Coloring

Õues on kõik värviline ja pilkupüüdev. Iga päev toob kaasa üha rohkem erinevaid värve ja mina naudin neid värve. Senikauaks kuni saab. 

Kohustuslikust kirjandusest kõige lemmikum raamat minu jaoks.
Sand "Väike Fadette"

kondentspiimaline rabarberikook, beseekattega.  =) 

Kokakunst mulle meeldib

Nagu twitteris olen maininud, siis kohvi on jälle in. 

Maa, Läpi, Kodu, Pesa, Kindlus, Kasvamine, Lapsepõlv, Maasikad, Mets, Põllud -  asjad, mis tulevad
esimesena pähe seda pilti vaadates. 

Ta jääb alati minu suureks karvapalliks.  

Päike paistis silma..
tegelt ka.
Mingi autupilt..
Lamp laps.  

.mossitan.

When I'm silent

Roheline näksimine ja emadepäev

Tahtsin magama minna. Tahtsin kirjutada ka. Lõpuks leidsin konsensuse ja otsustasin natuke kirjutada ja siis magama minna.

LAuPÄeV
Hommikul oli tõsiselt jube olla. Mõtlesin, kas ma üldse suudan end kodust välja vedada. Aga suutsin ja jõudsin õnnelikult õhtuks Tapale. Noortekal oli tore ja juba enne seda ka. Istusime kõik seal koos Kivisildade laua taga ja tegime kaneelirulle ja juusturulle. Oli mõnus ja tore. Ühtehoidmine, sõbralikkus, muhedus.
Noorte ajal regasime PP-le ära, niiet ma olen ka nüüd officially regatud :)

Koju jõudes iitisin terve kobaratäie murulauku ära. Lihtsalt niisama viineritega :D Lapsepõlv tuli jällegist meelde.

PühApäEV
Minu äratuskell istus õues kase otsas ja tegi" kukuuu-kukuuu-kukuuu". Väga kaua järjest. Ja nii kõvasti, et see tungis mu unenäost läbi ja ei lasknud mul enam edasi tududa. Ema ütles, et juba aastaid pole ühtegi kägu seal kase otsas maja juures olnud, aga mul vedas et just sel hommikul kodus olin. Special.
M, emadepäev oli ju. Ma va tont unustasin täielikult ära ja see tuli mingi väga kaua hiljem mulle meelde, kui hakkasime empsiga Tapa poole sõitma. Kirikus oli ka emadepäeva teenistus koos ilusate lauludega ja pidulikult riides olnud inimestega. Tore, mõnus, armas, hubane, kipa.. mida veel öelda.. mõnus aeg koos kristlastega.


Ja nüüd kui kokkuvõte teha, siis nädalavahetus oli emotsionaalselt tore. Südames oli ennekõike ikka rõõmus meel, et sain jälle kodus pere juures ja Tapal ustavate sõbukate juures olla. Tõsi, nädalavahetus tõi ka endaga valu ja muretsemist kaasa, sest suuremaks saades hakkavad välja lööma pärilikud haigused. Töid on jälle see nädal kuhjaga. Raamat lugeda, plakat ja powerpoint teha ning veel tasemetöö, test ja referaat. Spordipäev mahub ka sinna vahele.
Loodan, et olete endiselt palves minuga ning nädala lõpus saan öelda, et jõudsin kõik õigeaegselt valmis.

Seniks, lähen puhkan mõned vajalikud tunnid

Ingrid.

Putukas istus Julia laubal

Hei. Näete, olen elus. Need tõsised päevad pole veel mind ära tapnud ning olen enesega täiesti korras.

Ma isegi ei mäleta millal see nüüd täpselt viimati oli, kui ma siia midagi asjalikku kirjutasin kuid sellegipoolest oleks mul rääkida midagi viimase kahe päeva kohta. Võinoh, kui tänast ka arvestada, siis ikka kolme päeva kohta. 

Kolmapäeval oli jälle nõme hommik, nagu iga kolmapäev. Viimase kirjandi kirjutamine. Oeh... see läks vist nõmedalt pekki.. iseendast on ikka tohutult raske mingit arutlevat kirjandit kirjutada. 

Koolist ja klaveriproovist jooksin kohe käbelt koju. Hakkasin küll kiiresti-kiiresti toimetama ja salatit valmistama, aga lõpuks jäin veidi ikka hiljaks. Sest seekord algas meil tunnikene varem. Vahepeal saabus ka Anete ja teised blingikad.
Kodukas oli tore, nagu alati. Seekord oli siis vallalisuse teema, mis eelmine kord ära jäi. Mõtteid tekkis palju.. isegi liiga palju. Eva-Liisaga oli tore. Veiderdasim mu diivanil ja lebosklesime.
Mingi aeg lasid Anete ja Kaisa pakaa ja jäime neljakesti edasi chillima. Istusime lihtsalt mu diivanitel ja arutasime suhteid ja suhetest ja poistest jne.. stuffi. Kuni kella 21-ni. Mina leidsin vahepeal oma juukselaki pudeli ning tegin Eva-Liisale kolm.. või neli erinevat soengut ja kallasin ta juuksed nii lakiga üle, et need olidki nagu ainult... lakk.. Olgu, see selleks. Saite vist aru juba, et väga tore kolmapäeva õhtu oli.
 Veel toredamaks läks asi siis kui ma umbes poole kümne paiku pidin hakkama mata tasemetööks õppima.

Siis saabus neljapäev. Selle nädala kõige-kõige kardetum päev. Kohe hommikul mata tasemetöö.. ohjah.. ma olin juba unustanud, kui tähtsad on tasemetööd ja üldse arvestuslikud hinded. Siis oli veel jubedaid tunde ja peale seda läksime kähku koolist Marleeniga läbi kuuma kevade minema. Tõesti jube palavus oli.
Kodus sain vähe olla. Liikusin käbelt jälle edasi. Koolis oli arenguvestlus. Uh, sain kah selle üle elatud. Loodan, et enam ei pea minema. Mulle tõsiselt ei meeldi need. Isegi siis, kui mul on kõik korras.
Ja pam-param-pam. Kooli emadepäeva kontsert. Istusin terve aja lava ääres pingil ja kusagil keskel, peale ühte soololaulu jalutasin oma värisevate jalgadega lava ette, tegin mingi naljaka kniksu ja jooksin klaveri juurde. Siis on mul pooleteise minuti pikkune mälulünk ja jälle tegin veidra kniksu lava ees.
So.. kes aru ei saanud, siis esinesin klaveril. Õnneks mitte üksinda. Pean ennast kiitma, sest sain paremini hakkama kui lootsin ja kõige jubedamad kohad olid ka peas. Ainult vahepeal käe värina tõttu paar klahvi läksid mööda... ups..

lalalaa..

Friday oli neljapäevasesele vastupidiselt selline lebo. Vihma sadas hommikul. Kooli jõudsin nagu vihmametsast välja tulnud immigrant. Päev möödus kenasti, välja arvatud paar minestushetke, mis tekkisid päeva jooksul. No, pildi kaldu vajumine ja sätendavad täpikesed silmade ees tantsimas. Aga ma olen harjunud juba- see on tingitud sellest muutlikust õhurõhust. Et üks päev on soe, teine vihmane ja lämbe. See hullult mõjub mulle. Tujule ka. Väsimus tuleb peale jne..
vahepeal kodus puhkust, siis vennaga väike, kuid väga tähtis miiting ning seejärel liikusin jälle hilinemisega Olevistesse.
Õhtul chillisime veel rongile minejatega Baltas ning nii see päev mööduski.
Nüüd on jälle kõva tuupimine ajalooks ja musa refeka kirjutamine. Puhata tahaks ka.. ?

Mis veel... mnjaa... tabletid hakkavad otsa saama, ehk siis ma ei pea ka enam kugistama neid rohelisi ja kollaseid ja valgeid mugulaid.

Ilm on ilus. Väljas on tohutult kena. Nii roheline ja nii värske. Selline hästi ärkav ja tärkav. Sellepärast on ka kevad mu lemmik-aastaaeg.

Jepjep.. koolis on veel jäänud käia 3 nädalat.
Siis on finito. Nagu selle postitusegagi ;)

I'm so sorry for all the pain

Nutmine võtab energiat, kuid samas täidab see ka uuega. Peale seda tuleb uus hingamine.
Täna ise tunnetasin näiteks kuidas väsimus oli mu peal ja tahtmine oli kõik voodi alla koos mustade sokkidega visata.  Jah, juba praeguseks tundsin ma nii suurt pinget, et toetust otsides ja seda mitte saades ma alustasin vaikse nuuksumisega, mis viis täiesti nutuni välja. Melanhoolik või lihtsalt normaalne inimene, nendesse ei oska ma end sobitada. Kuid nüüd ma tean, et see oli vajalik. Ma sain endast välja lasta selle kurbuse. Sain väsimuse välja ja mõtted selgemaks.

Elu keerdub kogu aeg aina keerulisemaks ja aina rohkem keerdu. Tundub nagu lajatataks asju nina alla kohe meelega, sest meil kõigil on midagi mida teistel pole ja vastupidi. Noh ja tõsiselt riivab hinge ikka see, kui sa oled millestki ilma jäänud. Või lihtsalt kõrvale jäetud. Kõige jubedamini öelduna, sinuga pole arvestatud. Seda tuleb kahjuks päris tihti ette.


Koolinädal on alanud massiivselt. Esmaspäev veidi rahulikumalt, kuid teisipäev jälle täie kiirusega. Ainult tuupimine.. kordamine.. ja endiselt soov jääda pigem lolliks kui kõike seda omaks võtta. Eile õnneks vedas mul ning sain kahest viimasest tunnist ära. Läksin nimelt saksa õpetajale appi ning Apollos kutsusime inimesi mängima saksa keelseid mänge. Väike vaheldus ning selle preemiaks üks priske hinne ning veidi magusat.

yeah.. suht tuim.... tegelen nüüd vist geo power pointiga edasi.. kui suudan.
Just- asjade suutmatuses ongi probleem.  Ma ei suuda palju asju teha.....

I´m never gonna find love

Nädalavahetus on möödas. Kurb mina olen jälle siin liiga soojas korteris ja tunnen, et miski oleks siit nagu puudu.
Kuulan vaikselt siin oma muusikat ja põen eelseisva nädala pärast. Kõik, kes palvetada oskavad või kes palvetavad, võiksid mind ka paari lausega meeles pidada, sest tundub, et nüüd järgmised nädalad on küll hullem pea segaseks jooksmise ja tuupimise aeg. Tänud ette!

Nädalavahetusel olin maal. Hea ja mõnus oli. Seal on mõtted alati mujal. Pere oli koos ja tõesti hea oli olla. Vennaga sai ka mingi aeg niimoodi naerdud, et ta ei saanud isegi teleoniga rääkida, sest me mõlemad lihtsalt kõõksusime naerda. Issi naljad on ka ülekõige. Tõesti, kus ta võtab neid nalju????

Veidi pildimaterjali vahepeal:

Tegelikult tunnen ma end nagu kapsas. Selline... lahtine.. segane.. Üldse pole inimese tunnet.
Ma ei oska seda kirjeldada...
Ma vist lihtsalt tahan, et juhtuks midagi, mis rikuks selle pealtnäha liiga idüllilise ja rahuliku rutiini mu elust.
Midagi on vist kadunud? Kas keegi märkas, et ma oleksin midagi kaotanud???
Keegi võiks aidata mul kodutöid teha. Keegi võiks aidata mul õppida. Keegi võiks aidata mul keskenduda. Keegi võiks aidata mul mõelda, et need 4 nädalat lähevad kiirelt. Keegi võiks aidata mul lüüa kõigele käega. 
Kas keegi on üldse olemas ???