Random text...

oeh.. mul on jällegist mingi kahtlane vajadus kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Juba eelmisest nädalast saati. Mu sodivihik on ka juba igast träna täis kirjutatud. Põhiliselt tunnetest ja emotsioonidest. Tunnetest mida pole ja emotsioonid, mis mind valdavad.

Tegelikult mul pole hetkel mitte mingisugust teemat ega mõtet, millest kirjutada. So, täna teen nii, et kirjutan suvakaid asju. Ja ärge pahandage, kui need ei lähe üldise teksti ja üksteisega kokku.

Aga millest üldse alustada? Selle küsimuse juures vaevleb ja Angelica. Daahh... Ma ei taha magama ka minna veel. Täna ma nägin unes, et mulle esitati süüdistus vägistamises.. Ja nh see oli üldse väga kahtlane unenägu. Ärgates hoidsin ma tugevalt oma ahvist kinni.. koomiline vaatepilt oli isegi minu jaoks see.

Jess, kujutate ette. Nüüdseks on kõik pildid õpetajtepäevast mu fotoalbumisse üles laadinud. Ma laadisin neid 3 päeva.. nagu vääga kahtlane. Igatahes, nüüd on seal kõik üleval. Tegelt mitte päris kõik. Osad kustutasin ka vahepeal ära :) just in case.

Aga tänasest ka. Kuigi sellest pole midagi kirjutada. Ikka kool ja kool. Lihtsalt koolis esitlesime täna oma tehtud leibu ja saime maitsta ka. Pean mainima, et mulle enda oma maitses. :D ehk saan homme ka juuretist ja siis hakkan ise kodus leiba tegema. Voah.

Koolis üldiselt oli täna igav. Suht midagi ei juhtunud. Väike kool, ega midagi ei peagi ju koguaeg juhtuma. Koolist oleme ainult nüüd igapäev vara ära saanud. Suht tore. Iga päev juba kella kolmest kodus. Tavaliselt ikka peale nelja, aga nüüd tund aega varem.

Täna sain ka kätte oma ipodi kaitseümbrise. Alguses bussilt tulles läksime Valeriaga postkastide juures läbi ja kui ma sealt ülevalt august sisse piilusin, siis vaatasin et šokolaad on seal. :D aga tegelikult oli hoopiski minu staff, mis oli lihtsalt pakitud šokolaadikarpi. Ulme tundub, eksole

Nüüd on vähemalt kaitstud kriimude eest tagantpoolt. Laupäeval kui linna lähen, siis uudistan ka kaitsekilet peale panemiseks. Ma ikka ju tahan, et see kaua vastu peaks.

aga laupäevast siis ka. Nimelt plaan minna laupäeval Tallinna. Plaan Helinaga kokku saada Kristiines ja siis saada ka punkttahvel kätte. Ja muidugi Krissus olles ka uudistame uut osa ka. Etskae mis nad sinna valmis ehitasid. :)

Davai, aga kurdame siis ka natuke. Ega see elu pole ju nii kerge kui paistab. Alatihti kummitab sind keegi ja siis teeb haiget sealt seestpoolt. Kahjuks pole see enda teha. Kui oleks, siis ma ei vaevleks nii palju nende küüsis. Aga mure selline, et mind eelmisel nädala hakkas üks inimene ennast meenutama. Ja kõik meenutas ka teda. See oli nii kohutav. Vaatan klassivennale otsa ja oppa, midagi jälle seosest Temaga meenub. Vaatan oma seina peale kodus ja oppa, seal sama nimi, mis temalgi. Õnneks on isiksus erinev... ja siis on veel need facebookid ja orkut ja msn, kus ma ikka teda kohtan ja seda et ta on ka online. Tavaliselt ma siis ei tee midagi, sest mida vähem ma temast mõtlen, seda parem on. Õnneks pole tema minust vist huvitatud. Või kahjuks.. Vist ikka kahjuks, sest maitea, ma lihtsalt nautuke hullasin ringi ja sain teada, et minuarvates oleme me ju nii sarnased, aga lihtsalt tema vist ei tea seda.. Vot see on see piinlemine.. Valus, eksole. Aga ma olen palvetanud ja proovinud teda vältida. Hetkel on see juba mõjuma hakanud. Tegelikkuses ma ei tea üldse, miks ta mulle südamesse puges. Kas sellepärast, et see lühike aeg, mis ma teda tundsin oli ta lihtsalt nii armas ja kena minu vastu või mis see oli ?

Eniweis, nüüd pole ma teda juba kaua aega näinudki. Ja ta pole ise ka minuga rääkinud. Järelikult tuleb unustada. Nii see paraku on. Tuleb leppida sõprusega.

Aga mul on ka palju häid sõpru juurde ilmenud. Nii koolis kui ka väljaspool seda. Ja mul on alati rõõõmus meel, kui keegi neist minuga vestlema hakkab. Üldse olen ma selline inimene, kes lihtsalt vajab vahest vestlust ja teadmist, et mind pole veel unustatud. Sest paraku tihti hiilib ligi see paha ussikene, kes sisendab halbu mõtteid ja kahtlust. Mina proovin teda ära ajada.

Daah.. ma peaksin magama minema.. uni kipub silma juba..

Tsaupläu

NB: "Õnn on see, kui sa tahad hommikul kooli minna ja õhtul koju tulla!"

Annu, kullakesele :)

Angelica, juba ainuüksi piltide valimisega siia läks mul peaaegu tund aega. Niiet ma ei tea, mis sellest jutust saab. Aga ma ausalt ei suutnud otsustada, millist pilti panna ja nii paningi kolm pilti. Ma olen ikka lootusetu. Samasugune nagu sinagi :D okei, ma ei ütle, et sa oleks lootusetu, kuid mõnes mõttes oleme küll, eksju :D koos, ikka koos.
Koos oleme väga super sõbrannad ma arvan. Sest me oleme nii palju läbi elanud ja nii mõttetult palju feilinud. Parimad mälestused on suvest. Alates sellest kui ma käisin iga päev Jänedal rattaga sinu juures kuni tänaseni. Suvi ongi meelde jäänud sinuga. Sa käisid mul ikka alati töökohtadel külas mind rõõmustamas. Sa tulid ja rääkisid midagi toredat. Sa naersid, ja tegid mind rõõmsaks. Sa teed mind alati rõõmsaks. Kui sina oled rõõmus, olen ka mina rõõmus.

Muidugi, kõigil on oma aeg, kui peab olema omaette ja natuke pahane. Nii ka minul. Aga sina oled aidanud sellest üle saada. Isegi läbi msni. Sa oled imeline.

Aga veidike sinust üldisemalt ka. Kõigepealt torkab silma su välimus, mida pole võimalik varju jätta. Su punased prilliraamid on nii erutavad, et ajavad kuumaks ;) JA kui on välimus, siis on ka fotogeenilisus. Ma ei imesta, kui 5 aasta pärast lähen ma poodi ja näen ajakirjade letis mingi toreda ajakirja kaanel sinu pilti, Sul lihtsalt on olemas kõik omadused saada modelliks. Ainult sa oled alguses natuke vaikne, tead seda :D Tegelikult on see hea. Selline natuke salapärane ja .... kahtlane ? Loodan , et võtad seda nii nagu ma mõtlen, ehk positiivselt. Siis sul on veel väga kenad silmad :) Ja mulle meeldib, et sa oled nii pikk. Seda ma kadestan küll. Tahaks ka olla 170 cm pikk. Ja sinul on veel omadusi mida ma kadestan. Näiteks suur rinnapartii :D Mitte, et sa nüüd mingi Pamela Anderson oleksid, aga see on lihtsalt kadestamisväärne. Matean et ma kõlan nagu väärastunud pervert. Aga kas me mitte polegi seda ? Kaks perverti, hehee :D Mina suurem, sina väiksem.

Aga natuke mälestustest ka. Kõige esimesena meenub mulle see hiljutine laupäev, kui me "magasime filmi maha" ja see rongi ootamine oli ka paras piin.. Lõpuks nutsime ja naersime koos seal balti jaama pingi peal nagu kaks üksildast vanamutti. Ja rongis tekkis meil üleväsimus. Ma pole sind kunagi nii rõõmsas tujus ja nii lollitamishoos näinudki :D Nüüd saan vähemalt öelda, et ma olen näinud ka Sinu seda külge, kui sa oled samahull kui mina.

Üks paremaid ja meeldejäävamaid mälestusi minu jaoks oli ka jäätisepidu. See oli nii mõnus. Kõik. See pärastine jalutamine laulukalt kuni vabakani, ja need jäätised.. mm... Sa muutsid mu suvelõpu eriliseks. Ja üldse sa oled nii hea, et sa olid augustis nii palju linnas. See oli tore.

Me oleme sinuga külastanud palju kohti ja näinud palju inimesi.

Eriti tänulik olen ma sulle selle eest, et sa tulid minuga fotosessioonile. Ma ei tea mida ma oleks seal ilma sinuta teinud. Sa oled mind alati igatepidi toetanud. Ja ma loodan et toetad ka edaspidi. Tea seda, et ma olen sul alati olemas kui sa mind vajad. Täpselt nii nagu sina oled mul olemas.

Tegelikult oleks mul sinust julmalt palju kirjutada, aga lihtsalt kõik ei mahu siia ja pole ka aega ning sõnu, et kõike seda siia kirja saada. Aga ehk natukene kirjutame veel :)

Ma tunnen sind kaua. Juba väiksest saati. Kõige esimene mälestus on mul see, et meil oli lasteaias kevadpidu ja siis me pidime kõik esinema, aga sina ei jõudnud koju riideid vahetama ja siis sa nutsid, sest sul polnud midagi kena selga panna. :) Ja siis leidis tädi Lea su kapist mingi heleda seeliku. Siis sa panid selle selga ja olid nõus esinema. :D See oli minu esimene selge mälestus sinust. Kõige viimane on tänane päev. Kui sa läksid ja istusid sinna eemale. Mulle tuli kohe selline mure, et mida ma jälle tegin. Aga näedsa. Asi polnudki minus, vaid hoopis radiaatoris. :D heh, sa oled alati selline. Vaatad et kas nutad, aga siis lihtsalt naerad näkku. See on nii sinulik. Ja seda ma armastangi sinu juures. Sa oled nii mõnusalt ettearvamatu. Ja mulle meeldib sinu juures ka see, et sa oled mind ikka ja alati välja kannatanud (seda olen vist varemgi korduvalt öelnud) ja sa oled lihtsalt üks ÜLIHEA ja ÜLIKENA ja MEGAKIGASUPPER sõbs mulle.

Tead seda lauset, et esimesed sõbrad jäävad kogueluks ja on kõige paremad ? Ja sina oled üks esimestest mul. Ja ma loodan et ma oleme sõbrannad kogu elu.

Et isegi 10 aasta pärast, kui sina oled modell ja mina koduperenaine või kirjanik (natuke ulmet) siis saame üksteisega kokku. Me kallistame, joome kohvi minu suures toas kus jooksevad lapsed ringi ja siis me istume pehval diivanil ja meenutame hetki, kui me käisime värviliste "Tasuta kallid!" plakatitega ringi. Ja meenutame neid hetki, kui Hesburger oli meie jalapuhkamiskoht ja Jäneda Kool meie esimene kool.

Annu, ma arvan, et sa oled selle postiga rahul. See on läbinisti sulle pühendatud. Special for you. JA nagu ma veel kordan, (kordamine on tarkuse ema ;) ) siis sinuga on mul nii palju häid mälestusi, et kõiki pole võimalik siia kirjutada. Ja muidugi midagi peab ju meie vahele ka jääma :D

Okei, aga nüüd on jama, sest ma ei tea kuidas lõpetada.

Lõpeatan sellega, et sa oled praegusel hetkel üks mu parimatest sõbrannadest, kuigi ma sind vahest kadestan.. :)

Armastan sind :D (nagu sõbrannad, mitte nagu lesbid)

Mm.. ja siia lõppu ka pilt meist koos :D Sellised oleme me koos. Me mõjutame üksteist liiga palju... (L)

- By Ingrid, To Angelica.

6.oktoober 2010 20:54

Väärtuste päritolu määrab nende saatuse.

Pean esialgu teile ütlema, et eelmises postituses antud piltide link sai natuke vara välja kuulutatud. Kuna mu pildid laevad sinna aeglaselt, siis pole ime, et seal oli ainult mingi paarkümmend pilti. Kokku peaks neid ikka olema mingi üle 130.. vist. Niiet mõnikord hiljem võite minna uuesti kiikama, kes on huvitatud. Siis peaks seal olema rohkem pilte.
*suuur haigutus* nomnomnom.. uni on. Aga magama ka ei taha minna. Tahan unegraafiku korda saada (nagu Annu) ja kui ma päeval magan mingi tund või paar, siis ma olen ärgates jube kuri ja krimpsus. Ma ei tea miks, kuid nii see on. Koolis ma juba peaaegu sain ka sõba silmale. Olime Valdisega üleval diivanitel ja siis kui tema mu iPodiga mängis, siis mul tuli selline unekas peale. Olin juba poolenisti unemaailmas, kui kuulsin alt korruselt kedagi küsimas, et kas koolibuss tuleb täna kell 15.00 Selle peale ma automaatselt küsisin Valerialt, et kas buss tuleb nii vara. Ta vastas et ei tea. Ja siis ma kuulsin mürinat.. Tõusin püsti, võtsin maast kingad, laualt ipodi ja jooksin alla. Trepil aknast välja vaadates nägimegi juba bussi. Ohjaah. Jooksin nurgatagant Aikule otsa, kes vist tahtiski meid tulla kutsuma.
So.. koju sain täna varem. Nagu eilegi ja ka täna pole midagi erilist homseks õppida. Ja nii ma siis olengi siin arvutis.. Kirjutan blogisse ja ootan et keegi alustaks vestlust. Ise ei julge ja ei oska ka millesti alustada :D

Kuid ma leidsin paar päeva tagasi ühe jutukese. Kriban siia ka. :) Saab sooja ka näppudele.

Kord ostis üks naine papagoi, viis selle koju ning tõi juba juba järgmisel päeval poodi tagasi. "See lind ei räägi," kurtis ta müüjale. "Kas tal peegel on?" küsis müüja. "Papagoidele meeldivad peeglid. Nad näevad ennast seal ja hakkavadki vestlema. " Naine ostis papagoile peegli. Ometi tuli ta järgmisel päeval tagasi. Lind vaikis endiselt. "Kas tal redel on? Papagoidele meeldib redelil üles-alla keksida. Ja õnnelik papagoi räägib meelsamini!" Naine ostis redeli. Ometi oli ta ka järgmisel päeval tagasi, sest lind ei rääkinud endiselt. "Kas tal kiik on? Kui mitte, siis ongi häda selles. Kiikudes saab ta end lõdvaks lasta ja hakkab kindlasti rääkima." Naine ostis vastumeelselt kiige ja lahkus. Järgmisel päeval poodi astudes polnud ta enam kuigi rõõmsa näoga."Papagoi suri ära!" ütles ta pahaselt. Müüja oli šokeeritud. "Tunnen südamest kaasa! Öelge, palun, kas ta ei öelnud mitte ainsatki sõnakest?" Naine kostis: "Jah, vahetult enne surma ütles ta: "Kas tõesti ei müüda poes mingit toitu?""
Loo moraal on järgmine: Sa võid veeta elu peegli ees oma välimusele keskendudes, redelil karjäärile või kiigel meelelahutusele keskendudes ning samal ajal vaimulikult surnuks nälgida. - See ongi see, et kui sa tunned, et midagi on puudu.

Õpetajate päev

Täna on 5 oktoober. Ja täna oli õpetajatepäev :D minul on au käia väikses põhikoolis, kus on 9.klassi. Ja õnneks olen ma ka lõpuklassis. Niisiis olin mina täna õpetaja. Võtsin endale 1.klassi. Ja ma olen selle valikuga rahul, sest meie tunnid läksid väga toredalt. Esimene tund oli suurem osa aktus. Ning teine tund oli mul vaba, sest lastel oli keka. ;D Mina samal ajal olin koos Valeriaga õpetjate toas ja pildistasime nsm koolimaja peal. Külastasime teisi tunde ja jõime teed ning sõime kringlit. Nomnom. Aaa, mul oli kerge ka sellepärast, et mu klassis õpib ainult 4 tüdrukut :D ja see ongi kogu 1.klass. Täiega kõva ju ;D So.. kaldusin teemast kõrvale. Igatahes teine tund oli vaba. Kolmas tund oli meil eesti keel ja neljas oli inimeseõpetus. Viimane, ehk viies tund oli kunsti õpetus. Pean tõdema, et sain suht kenasti hakkama. Mõni oli selline, kes vajas rohkem abi, kuid sain ka sellega hakkama. Igas tunnis oli ka külastajaid, kes aitasid tuju üleval hoida. Ma pean silmas klassivendi ja Valeriat :D
Mina olin ka lisaks õpetajale veel ka korrapidaja õpetaja. Juba hommikul teisel vahetunnil oli mingi päevalilleseemnete pakk maha aetud, kuid süüdlane koristas ise ära. Tore asi selle korrapidajaõpetaja ameti juuers oli see, et ma sain esimese söögivahetunni lapsed ise sööma viia. :D see oli äge. Saime istuda õpetajtelauas ja mina olin täna see, kes karjus üle söökla "Jätku leiba!" :D see oli niii äge :D OKei, ma saan aru, et ma olen praegu küllaltki erutatud. :)
Täna pidime ka pidevalt õuemaja vahet jooksma, sest me Valdisega olime ka ühed neist, kes teevad/tegid kooli jaoks leiba. Leivad on praegusesks hetkeks valmis ja jahtuvad kodunduse klassis. Sellega seoses jäime vahest ka hiljaks, kuid see pole tähtis. :D Aga lihtsalt ma saan nüüd öelda, et ma olen ise leiba teinud.
Täna on üldse olnud väga tore päev. Ja kujutate ette, ma pole nagu üldse feilinud täna. Ainuke feil oli see, et ma magasin tänasel tähtsal päeval ja bussile jõudmiseks ma suht kõndisin nagu hobune :D aga sellearvelt sai Valeria kõvasti naerda :D
Täna olen ise ka naerda saanud. Isegi läbi msni inimesed küsivad, et mida ma säran :D

Vot see oli tänane tore päev. MUidugi sai see liiga kiiresti läbi. Alles algas ja juba koju. Kooolibuss tuli ka täna kahtlaselt vara 14:15.
Ütlen vaid seda, et iga kell tahaks uuesti õpetajatepäeva. Winkwink.

Kõik pildid leiate : http://fotoalbum.ee/photos/zinxu/sets/1065003

enjoy ! :D

unistused on kui kättesaamatu komm

Üks sügisepiltidest. Kena sügist ja homseks kena õpetajatepäeva !

NB: mul on homme nimepäev :D

KAhjuks ei jõua pikemat posti teha.

Aga olge ikka tublid ja kallid !

Inx

Täna on olnud pikk päev. Kuid kui viskan pilgu kellale, siis see näitab alles kolmveerand ühtteist. Magama minemiseni on aega maa ja ilm. Õnneks blogi ja msn aitavad aega kiiremini edasi saata.. vähemalt mõne tunnikesegi. Tegelikult on ainuüksi tänase päeva jooksul nii palju sündmusi olnud, et peaksin olema väsinud ja kell juba südaöö, aga vot ei ole. Tegelikult ma mõtlesin, et tavaliselt kui keegi kirjutab oma päevast, siis alustab hommikuga ja lõpetab õhtuga. :D ma mõtlesin et proovin täna alustada praegusest hetkest ja lõpetada hommikuga. Võib kujuneda raskeks ja segaseks, aga eks peab proovima. Hetkest alustades, siis mõned minutit tagasi olin ma jälle mustas tujus. Mind valdas kurbus ja ma olin pahane enda peale, et miks ma ei võiks igalpool neid valuvaigistit kaasas kanda. Õnneks on minu vennanaine haiglas õde ja nende korteris on valuvaigisti suht kättesaadav asi. Juba tuli välja, et ma olen venna korteris. Just nii. Saabusin siia koos vennaga ja olen kuni homseni. Vennanaine on tööl ja vend kinos. Laps magab teises toas. Sellejaoks mind siia vaja oligi, et last hoida tänase õhtu. Imelik on jälle siin olla. Terve suvi olin siin ja nüüd on mingi natuke üle kuu sellest, kui ma siin viimati viibisin. Eriti midagi muutunud pole. Aga imelik on olla.
Enne olin ma vennaga koos ja siis oli veel kahtlasem olla, sest tema juuresolekul on raske kurb olla. Ta hakkab pinnima ja segama mind. Õnneks on ta hetkel kadunud. Terve autosõidu ei rääkinud me eriti midagi. Lihtaslt ma vaatasin aknast välja terve kolmveerand tundi mõtlesin linnasolekust ja linnainimestest.
Täna olen üldse pidanud palju mõtlema, ja mitte lihtsalt mõtlema, vaid elu ja eluasjade üle. Matat olen pidanud ka palju mõtlema. Olingi parasjagu mata homeworki tegemas, kui vend tuli mu kõrvale ja küsis, et kas ma õpin, ja kas mul on palju õppida. Vastanud talle nii kuidas asjad olid, tegigi ta mulle ettepaneku koos temaga linna tulla. Ma mõtlesin, et tal tõesti abi vaja ja tulingi, kuigi polnud südames küll suurt HURRAAD. Lihtsalt tulin ja lihtsalt ka lähe
Päeval enne mata tegemist käisin ma õues lehti korjamas teisipäeva jaoks. Korjasin igavese hunniku neid lehti ära ja siis enne tuppa minekut jäin ma lihtsalt trepi peale istuma. Istusin korra maha ja tõusin mingi kolmveerand tunni pärast. Mõtlesin tuleviku peale ja et tahaks teada mis 5 aasta pärast toimub. Mõtlesin ka juba asjade peal talus ja õuekujundamisele..
Enne seda kui ma käisin õues lehekesi korjamas, oli meil perega (koos vennaga) mõnus pizzasöömine. Hommikul käisime emmega Tapal ja siis ostsime pitsastaffi ja nii saime kõik koos ptsat süüa :D nomnomnom
Tapal käisime emmega sest emmel oli vaja. Kuid kui me seal juba olime, siis hüppasime läbi ka riidepoest ja voala, saingi sealt endale sügissaapad :D mulle meeldivad :D Aga valisime ka neid ikka julmalt kaua..
Nüüd tekib küsimus, et kui ma jõudsin nii palju asju teha, siis mis kell ma ärkasin ?
vastus- ärkasin peale kella 8-t. :D

Õnneks ongi nüüd tund möödas ja kell juba peaaegu kaksteist. Nice.

Kena ööd !

Kohustus muudab orjaks, vastutus kuningaks

Pulgakomm suus, kõrrejook käes, nii võis mind täna koolimajas näha veidi aega. On kujunenud harjumuseks peale tunde poodi minna ja XXL chupa-chups osta. Maksab küll mingi üle 3 krooni, aga on hea ja seal on see hea näts. Niisiis peale seda väsitavat ja rasket päeva imesin oma pulgakommi ja olin koolimaja peal koos Valeriaga. MAgasime diivanitel, kuulasime muusikat ja pärast jäime lihtsalt koridori istuma (nagu iga päev) Istusime seal kolmekesti ja siis sain ma telefonikõne :D waow, sest tavaliselt ei helista mulle keegi. Ema . Muidugi, kes muu ikka mulle helistab kui ema. Ütles et läheb Paide ja kas ma tahaksin kaasa minna. Jeap. Mina olen selline kes tahab igale poole kaasa ennast sokutada. Isegi kui keegi läheb ehituspoodi, siis ma pean ennast kaasa sokutama. Teglikult oli hea, et ma kaasa läksin, sest emal oli mingi ülihea tuju ja viis mind poodidesse, mida Paides pole eriti palju. Ja voala, saingi endale kena mantli, pihavöö, kõrvarõngad ja meiki mida ema ka kasutab. Nagu kahepeale. Lauvärvid ja muu selline. Saapad oleksin peaaegu ostnud, kuid sisetunne soovitas ostmata jätta. Eks vaatame veel ringi. Tegelikult oli kuidagi imelik Paides olla. Kohe meenusid mulle mälestused poole-aasta tagusest PP-st. Nii postiivsed kui ka negatiivsed. Istumised spordihoone trepi peal ja need saalid. Inimesed ja laulud ja kõik mis veel meelde tuli. Nüüd on see möödas.

Upss.. kell on 0:00

Ma magama. Jäin siia mõttesse ja vot. Tegelikult pidin ainult lisama ühe oma lemmikvideo ja paar lauset ja lahkuma, aga näed sa. Ei oska ma muudmoodi. Alati jään jutustama.

Eniweis, Bye !

Piece , God bless ya !