Mõte avalikustab mõtteid

Inimestele meeldib vaadata filme, mis ajavad nutma. Lugeda asju, mis panevad vihastama.
Miks on see nii? Miks januneme selle järele, mille tulemust juba niigi teame.
Olen mõnikord ise ka üritanud aru saada, miks tahan ma vaadata asju, mis tekitavad minus halva enesetunde. Siiamaani pole ma sellest veel aru saanud. Kas on see mingi alateadlik kontroll enese üle või katsetamine, kas mu emotsioonid nagu kurbus, rõõm, viha, nutmine, ikka töötavad korralikult.
See kõik on keeruline. Vaatad midagi, see paneb tööle kaadervärgi su peas, mis otsib üles kõik sarnased mälestused ning loovad ühenduse nende vahel. Nende seoste tulemusena elad läbi tundeid ja need kajastuvad näol.
Mõneti on see ka nagu proovilepanek. Katse, kas suudan mitte avada seda linki ja mitte lugeda/vaadata asju,  mille kohta ma tean kindlasti, et need toovad minus esile halbu emotsioone. Vahepeal olen täitsa edukas ning ei lase sellel enda üle võimu võtta, kuid sama pidevalt ma ka feilin ning "proovin", kas üks või teine teema minus ikka veel õrnatundelisust esile toob. Naljakad olendid oleme.

Inimesi on huvitav uurida. Kuulata  neid ja siis omaette vaikselt pimedas toas mõtiskelda, et miks nad on sellised, nagu nad on. Jah, ma pean üles tunnistama, et ma olen vist enam-vähem kõik oma sõbrad niimoodi läbi mõelnud. Kes nad on ja miks nad sellised on. Ebaharilik (või siis vägagi harilik) tahtmine on mul teada saada, mis toimub inimese siseelus. (deeper stalker lvl 1)
Sellega seotuna otsustasin juba vaikselt ära, kuhu järgmine aasta oma sammud seada tahaksin. Kõik on praegu veel mõtete tasandil. Aeg näitab, kas nii  ka läheb või olen aasta pärast hoopis.....

;)