Höh. jälle nutan. Palun ärge hakake jälle minust mõtlema, kui mingist masehunnikust või emost. Lihtsalt mul on selleks omad põhjused. Nagu näiteks see, et miks kõik head ja normaalsed asjad juhtuvad kõigi teistega. Miks mitte minuga ? Miks minul peab olema selline elu ? Siin minu elus ei hooli ju keegi. Ise pead vaatama kuidas hakkama saada. Aga kõike ju ei jõua ise. Okei. Ma vaatasin mõttes läbi oma sõbrad. Ja kõigil on vähemalt mitu head asja, mida mul pole. Ja siis ma analüüsisin enda elu. Vaatasin enda elu. Pealiskaudselt nagu ka kõigi sõprade oma. JA ma ei leidnud ainsatki positiivset asja. Okei võibolla midagi väga väikest, mis teiste arvates võib mulle olla heaks. But nooot. Aaaaghhhh. My life sooo suck !!!
Lähen nüüd tunniks telekat vaatama.
Tagasi. Muutunud pole midagi. Ikka sama värk. Masendav. Ja õues on still nii valge. Ääh. KOgu Šokolaadi olen ka juba ära söönud. Ning nett paneb ka näkku.
Elu on tõesti nagu lill. Õitseb ja närbub sama kiirelt.
No comments:
Post a Comment