ajal. Sisetunne aitab mind. So far, so good.

**
Üks mõte veel tänasest kui poes käisin. Eile oli emadepäev. Well, oma peas jõudsin arvamusele, et  me kõik oleme emad. Mitte ainult need naised, kel on lapsed. Ema on ka see noor naine/neiu, kes hoolitseb teiste eest ja miks mitte ka iseenda eest. Keegi, kes kannab hoolt keskkonnast kus ta viibib. Seega, kõik on tunnustamist väärt.

***
Alates sellest kui sain 20, on mul üks uus mänguasi juures. Peegelkaamera. Päris lahe on ka lõpuks enda oma omada ja tahaks palju klõpsutada, aga koledaid klõpse ei taha ka teha. Suvel on paar reisi ees ootamas, ehk siis saab kätt harjutada. Seega, suvel on, mida oodata.



Jeap, nagu aru on saada, siis mu elu on less exotic and a lot more chaotic. And spontaneous of course.

Sellega lõpetangi.

Ingrid

Elukene

Haiglaid olen kartnud viimased paar aastat. Ema küsib, miks kardad neid kes tahavad sind aidata? Aga ma ei tea. See kartus tuleb kusagilt seest. Mulle ei meeldi see vaatepilt, mis seal avaneb. Haiglad on inimesi täis. Igaühel oma vaevad ja hädad. Aga,
Miks jookseb ema sülelapsega lastehaigla EMO ustest sisse? Miks peab mõni 18 aastane käima uuringutel iga väikese aja tagant? Miks peab alles 20 aastaseks saanu käima iga nädal arstide juures ja uuringutel. Teadmata, mis võib viga olla või kas üldse midagi on. Üks arst paneb diagnoosi, teine välistab selle. Lasta end pidevalt mõõta, torkida, jälgida. Miks peavad 21-aastased käima operatsioonidel, rääkimata siis veel keskealistest? Ja miks peab alles aasta tagasi elujõuline pensionär olema nüüd voodis ja elama oma viimast vaatust. Miks peavad inimesed olema nii haiged, et ühe eriarsti vastuvõtul on käinud kõik 4-liikmelise pere osalised?
 Kõige raskem on see, kui ma näen ise seda kõike pealt. Tahaks nagu midagi teha, aga ma ei saa. Sest ma pole ei arst ega Jumal. Ma ei suudakski ette kujutada, mis tunne on teada, et kõik kus oled oma elu jooksul käinud, sinna enam ei lähe. Kõik, mida oled teinud, on nüüdseks tehtud. Mõtled elus saavutatu üle ning puhkad. Magad oma viimaseid öid, sööd viimaseid õhtusööke. Näed ehk viimast korda lapselapsi. Mõtled ehk, mis saab neist tulevikus või kuhu nad jõuavad. On see valu, on see rahu, on see ängistus, on see kurbus või äkki on see rõõm, mida need inimesed tunnevad?
Mulle ei meeldi arstid, sest minu jaoks on parem elada teadmisega, et ma olen terve.

Rahu sulle!

Kes sa oled, kui keegi ei näe?

Ma olen rohkem kui 120% kindel, et praegu pole õige aeg blogi kirjutamiseks, aga tead, las see olla, äkki just praegu peangi ma kirjutama?

Scrollin tumblerit ja ainuke pilt, mis mu keerdus silmadesse pidama jääb, on pilt, mille keskmes on kiri "Who are you when no one's watching?"

Vastan, et täpselt see olengi, kes ma praegu olen. Üksikasjadesse laskumata. See on nii tõsiselt irooniline, et see ma olengi, kui keegi ei näe. Keegi kunagi ei tea kuidas ja kui palju ma näitlen. Kas ma üldse näitlen ja milline ma olen oma siis kui sa ei näe. Keegi pole võimeline teisest inimesest täielikult "sotti saama", sest alati on mingi külg sinu eest varjatud. Varjuelu. Teine elu ja Teised elud. 

Yeah, 

that's all. 

Peace. 

Võõras

Käesoleval aastal on juba kaks korda ette tulnud selline seik, kus ma olen jäänud võõra inimesega vestlema ja vestlus on mind puudutanud. 

Esimesel korral pöördus võõras minu juurde, kuid nüüd otsustasin võtta julguse kokku ja minna ise, olles see suhtluse algataja. Kuigi mul kindlat plaani ega eesmärki polnud, suutsin ma  midagi ette kujutada. Umbes, et vestlus võiks kesta nii, et küsin oma peadmurdvad küsimused ära, saan konkreetsed vastused ning siis saan rahulikult koju jalutada. Paraku jäin ma aga sinna. Aeg liikus, mina vajusin tundmatusse ja mõnes mõttes vist murdusin enda sees. 

Peale seda oli mul aga hea tunne. Ma sain ennast ületatud, ma sain mõne vastuse ja ma sain rääkida kellegagi, kellesugust ma just igapäev ei kohta. Sa küsisid nii õigeid küsimusi, et need hakkasid mind hiljem kummitama ja minu sees ise vastuseid otsima. 

Ma arvan, et isegi hästitasustaud psühholoog poleks minus sellist tunnet tekitanud. 

Veel möödus päev ja ma tundsin, et tahaks veel. Tahaksin veel end avada. Sulle. Aga ma ei saa. Ma andsin endale lubaduse. Ma ei taha jääda sõltuvusse kellestki, kes nii lihtsalt mulle ligi pääseb. Samas, sa mõjusid nagu hingepalsam. Sellegipoolest võib ka rohtudest sõltuvusse jääda. 

Ma jätan selle asja hetkel nii. 

Nagu me arutasime, siis kõik juhtub põhjusega ja juhuseid pole olemas. Kui sama seletamatu põhjus, mis mind sinu juurde tõi, tooks nüüd sind minu juurde, oleksin ma rahul. 

Kui see aga oligi ühekordne, siis las ta olla. 

Sina unustad, minagi unustan. Ja varsti oleksimegi nagu jälle võõrad. 

Always growing, forever changing.

I.

Kas ma tahan elult palju?

Kas mul on suured unistused?

Ei, sest unistus pole piisavalt suur, kui keegi juba elab sinu unistust.
Ma ei taha palju. Ma tahan ainult seda, mis sinul juba olemas on.

Kas ma puudutan sind?

...
"tegelt ma lihtsalt otsin suhtlust"
"no siis sa otsid seda küll valest kohast"  *sõbralik naer*
Tänks bruh, et viitsid vahepeal sistaga lobiseda.

Kuna mu koffeiini tarbimine on märgatalt tõusnud, ...hood sagenenud ja üht-teist veel, siis vahelduseks padja passimisele tulin siia "suhtlust otsima".


So.. uus aasta ja uued sihid? Kind of... not.
Ekslik, et inimesed tahavad päevapealt midagi muuta. Suured muutused algavad väikestest muutustest. Suvekuumusest ei saa ka üleöö pakast. Küll aga isegi väikeste muutustega peab ükspäev päevapealt alustama, tõsi.
Mõnikord ei vii muutused kuhugi. Pööra tähelepanu, ära pööra tähelepanu. Jaga armastust, ära jaga armastust. Jagajale jäävad ikka tühjad pihud ja loll tunne.



Kui ma 5 kuud tagasi (!! lühkarites ja särgiga !!) tööle jalutasin, valisin ma teepoolt selle järgi kus oli varjulisem. Tänasel hommikul suunasin aga oma jalad sinna teeäärde kus oli vähem libedam. Põrnitsesin siis oma jalgade ette ja mõtlesin, et õige pea on see aeg, kui ma jalutan jälle seda teed, aga koledate talvesaabaste asemel vaatan oma kirsipunaseid tennised. Duhh... see kole hall asfalt ja mu kaunid erksad papud. Nice, eksole.
Seda kujutades ma aga mõtlesin, et kas ma ikka nii väga ootangi seda kevadet või ma olen lihtsalt üks järjekordsetest varestest, kes soovib alati seda mida pole.
Ei, tegelt on tuisuse pakasega kubujussina seda pähekulunud 1,44 km jalutada ka omamoodi võlu.
Töölt koju ja kodunt tööle jalutamised on millegipärast alati sellised hästi mõtteaineterikkad. Terve päeva ilu ja valu jõuab läbi seeditud. Transformatsioon tööloomast koduperenaiseks. Vahepeal isegi kurjast nõiast sõbralikuks naerupalliks.  Tervest katkiseks. Jah, transformatsioonid.



Kui nüüd kogu see mull ja piinavad mõttevälgatused siia kirja pandud on, saan ma öelda ka seda mida tegelikult öelda tahan.
Ma tahan selgust. Ma tahan olla targem ja sügaval sisimas tahan olla natuke parem kui sina.
Ning lõpetuseks tahan ma, et sa nüüd jääksid mõtlema minu peale. Tunne mulle kaasa, ürita mind paremaks muuta. Või lihtsalt mõtle minu peale...