Thursday, June 16, 2011

tear down the walls

Miiiks ???
Ma ei jaga enam pointi.. mis juhtunud on ? Miks pead just need asjad nii minema ?

Täna hommik olen üksi olnud. Ema ja isa ja vanaisa läksid Tapale mingeid omi asju ajama ja minule jäeti koerake valvata.

Olin ilusti siin. Koristasin lauapealseid asju. Vihikud saatsin kapipõhja ja mõnuga tõmbasin tunniplaani tahvlilt alla. Ja saatsin prügikasti. Kellel seda ikka vaja on. Nüüd on ju kõik läbi.
Mingi kellaaeg helistas emps ja küsis kuidas mul edeneb. Ütles, et nemad ei saa veel koju tulla, sest vanaisa pole tulnud. Vanemad pidid ise koos käima linna peal ja siiis vanaisa üksi oma juuksuris ja poes, nagu alati. Ja kokku pidid nad saama Grossi ees. Aga vanaisa ei tulnud ega tulnud. Ootasid siis juba tund aega teda. Käisid otsimas ka aga ei midagi. Lõpetasime kõne ära ja mina tegin omi asju edasi. Muret polnud eriti. Läksime koeraga õue umbes tund peale seda kui ema oli helistanud. Ja siis õues olles helistas ema veel. Teatas kurva uudise.. ütles, et nad olid igal pool käinud teda otsimas ja siis läksid ka kiirabisse ja sealt öeldi, et jah. Leiti küll selle nimeline mees tänavalt pikali ja viidi Rakvere haiglasse. Ema ja isa sõitsid ka Rakverre järgi...
;(
Ma lihtsalt olin vait. Istusin maha ja hakkasin nutma.
Miks ??
Miks täna? Miks nüüd? Miks just minu vanaisa? Tema on ju ainuke mul. Mul pole kunagi olnud mitte ühtegi vanaema ja vanaisa peale tema..
Niigi on kõik nii vastik. Nii talumatu. Piin. Ja aina rohkem tuleb asju ja muresid juurde. I so hate it all.
Mu elu pidepunktid on varisemas. Usk? Sõbrad? Perekond?
Ma ei taha enam mitte midagi teha. Tahaks lihtsalt minna magama ja unustada kõik. Pugeda paksu vatiteki sisse. Ma lihtsalt ei jõua enam elada. Ma ei jõua hakkama saada kõigi nende asjadega mis tulevad minu pihta. Ma pole ju nii tugev.
Ma ei oska midagi teha enam.

Wednesday, June 15, 2011

kolmas ja viimane exam

Tänasega algas lõpuks ka minul vaheaeg.
Pingeline aeg ja suur töö on läbi.
Suudaksin ma ka ainult sellest siirast rõõmu tunda..
Valikeksamiks valisin bioloogia. Aga vist läksin sellega alt.. sain 4.. ei hakka siinkohal kommentaare jagama..
Edasi möödus päev Angelica juures.
Aitasin tal veidi vanu ajalehti seinalt maha kraapida ja panime seina ka uued ajalehed mille peale läheb tema tapeet.
Mängisime tapeediliimiga, mis on niiiii awesome asi.
Kõht läks tühjaks.
Siis pesin jalad ära.
Tegime friikaid.
Sõime vaikides.
Läksime ja mürasime voodis.
Rääkisime vähe, enamus ajast vaikisime.
...
Toimus veel midagi, mida ma ei oska kirjeldada...
Kedagi polnud ikka kodus.
Vihma sadas.
Double rainbow oli !!!
Siis sai kell palju ja ma tõmbasin kojuu.
Suht massive on olnud kogu see aeg.
...
Täna on kaks korda küsitud, et kas ma tarvitan narkootikume ja ühe korra küsitud, et kas ma lõigun ennast.
Huvitavad asjad.. ja huvitavad inimesed, kes selliste asjade peale tulevad.
Huvitav õhtu.
Huvitav inimene.. olen.
Edu teile.

Nägemiseni !


Tuesday, June 14, 2011

5 thoughts

1) Kui ma mõtlen endale ja maailmale, siis jõuan ma alati järeldusele, et ma ei kuulu siia maailma...

2) Kui ma mõtlen armastusele, siis ma mõtlen, et kas keegi kunagi üldse on suuteline mind armastama nii, et ma ei läheks tal meelest ja ta teeks minu heaks kõik...

3) Mõnikord võib juhtuda, et ma olen nii kuri, et sööksin kasvõi terve maailma ära...

4) Ma pole eriline võitleja tüüp. Ja kui mult tahetakse keegi/miski ära võtta, siis ma kahjuks ka lasen sel juhtuda, et näha mida toovad tagajärjed...

5) Mina ei lähe teie juurest ära. Teie lähete minu juurest minema...


by.. me.

...

Monday, June 13, 2011

Las kallab.

Jah, enam pole vahet, mida kallab. Kas on see siis kommid taevast või ketšup või vastikud märkused või mõni hea sõna või paberilehed või puulehed või sitt mida koguaeg mulle krae vahele tuleb või siis hoopiski vihm nagu täna.
Ja täna ka tuli lõpuks ometi vihma. Ja minuarvates oli see nagu märk. Mille kohta märk, selle ma jätaks mainimata. Aga märk. Märk, märk märk.. nagu märklaud.. minu pihta. -.-


Okei. tegelt räägin siis tänasest.
Vihma sadas (no ma ei saa seda mainimata jätta) ja kooli oli väga rets sõita. Tahtsin rattaga minna. Ei tahtnud emaga minna. Ja spetsiaalselt sellepärast, et ma saaksin rattaga minna, läksin ma veidi varem. Pool kümme, kuigi koolis algas konsuldatsioon alles kell 10.
Läksin rattaga. Eemalt kaugelt müristas. Sõitsin sõitsin, lootes et ei juhtu midagi. Umbes poole tee peal hakkas tibutama. Siis lisasin kondiauru ja väntasin veel kiiremini neid pedaale, et saaks armsa vihmapilvekese alt välja. Ja ei hakanudki sadama. WOHOO. Sõitsin veel ja juba müristas ligemal. Siis veel ligemal ja lõpuks müristas juba peaaegu pea kohal. Kui Jänedale juba päris ligidal olin, no või siis juba peaaegu Jänedal olin, lõi eemal ka välku. Karjusin "No Wayy" ja siis kimasin nii kuidas suutsin kooli juurde. Praegu muidugi kahetsen. Oleks võinud asja rahulikult võtta ja lasta kõikidel ilmastikuoludel mu enda embusesse võtta. Kuid see on see tagantjärele
tarkus. Kui olin juba kooli juures. Ehk siis autoparklas, vot siis hakkas tulema ja tulema ja tulema seda padukat. Aga kui padukas jõudis kätte, oli mu ratas juba seina ääres ja ise jooksin koolimajja sisse.
Bio konsuldatsioon oli suht edukas. Tegime töölehti ja arutasime värki ja eksameid ja õpetaja andis nõu meile ja see 70 minutit seal möödus kiirelt. Siis veel viimased õpikud tagastada ja juba koju. Siis ilma vihmata...
Kodu on see turvapaik. Kõige parem koht. Kuid varsti on mul uus kodu.. varsti seda vaatama. Olen täiega exited, et saan seda näha, sest siis tekib juba ettekujutlus mul ja saan ka mõelda mida kõike ma enda uude koju vanast kaasa võtan. Asukoht pidi ka super olema. Aga teid see ei huvita.

Omas kodus ma vaatasin Superstaari kordust. Suht põnev oli. "Closer to the edge" laulu ajal
laulsin koos Artjommiga kaasa. Kuigi .. Ta peaks veel palju selleks harjutama. AGA selle esituse,
minuarvates, kõige paremad kohad olid need trummikohad. Ma lihtsalt panin nendel hetkedel läpaka eemale ja lasin puldist volüümi juurde, sest mulle nii meeldisid need trummikohad. Väga efektsed olid. Ausalt.
Reklaamipaus oli ka lahe. Nii meeldis mulle. Eriti see Nestle Cini Minis reklaam. Tekitas kohe krõbuski isu. Ja need väikesed krõbuskapoisid seal. Armsad.

Aga ma lõpetan oma värdja postituse. nüüd.

Niiet, elage oma elu edasi ja las kallab. Nii vihma kui raevu.

viha

Ei, ikkagist pole kõik nii nagu ma lootsin. Argh.. nõme.

Olen viimase.. kuu aja jooksul.. leidnud tõestust faktile, et inimesed tüdinevad asjadest kiiresti ära ja otsivad vaheldust. Vaheldust sõprusele ja vaheldust asjadele.
Muudame oma toa kujundust, otsime endale uusi sõpru ja vanad jätame mälestusteraamatusse, otsime uusi iseloomujooni, soovime vaheldust oma igapäevaellu, tüdineme kõigest kiiresti. ON ju nii ?? Või kui see teie arvates pole, siis palun muutke seda. Sest võibolla kõik pole nii püsimatud ja nii vaheldust otsivad. Mõnele meeldivad just pikad suhted. Sõbrad kes on sul pool elu. Mitte ainult aasta.

Aitäh.
( Kuigi ega keegi ju sellele niikuinii ei mõtle -.- )

TEUK 79

Eile oli pühapäev. Pühapäevad on head päevad. Sest seal on palju rõõmu ja hea tunne on sees. Isegi kui seda head tunnet alguses pole, nagu mul eile hommikul, siis see tuleb.

Nii nagu mainisn, siis hommik algas segaselt. Ma ei leidnud endale riideid, mida selga panna, sest oli ju eile meie koguduse 79 aastapäev. Paljude külalistega. Ja siis ma olin nii aaaaaargghhhh, et mida selga panna. Aga kuna tuli kiirustada, siis ma jooksin ema juurde ja küsisin tema käest nõu. Ta muidugi eriti ei viitsinud selle pisipobleemiga tegeleda, aga lõpuks ta ütles, et aa pane see kleit. Siis saingi ühe mure lahendatud. Aga teine mure. Juuksed. Nendega oli ka selline jama, et mine pekki. :D Mul on neid nii palju ja siiis ma katsetasin neid mingeid keerulokke ja siis kui ma need lahti kammisin siis oli lisaks mu enda lokkidele veel suurem kahupea peas. Ja oi kui tige ma siis olin. Sest ma ei osanud midagi tarka nendega peale hakata. Ja see ajas mu suht keema. Ja selle jama tõttu ei jõudnud ma ka süüa. Ning äraminnes olin tusane. Võtsime Annu ka peale. Ja Tapaleeeeee!!!!!!!!!!

Majas aitasime veits võileibu vorpida. Määrisime, tükeldasime, segasime. Ja siiis Grossi juua ostma. Sai mõnusalt veel ilusalongi trepi peal juttu ajada.

Koosolek oli ka hea. Ülistus oli ka mega. Me ÜG on ikka tegija. Veidi enne koosoleku lõppu pidime jälle üle tee asuvasse majja minema, et seal aidata toite välja tõsta. Veidike abistamist teeb ju endal ka tuju rõõmsamaks. Ja et kiiremini liikuda ja mugavamalt ka, sellepärast viskasin oma kingad jalast minema ema eeskujul. Ja siis lasin seal palju jalu ringi. Nii mõnna oli.
Seal majas ja ka hoovis chilläksisime suht paar tunnikest. Rääkisime veel juttu. Poisid ka vahepeal tulid meie juurde. Ja siis lahkusid teatades, et lähevad palli mängima. Meil oli et ooodake, me tuleme ka. Ja siis viis Aleks meid oma uue autoga Kivisildade juurde.

Kivisildade juures ei hakka ka mitte kunagi igav. Seal oli juba rahvast ja chilli. Me ka alguses istusime niisama päikeses, kuid siis kutsuti ka meid kõksima. Võtsime ringi ja harjutasime ülevalt kõksimist. Suht naljakas oli. Päike küll küttis ja paistis nõmedalt silma, kuid saime hakkama. Pärast kui seltskond laiali valgus, istusime veel. JA siis algas veesõda. Aaah.. :D see oli naljakas. Ma võtsin kastekannu ja pritsisin Aleksi täis. Muidugi polnud see sõda ainult meie vahel. Seal said kõik pmst märjaks. :D aah.. ja pärast märgadena sõitsime jälle Sassi autoga noortekamajja. Seal oli juba kõik ära koristatud ja algas noortekas.

Alguses ajasime juttu, siis sõime arbuusi ära. Arbuus oli muidugi megasuur. Aga järele ei jäänud midagi. :D Siis ajasime veel laagri juttu. Panime kuupäevad paika. Peaaegu on ka koht olemas. Ja jaotati tööd ära. Meie Angelicaga peame mõtlema auhinnad mängudele ja siis ka 3 lõkkeõhtu kava ja tegevuse. Suht koom. Mul pole õrna aimugi kuidas me nendega hakkama saame :D
Siis palvetasime ka. Ja veel veidi. Ning siis kavatsesime õue minna mängima.

Mihkel tõi kodust freesbee ja jalkapalli. Ja siis jälle ringi kõik ning kõksisime ringis jalkat. Ning samal ajal ka mängisime lendava taldrikuga. Vahepeal pidi küll ette vaatama, sest võis juhtuda et jalgadesse saad palliga ja taldrikuga saad näkku või kõhtu :D Aga väga koom oli vaadata kuidas kahte mängu mängitakse korraga. :D
Siis tehti ettpanek jalkat mängida. Johan määras kapteniteks minu ja Kristi. Minu võistkonnas oli peale minu veel Sass, Mihkel, Maarja ja Angelica. MEGALAHE mäng oli. Nii kaua pole saanud nii head jalgpalli mängida. Ja ma lõin lausa kaks väravat!!! mis sellest, et ma olin heleroheka kleidiga, valge booleroga ja palja jalu :D aww, see lihtsalt oli nii mega. Muidugi mul nüüd paar varbaküünt valutavad, sest põrutasin palli ikka täiega :D Või noh, üritasin täie rauaga lüüa :D

Veidi jalkat, aah kuidas jalka on mulle meeldima hakanud. Eriti meie Tapakatega mängida. Nii awesome :D ja mu tiim oli ka supper. Aga jah.. siis muudeti veidi koosseise, sest me olime liiga tugevad ˇˇ

Ja ma sattusin uude tiimi, kus kapteniks oli Sass. Ja mina olin siis väravas. wuhuu. tegelt mulle ei meeldi üldse väravas olla.. sest saan palliga pihta või siis lasen värava sisse -.-
Aga lahe oli ikkagist. Pall vahepeal lendas ka veel kõrgele puu okstesse ja siis Sass ronis sellele järgi. Kõrgele. Kõik mingi all jõllitasid ja karjusid, et ära alla kuku või raputa nüüd oksi :D haha
Lõpuks saime palli tagasi ja Sasssi ka tervelt.

Veidi tõmbus ilm pimedamaks ja tuulisemaks, aga sellest polnud viga. Saime hakkama.

Sass tahtis meid ka eile ära viia. Ja nii oligi. Käisime viisime Angelica Jänedale maja juurde ära ja siis ma veel näitasin, kus mu kool on. Ning nad tahtsid ligemalt ka näha (mul ju laupäev lõpetamine) ning siis sõitsime veel kooli juurde. Kooli eest läbi ja siis alles Läpi poole tagasi. Kooli ees muidugi nägin Tuultepesa poisse. Ka kaio koos nendega toksis korvi. Suht muhe oli. Nad vaatasid küll nagu *wtf-sa-sõidad-kooli-ees-mingite-sõpradega*
Aga see selleks

Siis Läpi peatus. Ja mina lahkusin nende meeldivast seltskonnast. (Autos olid veel Johanna ja Kristi ) ;)

Kodu sain 22.30 aeg umbes. Ja siis oma mustimusti jalgu pesema. Olin ju ikkagist 9 tundi paljajalu ringi chillind.

Aga üleprahi päev oli see 12. juuni =)
=)

Saturday, June 11, 2011

piktsöörs about me.

Angelica oskab ilusaid pilte teha. Väga ilusaid. Väga-väga ilusaid. Tema suudab mindki pildil kenamaks võluda. Ning muidugi Tuta karjumisoskus. Tema karjus mulle, mis poosi ma võtma peaksin. Koos nende väga hästi toimivale koostööle ongi sündinud need kaunid pildid, mis tehti eelmise nädala reedel. 3. juunil. Ainult viimane pilt pole nende tehtud. See üldse mitu mitu nädalat tagasi ühe teise inimese jäädvustatud.

Aga need pildid siin.. need on vist suuremalt osalt sellised emotsiooni-väljendus pildid. Ja mõned niisama.. erinevate valguste ja tehnikatega ja poosidega proovid. Mulle endale meeldivad kõik, sellepärast need ka siin on.

Ja need pruunikamad töötlused, need on Maarja tehtud. V.A ühel see punane kiri, see on minu mõeldud ja pandud sinna juurde (sry, vajas mainimist)

Oooh... tegelt tahaks iga pildi kohta kirjutada veel selle pildi pealkirja minu nägemuses ja räägiks veel iga pildi kohta midagi juurde, aga ma vist ei jõuaks ja lõpuks läheks mu jutt ka lohisevaks.

Ning muidugi olete te minu lobas tüdinenud. Seega vaadake pilte, kus ma vaikin.

Enjoy !!!

PS. Loodan, et pole palju =)




































Lahedad olete, kes te lõppu jõudsite ja kõik korralikult läbi vaatasite.
Ning kui te vaatasite need korralikult läbi, siis nüüdseks peaks teil kindlasti olema kohale jõudnud, et Angelica Tiik on super fotograaf.

Aitäh Sulle !