Valutavad käed, õhtusöök pagulastega, esimesed 48 tundi.

Hej!

Lubadus on täidetud. Nii uskumatu, kui see ka minu jaoks poleks, siis olen ma tagasi. 3 pikka-lühikest aastat on möödunud ning olen siin tagasi. Norras, Lia Gard keskuses. 
Tundub nagu polekski ma eemal olnud. Kõik oleks nagu ikka samaviisi. Mäed, mällu sööbinud vaated. Asjad asetsevad samades kohtades, majad on seest samasugused. Veider tunne on see. Inimesed on ainult uued. 4 inimest + 2 kassi on need, kes on samad. Ülejäänud inimhinged on vahetunud.

Esimesel korral võttis sisseelamine mul nädal-paar aega. Seekord võttis see aga vähem kui 24 tundi. Esimesel õhtul kohe filmiõhtu ja 48 tundi hiljem peale saabumist olen leidnud juba sõbrad, kellega on klikk juba ära käinud ning võib end vabalt tunda.  Ühel päeval mängisime pikalt võrkpalli. Nii mõnus oli, nii tore. Ja kuigi mu käed on alt vastuvõtmiste pärast ilgelt punased ja valusad nüüd, tasus see end ära. Inimestega koos olemine on miski, mis paneb mu suu jälle naeratama ja paneb tundma osa millestki. Eriti hea on veel siis, kui inimesed on sinu vastu soojad, isegi siis kui feilin haledalt.

Õhtu, kui saabusin, oli meil üks mikrobussitäis araablase välimusega noormehi. Tumedate silmadega ja nimedega Ahmed jne.. Selgus, et need on pagulased. Kuna olin saabunud äsja, ei hakanud palju uurima ega tea nendest väga midagi. Ainult seda, et iga kolmapäev on nad meiega. Seega, esimene õhtusöök oli koos pagulastega (kes oma välimuselt ajasid mulle veidi hirmu peale).

Olen nüüd paar päeva tööd ka teinud. Vahetused on 8 tunnised, mis oli umbes sama nagu boostis. Seega olen ajatajuga okei, ainult et jalad hakkavad peale 6 tundi valutama. Seda nagu eestis küll ette ei tulnud.

Maja, kus elan, on Barn. Veider on siin see, et siin on igal majal ja igal ruumil oma nimed, mis siiani mulle oma norrakeelsete häälduste poolest meelde ei jää. Nende jaoks on see väga loogiline ja kohe aru saada, mis kohast räägitakse, aga mulle mitte.  Eniveis, elan siis Barnis. (Saame sõpradeks, mina olen Barni, ma tulen magusa maitse maalt....) Jaa, et siis elan küll ühes magamistoas, aga ma olen terves majas siin üksinda. Ehk siis kolmekorruseline maja kahe suure saaliga, köögi ja mitmete magamistubadega on praegu ainult minu valduses. Varsti harjun sellega ära, aga siis lüüakse mind ka välja pisikesse majja koos teistega noortega. Saab olema lõbus.

Veel kodus olles mõtlesin, et Eesti pikki valgeid õhtuid hakkan küll igatsema. Well, tulin siis siia ja avastasin, et isegi öösel on taevas sinine ja õhtud valgemad kui teil seal. Loodus on traagiliselt kaunis. Üks õhtu oli äärmiselt kaunis ja pikk päikeseloojang ja jah, ma tegin sellest oma  70 pilti erinevatest kohtadest. Oh wow, imetlen seda siin iga päev.

Seega, kokkuvõtteks öeldes on mul siin hea olla. Tunduvalt parem kui kodus olles. Nagu oleksin väga haige olnud ja nüüd tulnud haiglasse, kus mind ravitakse ja enesetunne paraneb iga päevaga. Isegi mõtlesin, et hea, et elus asjad paar kuud tagasi nii läksid nagu nad läksid, sest muidu ma tõenäoliselt vist poleks siin. Või oleksin olnud vähem ning rohkem igatsuses kui siinset õhkkonda nautides. Leidsin negatiivsusest üles positiivsuse.