My heart is my compass

Tegin silmad lahti, tajusin hommikut, jäin mõttesse. Mida täna teha? 

Karjääriplaan oleks vaja ära teha, mõned paberid välja printida, kasida oma tuba. 

Suured plaanid, eksole. 

Aeg peale vaheaega on möödunud päris kenasti.

 Ehk sellepärast, et ma olen kõike väga vabalt hakanud võtma. Tahan teha nii, teen nii. 

Tahan minna sinna, lähen. Ei viitsi koju minna, jalutan sihtitult linnas. No problemos. Ja muud seesugust. 

Hambaarstitool, kinotool, koolitool, bussitool, rongitool, piiblikoolitool, köögitool ja põrand - neid olen piisavalt kulutanud viimase aja jooksul. Kõike kahjuks mitte vabatahtlikult.

Minu #tahanküpsetadasiisküpsetan tagajärjel sündisid need muffinid üks päev. 

PUSH - Pray Until Something Happens

Olen vahepeal palunud, et mingid imed juhtuksid. Midagi suurt ja üllatavat. Aga kõik, mis mul on toimunud, on pigem ikka sellise tavapärase vooluga ning pole mingit märki millestki imelisest. Mingi hetk aga, kui ema rääkis mulle imedest, mis tema lähiringkonnas on juhtunud ja kui üle mere elav sõbranna kirjutas, mis tema elus toimunud on, siis ma sain aru. Sain aru, et ma olen olnud isekas ning oodanud imesid enda elus juhtuvat. Tegelikult mu palvele oldi juba vastanud ning imed, mida ootasin näha, on toimunud teiste eludes.

 Ei tasu arvata, et kui meiega pole midagi juhtunud, siis imesid polegi olemas. On, aga lihtsalt teiste eludes. Küll tuleb ka aeg meie jaoks. Senikaua on meie ülesanne kuulata teisi ning näha selle järgi, et vaikus pole saabunud. Samuti tasuks tänulik olla nende inimeste ja sündmuste eest, kellel toimub midagi elus.

Märke on alati igal pool, lihtsalt me oleme liiga isekad ja otsime neid oma nina alt.

Mina olen tänulik nende kaunite inimeste eest, kes jätkuvalt on minu kõrval. 

Isegi kui arvan, et kedagi pole, siis tegelikult ikka on. Ka see on ime. 

Kingitud pitsatükk tühjale kõhule on parim photobomber! ;) 

Ingrid

Vaheaeg on abstraktne mõiste

Vaikus on huvitava kõlaga. Magedus on tundmatu maitsega. Vesi on kirjeldamatult märg.  Vaheaeg on abstraktne mõiste.

Tuli, eksisteeris imelikul viisil ning lahkus jälle. Imelik on isikustada vaheaega, aga just nii ma seda kujutangi. Mingi tundmatu persoonina.
Igatahes, viimane paus koolist. Nüüdsest läheb kõik aina jubedamaks iga nädalaga. Nagu mingi halb jutustus, mis hakkab arenema ning kulmineerub eksamite ajal. Siis läheb rahulikumaks ning lõpulause tuleb lõpetamisel.

See möödunud viimane nädal ongi ainuke, kus midagi reaalselt toimunud on. Ülejäänud aeg enne seda on nagu valge leht. Käisin nagu koolis ja peale tunde tegin ka midagi, aga muidu täiesti tühjus. Nüüd siis vähemalt on, mida meenutada.
Tallinn, maa, Tartu ja veel mõned väikesed linnakesed olid kohad, mis said külastatud. Üritasin igal pool võtta ajast kõike, mis sain.
See sai ka vist täidetud, sest suutsin üle aastate ära näha Anette ja Anelle. Oli tore kokkusaamine nende neidudega.
Üllatuslikult suutsin vähem kui nädalaga külastada 3 uut noorteõhtut. Tallinnas Jaani, Tartus Kolgatat ja Salemit. Pingerida ma ei hakka tegema (nagu Johanna soovis), aga seda võin öelda, et kõik olid huvitavad ning võimalusel läheks uuesti. Salemis oli ehk kõige naljakam see, et keegi ei tundnud meid väga ja siis arvati nagu oleksime uued kusagilt tänavalt. Muigasin vaikselt omaette seal.
Mõnus oli vahelduseks teisi kohta külastada, kuigi oleksin võinud sotsiaalsemas meeleolus olla ja rohkem tutvusi luua, aga... well.

Tartu on muidugi lahe linn. Avastasin selle huvitavaid külgi ja tänavaid jällegist. Mu lemmikuks poeks sai vist Annelinna Prisma. See on mõnusalt suur (nagu 83 minu korterit) ja me olime neidude Vooglaidega reede õhtul ühed viimastest poekülastajatest. See oli üpriski koomiline lugu, lihtsalt tuli suur kanakoibade isu ning otsustasime ikkagist 15-20 minutit enne poe sulgemist seal ära käia. Jõudsime kohale ja mida nalja, soe kraam oli letist ära korjatud. Well, aga mina teadsin, et ilma kanata ma ei lahku ning leidsin enesele paki kanasnäkke. Yay!  Jalutasime veel seal ringi ning wow, kui hea tunne on käia inimtühjas poes.

Üldiselt oli tore aeg. Nii siin, kui seal ja seal. Igalpool. Maa rokib ikka veel, seal oli täitsa muhedalt palju lund siis :)


"Tomorrow is a mystical land where 99% of all human productivity, motivation and achievement is stored."

Tulen, kui kevadtuul. Olen, kui leht su unistuspuul

Kes on su sõbrad, see oled sa ise. Nii vähemalt räägitakse. Kui mu sõber on raamat, kas olen ka mina siis raamat? Järelikult.

Minu eluraamatus on läbi saanud üks peatükk ning olen asunud talletama memuaare 19-ndasse peatükki. Soovin, et see tuleks murranguline ning erinev eelnevast. Ootame ju tavaraamatultki, et see muutuks põnevamaks, mitte igavamaks.

Praeguse hetkeni on küll kõik olnud huvitav. Isegi kui olen mõelnud, et peale tunde lähen otsejoones koju magama, siis ikka kukub olukord nii välja, et peale tunde satun õue kondama. Või  satun raamatupoodi, kus umbes tunnikene on mu nina erinevates raamatutes. Eriti tore oli ükspäev välja tulla 5 raamatuga (mis kahjuks polnud minule). Enesele soetasin täna märtsikuu raamatuks "501 must-visit wild places" raamatu. Ma olen üsna kindel, et peale selle lehitsemist on mul iga kord tahtmine kuhugi reisida.
Juba ongi minu peas on käima läinud jällegist üks unistus. Suur ja teostamatu, nii tundub see mulle. Elu on seevastu näidanud, et midagi pole võimatut ning ka suured ja teostamatud unistused võivad olla varsti täidetud. Kuid tahes-tahmata tundub, et pean selle nimel midagi ohverdama.

Oma aega olen viimasel ajal päris palju ohverdanud. Ükspäev ühele, teine päev teise asja jaoks. Nii juhtuski, et olin peaaegu nädal aega ringi rapsanud ning isegi veidi haigeks jäänud. Nüüd olengi üritanud paar päeva lihtsalt olla ja ravida end tee-mee-ja sidruniveega. Kuigi nagu mainisin, siis on juba raskeks muutunud päikselisel ajal toas üksinda olemine. Ega klassiruumidki väga kutsuvad pole...  Käisin aga ülikoolis tudengivarjutamas ning seal oli küll hoopis teine tunne.

Ehk siis, kõik märgid nii looduses kui elukäigus annavad märku, et kevad on kohal. Kui jätta ka kõrvaklapid kotist välja võtmata, võib kuulda mahedat linnulaulu. See meeldib mulle.

Made to go

Jäin ükspäev midagi siit otsima ning märkasin, et veebruaris sai ainult 2 korda siia postitatud. Üritan nüüd asja paranda.

***

Kõik koolipäevad pole õnneks ainult 8.00-14.35 tunnis istumised, vaid vahepeal saab ka mujal ringi käidud. Ühel teisipäeval olime hr.Ratase kutsel oodatud riigikokku. Mõtlesin, et no mis seal ikka, lähen käin siis kolmandat korda seal ära. Kohale jõudes selgus, et saame ka Pika Hermanni torni minna. See oli oojee, sest mõnigi hommik ikka bussiga sõites jälgin seda lippu seal või siis kuulan hoopiski hommikul-õhtul lähedal kajavat meloodiat lipulangetamise ajal. Nüüd sai siis seal käidud... (ja Olli tornis on ikka veel käimata...)
Õnneks oli telefon taskus ning üritasin midagi päälinnast kaamerasilma ette ja sisse ka saada.

See jääväljak seal all on suht cool, nagu peegel või midagi sellist.. ;)

Somenothing

Don't come too close, I don't give away my heart.
lyrics & beat & video

Veel reaalsem kui sa ise

Heiheiheiheihei!

Kõik on ilus, kõik on hästi. Tõusujoontel, nagu ikka.

Tahaksin veidi edasi anda emotsioone ja mõtteid viimaste päevade kohta. Nende kohta, mil viibisin Lätis. Ja ka mitu ebaõnnestunud pilti.

 Algas kõik huvitavalt. Sain mata tunni ajal Kristinilt pakkumise ja spontaalselt, ainult korraks pilku päevikusse visates olingi juba nõus. Pealegi, maksma läks see ainult kaks päeva puudumist koolist. Möödusid veel mõned päevad ja juba olingi autos ja Riia poole teel. Aega läks, sest vahepeal käisime Tartus söömas, aga kohale jõudsime.

Hotell oli kena, hubane, vaatega tänavale ja selline mõnus. Telekas oli ka meil. Sain preili Tammeranna kõrval magada ja teda öösel norsatamisega häirida :D

Kristiniga voodis, jee

 Nüüd asjast. Seal toimus Baltic Chuch Conference. Eestist sai sinna ainult 4 vabatahtlikku. Juhtus nii, et teised kaks olid Jõgevakad, ehk siis inimesed, keda tean juba varasemast. Seega oli suur esmaõigus seal olla ja kaasa teenida. Põhimõtteliselt tegin kõike, mida vaja. Näitasin kohti; vestlesin inimestega; sõin; stalkisin fotograafi; jagasin komme ja olin garderoobis jopesid andmas-paigutamas. See viimane ehk oligi kõige... meeldejäävam. Sest alati olen mõelnud, et tahaks proovida sellist "ametit". Ja nüüd saingi, lisaks oli mul veel väga hea kaaslane, kellega oli tore vestelda ning kena oli ta ka pealekauba.
Insider oli tore olla, kuulasin proove ja käisime igal ajal vabatahtlike ruumis küpsist söömas-kohvi joomas. 

Tüdrukud...

Konverentsist ka. Vähe sain loengutel olla, aga nii palju kui kõrva jäi, nii palju oli ka mõtteainet ja asju, mida üles täheldada. Oleks võinud rohkem üritada neid kuulata, aga samas mina ei suudagi palju infot korraga vastu võtta ja meelde jätta.
Üleüldiselt oli korralduslik pool väga viis. Asjad olid läbimõeldud ja lätlased olid väga töökad. Meie, eestlased, olime loodrinahad kohati. Aga väga sõbralikud ja toredad olid nad küll. Ja viie varbaga, mitte kuue.
Tundus, et ka meie jätsime neile hea mulje, sest inimesed olid nagu "ooo, estonian girls!!". Ja meil oli vastu, et ooo, läti kutid. Naistele meeldivad ju sõbralikud ülikonnas mehed ;) 

Aga kirss tordil oli kindlasti Hillsong Stockholm (ülistus)kontsert. See oli küll nagu midagi väga energilist ja võimast. Kuigi jalad olid väsinud, siis tantsida jõudis ikka ja hääle ära laulda. Nende omavaheline lavaenergia oli ka midagi sellist, mida varem ma pole näinud. Ja üleüleüldse oli see hoopis teistusugune kui teised kontserdid või ülistusõhtud olnud on. Keegi ei üritanud selga trügida ning täiesti piisavalt oli ruumi lava ees tantsimiseks. Südames oli ka täiega rahu ning tuli tunnetus, et kõik asjad saavad korda,  mina ei pea muretsema.

Peale kontserdit juhtus aga see, et me ei saanud kuidagi hotelli ning oma eestlastest sõbrad olime ka kaotanud, seega tuli üks naine minu ja Kristiniga koos ja saime trolliga sõita. Selline väga aeglaselt liikuv asi oli too, aga vähemalt on nüüd Läti ühistranspordiga sõidetud. Kogemus missugune.

Hey drummer boy!

Muidugi oli palju toredaid hetki veel ning feilimisi. Ma ei pääse kunagi ilma feilimisteta. Aga peamine selle asja juures ongi see, et nii endal kui teistel oleks hea olla ning jääksid mälestused, mille üle veel kaua naerda.
Kokkuvõtteks võin öelda, et see täiega täitis ja sütitas kõik mu sees jälle põlema. Energiat jagus isegi nii palju, et ei viitsinud pühapäeval kodus magada ja ärkasin kell 6, et sõita mõneks tunniks maale ning üllatada oma kohalolekuga. Imelisi asju juhtub eksole :)

Keep smiling! Keep loving!
Saldejums!

Bussijaamad auravad

Heihoo. Kiire update vastu ööd.

Nagu iga õhtu, on ka täna väsimus suur, kuid sellest suurem on energia ja hea tunne ning kõik muud sellised mõnusad tunded. Eks sellepärast ka siin olen hetkel :)

Tõsi, vahepeal on aega möödunud ning paljutki juhtunud.
Bussijaamad, mis hommikuti aurasid soojast hingeõhust, on ka muutnud porisemaks, sest lumi juba aegamööda sulab.
 Kuna enam-vähem ärkan ma ikka samal ajal hommikuti, siis on tõsiselt hea täheldada, et iga päevaga on valgem ning varsti ei peagi enam lainerijoone tegemiseks tuld põlema panema. Juhhuuu!

Okei. Ja kuidas mul siis läheb? Väga hästi. Üllatavalt hästi. Ma ei tea, mis on toimunud, kuid mu elus läheb hetkel hästi. Ning ma saan seda nüüd öelda tõsiselt mõeldes.
Hea meel on ka selle üle, et ma olen hakanud asjadest aru saama. Teate ju küll, et on mõned asjad, mille teooriat tead ja mõistad täielikult, kuid praktilises elus ei oska kübetki kasutada. Mulle tundub, et ma vaikselt olen hakanud asju õigesti mõistma ning oskan nüüd juba lihtsamini põhimõtteid tegudega seostada. Nagu ajusilmad oleksid avanenud...

 Seega, mis on veel toimunud? Palju koosviibimisi inimestega. Selliseid sisukate, mõtteliste, naljakate, arutlevate ja lõbusate hetkedega. On olnud toredaid päevi-öid ja (filmi)õhtuid.
(tegin just huvi pärast väikese arvutuse peas ja voala, viimase nädala jooksul on külastanud mind 19 erinevat inimest) rekord vist :) 
Üleüldse, tänu nendele olen hakanud ka hindama rohkem selliseid istumisi, kus räägitakse arukat juttu, otsitake vastuseid küsimustele, tehakse midagi koos ning jagatakse mälestusi. Selliseid hetki tuleb tegelikult elus vähe ette ning seetõttu tuleks neid ka kohe eriliselt hinnata. Minu jaoks pole kunagi alkoholiga mällaris-laamendamis peod midagi erilist olnud. Sellise, nojah, nevermind, tunde jätavad.
Siinkohal arvatavasti tahaksin ka tänada kõiki, kes ikka leiavad tee ülesse siia Pelgulinna kitsastele tänavatele ning tulevad kas Tapalt või mujalt lähemalt mind külastama (ja kotitäie toitu toovad).  Te olete mulle väga kallid ning üritan teile omapoolselt pakkuda mõnusaimat külalislahkust. Arvatavasti oletegi teie süüdi selles, et ma naudin praegust elu :)

Lisaks on ka uus kuu käes ning palju huvitavat on ees ootamas.

Jeah.. see vast ongi kõik. Tahtsin lihtsalt teiega jagada veidi oma heameelt elu üle :)
#blessed

I.