Bønn

Mjäääuh. Vaikne on.

Vahepeal oli meil n.ö paus. Vanurite grupp lahkus pühapäeval ning uus grupp tuleb sisse neljapäeval. Seega, oli paar päeva rahu, vaikust ning pingelangust. See oli hea, sest siis ei pidanud kuhugi tormama, kellelgi polnud pingeid külaliste pärast ning sööki ja musti nõusid oli ka 3-4 korda vähem. Samas, mina igatsen suuri masse. Siiamaani oldud ajal oli kogu aeg rahvas ja kui isegi külalisi polnud, siis majainimesi oli nii palju, et mõnus sumin oli. Nüüd ma aga lausa ootan, millal inimesi juurde tuleb. Imelik, kas pole?

Veider ongi see, et tegelikult peaks mul nüüd 2 aastat üksinda elamist täis tiksuma ning selle jooksul olen ma päris üksindust armastavaks jäänud. Kuid siin ma naudin inimestega koos olemist. Ühel õhtul peale tööd ma lihtsalt istusin köögi kõrval olevas majainimeste ruumis, et mitte olla üksinda oma toas. Istusin, joonistasin pildikesi salvrätikutele ning lugesin Norra ajalehti. Lihtsalt, et mitte olla üksinda. Aaah... ma ei kujuta ette, kuidas ma händelin seda olukorda tagasi naastes. 

Eih, ma ikka veel ei soovi tagasi tulla.

 Seoses rahulikkude päevadega oli mul ka rohkem vaba aega. Ühel päeval istusingi pool päeva raamatukogus ja lugesin „Norwegian Fairytales“ raamatut. Ja ma lihtsalt armusin nendesse muinasjuttudesse. Mu lemmikuks sai story „Why the bear has no tail.“ Tagasi tulles võin teile ka selle jutustada. 

Möödunud pühapäeva õhtul olime õhtusöögil valges majas koos tolle pererahvaga. See oli tore ning vaheldusrikas. Ning need suure söögilaua jutud on alati niiiiiii mõnusad. Peale sööki läksid kõik uudiseid vaatama ning muidugi kutsusid nad mind ka. Ma olin nagu why not. Istusingi siis keset norrakaid ning vaatasin nendega koos uudiseid. Ütleme nii, et ma mõistsin alla 3 sõna, kuid pilt rääkis iseenda eest. Ja muidugi nende reklaamid (mis nende jaoks on samuti ülitüütud) olid minu jaoks ülipõnevad.

Vahepeal juhtub ka nii:

People: Do you also have Ikea in Estonia?

Me: umm.. no.

People: How.... Where do you buy all your things??

Mnja....vaikselt hakkab suvi läbi saama. Ning nüüd julgen öelda, et see on olnud mu elu parim suvi. Ma kuulen seda lauset nii paljudelt iga aasta ja siis ma olen alati tundnud end natuke bleh, sest ma pole kunagi saanud südamest öelda, et jee, õnnestunud suvi oli. Kuid yeah, nüüd ma saan ma ka rõõmus olla oma successful 3 kuu üle. :)

mjäu

Öösnäkk. Vahvlid, jäätis, maasikamoos, hapukoor ja murakamoos

Our little church

Uue maja tähistamisel käisin, yay.

Ja endiselt teen iga päev miljon pilti sellest järvest

Stillhet

Maailmas on palju imelisi inimesi. Väga palju. Oma lühikese eluperioodi ajal kohtume me neist ainult osadega. Paljude puhul me ei mõistagi, et nad on nii huvitavad inimesed. Vähe on neid, kes jäävadki meie ellu, kuid raskem ongi hoida neid enda lähedal. Sellest hoolimata on mõned sellised, kes tulevad ja lähevad. Nad lihtsalt jooksevad su elust läbi, andes uusi värve, mõtteid, elujõudu. Siin olles olen ma kohanud nii paljusid huvitavaid persoone. Ning ma tean, et see on enamasti ainult ühekordne kohtumine nendega... vähemalt maa peal olles.

Läbi selle olen ma hakanud mõistma, et taganutmise asemel saan ma olla tänulik, et minu tee on viinud kokku selliste inimestega. Siin olemise ajal olen ma saanud endale uue vaimuliku perekonna. Sisters and brothers from another mother.

Miks ma sellest räägin, on see, et sellel nädalal lahkuvad umbes pooled meie seast. Osad on juba lahkunud ning mõned alles pakivad asju.

Esmaspäeval lahkusid saksa tüdrukud, teisipäeva hommikul armsad slovakid (neid igatsen küll meeletult), kolmapäeval üks tore saksa mees, kes tuli mulle rongi vastu ning aitas mul alguses kohaneda siinse eluga. Reedel lahkub naine, kes on meile saanud nagu emaks ning järgmine nädal veel inimesi. Alguses olin ma šokis veidi, aga mulle seletatati, et uued inimesed tulevad peale. Selge pilt.

Enne lahkumisi jõudsime aga palju põnevat koos teha.

Üks lahedamaid asju oli kindlasti tähtede vaatamine. Ootasime kuni taevas pime ning siis läksime neljakesti üles korvpalliplatsile, mis on veidi kõrgem koht. Heitsime tekkide peale pikali nagu silgud reas ning jõllitasime taevast. See oli nagu wow. Väga palju neid polnud, aga kui täht langes, siis olime nagu aaahh.. „Did you see, there!!“ Rääkisime octopusidest, astronautidest, sellest kuidas nii paljudes riikides näevad inimesed samu tähti, ja kassidest. Fun moment oligi, kui lamasime seal ning äkki miski liikus vastu jalga. Pussy ehmatas meid päris korralikult :) Mingi hetk jäime kolmekesti ning mõtlesime, et okei, kui kell saab 1.00, siis lähme meie ka ära. Vahepeal tulid aga pilved ning me olime nagu „nooooooooo!!!!!!!!!“ Oma tarkuse ja veidrusega hakkasime siis puhuma kolmekesti ning hämmastav, kella 1-ks olidki pilved taganenud. Me olime nagu thank God, see toimiski. Ütlesime vaikselt, et Jumal hoiab neid senikauaks eemale, kuni me ära läheme. Mõtlesime, et Ta võiks ka vimase tähe ka anda ja kõva häälega ütlesime „God, please give us the last shooting star“ Me ei mõelnud, et see nii võikski minna. Kuid mingi.. 3 sek pärast langes keset taevast üks suuur ja megakaunis täht. I was yelling. See oli kõige ilusam neist. Me olime nii amazed, et Jumal oligi seal ja kuulis seda väikest asja.

Tavaliselt oli aga õhtuti lauamängude mängimine või filmi vaatamine. „Pay it forward“ on hea film. Soovitan täiega.

Pühapäeva õhtul tegid aga Slovakid meile Slovakkia õhtu. Nende toidu, nende tantsu ja riiki tutvustada slaidshowga. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Nii see oligi. Väga meeldejääv ning toredusest pakatav õhtu oli see. Kuna too õhtu oli alumine maja tühi, siis saime seal olla, kaua tahtsime. Ning me neli viimast lihtsalt sõimegi Haribosid, tegime nalja (ma siiani imestan, kui palju nalju ma olen suutnud inglise keeles teha..), laulsime ja nautisime hetke. Meie rõõmuks säras ka kuu taevas. Muide, kas teadsite, et Norras on kuu suurem, kui näiteks meil Eestis või Slovakkias? ;)

Järgmise õhtu, viimase sõbudega, veetsime koos. Isegi jäin magama nende toas, et hommikul nad ära saata. Emotsionaalsus tõusis jälle pinnale ning pisarad märgasid üksteise õlgu. Hommikul olin ma vist liiga väsinud, et kurb olla, kuid terve päeva olin ma nagu sant. Ma arvasin, et suudan võtta nende lahkumist inimlikult ning sellest üle olla, kuid ei. Üks osa minust läks nendega kaasa.

Aga muidu, läheb mul hästi. Ma küll suudan iga päev enda käele mõne põletusarmi või lõikearmi teha, kuid vähemalt on hetkel veel käed keha küljes. Ning peale selle, ei karda ma enam suuri nuge. Päris palju olen saanud ka köögitarkusi. Oma esimese mustikakoogi meisterdasin valmis. Minu osa polnud küll suur, kuid see tuli superluks välja :) Kindlasti võtan mingeid naljakaid norra harjumusi siit köögist kaasa.

Ning after all, sain oma mõtetes ühele väikesele unistusele linnukese teha. Nimelt, siia tulles ning seda kaunist järve nähes ei suutnud ma tagasi hoida mõtteid sinna minekust. Mõtlesin, et well, selle juurde alla tahaks küll minna. Ning selle nädala vabal päeval, küsisin Sophielt, et kas võiksime koos minna kuhugi (sisteril oli ka vaba päev). Päike paistis ning ilm oli mõnusalt soe. Ta pakkus välja, et suure järve äärde. Ma olin nagu yes-yes-yes. Olime seal lihtsalt mingi 2 tundi. Tema istus pingil ning kirjutas, mina olin väikesel sillal magamas igatepidi. Küll jalad üle ääre või juukseotsad vees. Ma kindlasti ei oska seda kirjeldada nii, nagu ma seda tundsin, kuid see oli nii harmooniline-vaimustav. Vee kohin, hämmastav mägede kaunidus, valged pilvetutsud helesinisel taeval, selgeklaar vesi. See oli kindlasti midagi enamat kui lihtsalt chillax.

Küll väikesed asjad võivad palju rõõmu teha :)

Siin olles olen ka aru saanud, et pidevalt tuleb kolida. Vastavalt külalistele muidugi. Nüüd kolisin ma juba kolmandat korda. Valgest majast pruuni majja. Perekond, kes elab valges majas, otsustas varem puhkuselt tagasi tulla ja rahvarohkust kartes pidime kolima leedukaga väikesesse pruuni majja. Ja irooniline on see, et ma sain selle toa, kus slovakid viimati olid. Loodetavasti on see mu viimane kolimine nüüd. Uus tuba on meeldiv. 10 korda valgem, 5 korda soojem ning 2 korda suurema voodiga. I like it. Much. Much.Much.

Well, that's all. Keep contact and see you soon :)

We are the crazy ones

Tusen Takk

Enne siia tulekut, pileteid bookides mõtlesin, et vahet pole kas olen paar päeva vähem või rohkem. Nüüd aga tunnen ma, et iga päev siin olemiseks on selline kingitus ja väärtus, mille üle olen iga päev taaskord tänulik.

Vahepeal kolisingi uude majja. See on väljastpoolt kena. Selline suur ja valge ning vanaaegne. Nagu kusagilt filmist pärit. Siis aga astud sisse. Esimene korrus on väga hubane ja modernne. Kui minna suurest keerdtrepist üles ning astuda ühte tuppa, on hoopis tunne nagu oleksin ma jõudnud kuhugi vanaaegsesse lossi. Esimene öö oli selline: kell oli läbi südaöö kui saabusin, tuba oli pime ning kombates leidsin voodi üles. Igal pool olid väikesed varjud. Lamasin rahulikult voodis. Tuul kahises akna taga, ning vahepeal tegi kirikukell ding-dong. Vahepeal kostus õuest ka laste hääli. Salajased veidrad hääled tulid aga alt korruselt. Tuba oli täis vanaaegset hõngu ning niiske. Piisavalt niiske, et anda edasi palkide lõhna ning mitte lasta magada. Voodi oli kõva, kragises kui jalgu liigutada. Seega, väga creepy. Ning hiljem, umbes pool tundi peale minu salajast saabumist avastasin ma, et olen toas üksi (tegelt peaks mul uus leedukast toakaaslane ka olema, aga ta pole siiani ühtegi ööd siin maganud :D )

Aga nüüd olen juba ära harjunud ning mõnus on tegelikult selles vanahõngulises majas olla. Tuba on öösiti veidi kõhe endiselt, kuid seinataga magavad sakslased. Ning ma ei saa mainimata jätte, et hommikul aknast välja vaadates näen mägesid ja järve. Hobused on ka ringi kappamas.

Sain teada, et tegelikult elab siin majas perekond. Aga nad on puhkusel. Seega kui nad tagasi tulevad, siis õõhm... elan ma võõra perekonnaga koos.

Kui ühel päeval bossiga rääkisime, viis ta jutu sellele teemale, mis puudutab mind ja slovakke. Ta ütles „I see that you enjoy of being together with slovakians. Would you like to have next day off together?“ Ma olin nagu „ohjess, that would be great“. Seega, eile oligi meil vaba päev. Kolmekesti. Wiiii :)

Ilm vedas taaskord alt, kuid sellest hoolimata võtsime me jalgrattad ning tahtsime vändata Koppangisse. Ja kas ma sain endale halva ratta? Jah.

Hakkasime siis minema. Esimene mägi ja juba oligi tunne, nagu oleks Cooperit jooksnud. Ees ootas well... 8 km. Ei esi-ega tagasillavedu polnud üldse. Siis ütles Lucy „enjoy it, girl“ ääänd after that mu kiirus muudkui kasvas ja kasvas ning ma olin nagu whaat :D Mu käed olid kogu aeg pidurite peal valmis. Kõige kriipim oli see, kui tuli mingi suur kurv ning ma olin nagu ooookei, loodan et ma välja ei sõida. Huuuh, nagu oleks autoga sõitnud. See allamäge sõit oli kreisi. Väga kreisi. Alla jõudes sai Matthew naerda: „You look pretty scared“. Well, sellist kogemust pole mul varem olnud. Eestis sõidan ma ainult siledatel teedel. After that saime ka siledal asfaldil sõita.

Siis jõudsime linna. Koppang on ilus armas väikelinn. Jalutasime veidi ringi, võtsime kusagilt kultuurimajast lahustuvat kohvi ja ajakirju ning jalutasime veel. Siin ei hakka keegi kobisema, kui mingitesse kontoriruumidesse kogemata satud või niisama uudishimulikult ringi vaatad. Aga me olime turistid and we can. Sain ka oma kroone kulutada veidi. Ostsin endale mingi huvitava välimusega energiajoogi. Hea oli.

Tagasi liikudes tegime palju pause ning ohwell, mina oma jubeda rattaga ei suutnud mäest üles sõita ning jalutasin. Nõrk olen. Vihma sadas ka meie lõbuks. Sõime marju siis. Mu kõhus oli mingi hull kokteil marjadest ja energiajoogist. Lõpuks tegime rataste vahetust ning olimegi tagasi mäe otsas. Ning täna, mõeldes tagasi sellele tripile, võin ma kindlalt öelda, et minu elu üks parimaid kogemusi on olnud Norras rattaga sõitmine.

Siin on täiesti sügis käes. Olen lugenud, et Eestis on veel soe ning äikesetormid. Siin on enamasti hall. Tegelikult on päikest ka, aga suhteliselt vihmane ja jahe juba. Mõni puu on samuti kollane ning muru on koledaks läinud. Nende kuumad ilmad olid juulis ära. Kui peale kella 11pm välja minna, on juba kottpime. Sügis. Ja kui koju tagasi jõuan, siis on seal ka sügis.

Tänu vihmale saime aga ükspäev võrratut vikerkaart näha. Selle üks ots tuli järvest otse meie ees, omades nii tugevaid värve nagu pliiatsikarbis. Teine ots oli samuti järves, aga see polnud nii erk. Ilmselgelt olid telefon ja kaamera toas, aga amazing vaatepilt oli see ikkagist.

Oeh, ma tahaks veel jagada teiega kõike seda toredust ja funny-alward-olukordi, kuid juba ongi postitus kilomeetri pikkune. Ei hakka teid rohkemaga tüütama :)

 Bye-bye

Bare hyggelig

There are people who are loved by everybody and those who aren't. 
But if people don't love you there where you are, then they will love in another place.


Üks mõte sündis täiesti lampi. Panin kirja. Loodetavasti tuleb neid mõtteid veel, sest siit üritab nüüd üks postitus sündida. Aga ma olen väga kindel, et see tuleb mingi segane tekst, sest ma olen.. segane...ja väsinud.. ja uppunud oma mõtetesse.


Täna oli reede. Sain öelda, et nädal aega olen siin olnud ning, et täpselt kuu aja pärast olen juba kodus tagasi. Jep, aeg läheb kiiresti. Te ei märkagi seda, et ma mõned nädalad kadunud olen.
Nüüd olen ma juba sisse elanud, enam-vähem on asjad arusaadavad ning töögraafikus on ka minu nimi olemas. Üks päev oli mul vaba. Magasin kaua ning üritasin pealelõunat õue minna, aga johhaidii, mõne aja pärast hakkas vihma sadama. Siiski sain mõned self-pictured teha ning mustikaid süüa. Leidsin ka mõned ilusad kohad, success.

Kolmapäeval tuli suur grupp sisse. Ja meie tiimi (4 inimest) peal on siis õhtusöögi valmistamine. Kaks päeva järjest pidime kahekesti puhastama kartuleid. Ühel päeval oli neid 240 ja teine päev 220. Õnneks masin aitas, but still, we are master potato peelers now.
Õhtune vahetus on minu arvates raskem, sest töö on kell 14-22ni. Õnneks vahepeal saab ise ka lebos olla ja süüa, kuid lõpuks tuleb veel nõud pesta ja köök koristada. Oh well... Aga päeva lõpus on ikka nii, et oh.. päris kiiresti läks. Ja mis veel muudab selle vahetuse heaks, on tiim. Ma arvan, et hetkel on mul da best team. Meil on lõbus, meil on vaba õhkkond ning chill.
Aaah.. actually I'm so complicated to describe something in a normal way, but i was promised to blog today and argh, tomorrow i'm gonna move to another house. That's not good. So, i will enjoy my last night with wifi (and being alone in a room). I hope you will undestand me :)

Peale tööd, kui me oleme väsinud, võtame kuuma chokoladet või teed ning lähme slovakkidega alla vaba-aja tuppa.  Minu arvates on tore istuda seal ning mängida või rääkida. Või siis terve paki šokolaadiküpsiseid ära süüa.  Tavaliselt kipun ma olema üleväsinud ning ütlema asju, mille üle saab järgmine päev naerda. Well... mina ju :)

Fun thing. Mäletan, et veel Eestis olles muretsesin selle pärast, et kuidas ma oma krooksumistega toime tulen (if you know what i mean). Kuid well, well, well.. nädal läks aega enne, kui suutsin ühe natuke akward krooksu teha.
Teine asi, mille pärast muretsesin, oli keel. Aga kuna siit mitte kellegi emakeel pole inglise keel, siis on väga tore rääkida. Lihtsalt hommikuti on minu peas toimival tõlkimiskeskusel keeruline ärgata. Ja alguses oli üldse asi nii, et peaaegu igas lauses võis kuulda sõnu "noh", "nagu", "olgu". Nüüd on see juba vist mööda läinud, nüüd on nad lihtsalt segamini peas.


Tegelikult. Tegelikult on asjad läinud hoopis teisti, kui ma neid ette kujutasin. Aga ma tegin endaga lepingu enne tulekut, et ma annan end täiega Jumala kätte ning ei punni millelegi vastu. Teen seda, mida on vaja (isegi, kui pean vetse puhastama) ja lihtsalt lasen asjadel minna nii, nagu Tema heaks arvab.

Hetkel ma igatahes täiega naudin siin olemist ning õnneks veel pole igatsus siia jõudnud. Olge tublid ja ärge mind ära unustage veel :)

Jeah, üritan mõne pildi lisada veel illustreerimiseks ning vajutan silmad off-asendisse. Bye.

Pannekakehytta

Heeei, Ahoi !

Eile öösel magades nägin unes, et olin Norras ja kuidagi mõttes arvasin, et kui ärkan, siis on see ainult möödunud uni. Kuid ei, ma ärkasin üles, vaatasin ringi ja ma olen ikka Norras. 

Mitu tundi läks aega, kuid nüüdseks on mõned read siin siiski kirjas :)

Ma tean seda, et paljud meist mõtlevad vahepeal, et võtaks oma asjad ja läheks lihtsalt kaugele ära. Ka mina unistasin sellest kunagi. Ja kui ma sain veebruari lõpus kirja, et oleks võimalik Norra tulla, siis ma olin nagu Aaaaahhhhh... . Seriously? Asi edenes vaikselt ja terve see aeg ma mõtlesin, et see ei saa ju ometigi võimalik olla. Ning sellepärast ma samuti ei rääkinud sellest väga kellelegi. 

Isegi mu ema ei uskunud minu minemisse enne seda, kui ma polnud pileteid ostnud. Kui ka rongipiletid said mais bronnitud, alles siis ütles mu ema: "Ja et siis lähedki jah?" :)

Well, nüüd veidi sellest riigist.

Kõik tunnevad Norrat heaoluriigi nime all. Ja kas see paistab välja ka tänaval? Jah, sest kui u.60 aastased naised chativad rongis iPhonedega, siis on siin kindlasti raha ja hea olla. 

Eesti kohta öeldakse, et siin on ilusad naised. Mina ütleksin selle peale, et Norras on ilusad mehed. Seega, jep, siin on hea olla :P

 Koht kus mina asun? 

Ida-Norras.

Ma arvan, et kõige lihtsam on seletada nii, et suurest-tuntud-linnast Lillehammerist jääme me linnulennult u. 100 km kirdesse. Seega, Koppangi linnas.

See asutus, kus ma viibin, on ise linnast veel väljas, kaugel mägede vahel. Naabreid väga lähedal pole siin. 

Ainult mäed ja järv. Ning väga tillukesed katused kaugel vastas mäe peal. Aga nendes ei pidavat keegi elama enam. Kahju, ostan siis endale suvilaks.

Mis koht see on?

Kristlik puhkekeskus, kus käivad erinevad grupid puhkamas ja erinevatel retreatidel osalemas. Siin on mitu maja ning need on nagu labürindid. 

Mida ma siin teen?

 Tööd, naudin loodust, chillin, olen kaugel eestlastest ja probleemidest. 

Ja ausalt, siin on nii hea olla, et ma võiksin teha mida iganes. Eile näiteks kastsin 140 taime. 

Aga muidu olen ma köögis. Aitan süüa teha, serveerida, koristada ja kõike seda, mida köögiinimene teeb.

Inimesed on siin hästi toredad. Kõik naeratavad, räägivad ning on chillid. Ma olin vist ainult tund aega kohal olnud, kuid juba olin ma nii omaks võetud. Nice. Igast nende tegevusest väljendub armastus teiste inimeste vastu. Kas sina, eestlane, suudad seda?

Peale minu on köögitoimkonnas veel kaks saksa tüdrukut ning kaks slovakki. Poiss ja tüdruk (sugulased, mitte paar) ning norrakas. Täna tuli keegi veel juurde vist... 

Sakslased mõistavad inglise keelt vähe, seega üritan praktiseerida nendega saksa keelt. Slovakid seevastu on väga jutukad ning ohwell, this guy is so funny. 

Tegime uue sõbraga ossikükki, yo. 

 Täna käisime slovakkidega jalutamas,  pannkoogimajja. Jeap, siit mõne km kaugusel on nende oma pannkoogimaja! Tee peal sõime palju palju mustikaid ning nägime tee ääres puud, kus rippusid kommid.  Kohale jõudes olid seal juba inimesed, kes tegid meile pannkooke.  Njomnjom, deilig! 

And some funfacts:

*Neil on siin kass, keda nad kutsuvad pussy-ks

*Nad söövad herneid salati sees koos kaunaga o.O

*Neil on köögis külmkapp, kuhu mahub korraga sisse 3 inimest. 

Pulgakomm puu otsast.
Marjad on minu fantaasia

When dreams come true

Ma usun, et mõned ehk teavad, et minu mõtetes on juba mõni aasta mõlkunud Norra. Ma ei tea, kuidas või kust see unistus tuli, kuid salamisi olen ma oma peas mõelnud läbi erinevaid stsenaariume, kuidas kunagi seal ära käia. Kuid, arvake ära kus ma praegu olen.
Yeeah, I'm in Norway :D
Long story short - tulin tegema vabatahtlikku tööd veidikeseks. Tagasi jõuan sügisel :)

Hetkel olen lennujaamas (või rongijaamas, ma ei tea, need on siin koos) ja ootan rongi. Lennureis oli huvitav, minu esimene siiski.
Mõned tunnid külmetan siin, siis rongile ja 240 km põhja poole. Vahepeal pean veel rongi vahetama.

Ma ei tea, palju mul seal kohapeal vaba aega on, kuid üritan siia ikkagist kirjutada sellest elust ja oma tegemistest.


Olge tublid ja kallid.
Ha det bra!