Annuga ja üksinda :D

Täna oli siis üks väga tore päev. Kõigepealt ärkasin väga tundmatul ajal. Lihtsalt ärkasin ja särasin. Pärast vaatasin ja siis oli kella alles pool üksteist :S
Aga siis ma läksin lõuna ajal Tapale. Olin seal tunnikese. Käisin poes ja veel ühes poes :)
Sõitsin koju tagasi ja siis sõin. Ning siis alustasin sõitu jänedale. Jänedal sain Annuga kokku. JA temaga veetsin terve ülejäänud viis tundi. Kõigepealt paar tundi istusime külalistamaja taga kiikude juures (uus fav pleiss) Rääkisime ja naersime. Naersime ja pildistasime. Küll oli lõbus. Kuid siis tuli meile sefiiri isu. Siis vedasime end poodi. Ostsime sefiiri ja ostsime saia. Partidele. Sefiiri sõime ära ja üle poole saiast läks ka meie kõhukesse. Sai sai jube kiirelt otsa. Lugesime järgi jäänud raha üle ja leidsime, et meil on veel võimalus osta 2 säästusaia. Kuid vot seda jama. Säästusaiad olid otsas. Pidime leppima ÜHE Perenaise saiaga. Aga leidsime et 3 krooni eest saab ju täpselt 2 chupa-chupsi pulgakommi. Niisiis. Ostsime saia ja pulgakommid ära ja raha oligi läinud. Läksime istusime tagasi Musta täku talli taha väikesele silda meenutavale asjale, kus saime partidele saia anda. Aga nagu nende pehmete saiadega on, siis tahes tahtmatta tuleb ikka endale suhu see saiatükike panna. Ja jälle läks pool saiast meie kõhtu. Istusime siis. Mina näksisin veel viimaseid saiatükikesi kuid annu mängis oma pulgakommiga. JA ta unustas muidugi ära, et see tal pulgakomm on. JA siis ühtäkki. Oli ....sulps... :D:D:D ja pulgakomm kadunud sügavatesse Jäneda tiigi vetikate maailmasse, kuhu meie silm ei ulatu. Jah. me proovisime teda veel leida, kuid tulutult. Vetikad olid röövinud ta endale ja viinud ta oma kuningriiki. Me ei saa enam kunagi teada, mis meie kallist pulgakommist sai. Me jääme sind igatsema. Ja tea alati, et me väga proovisime sind leida. Kui me olime oma südametes jätnud hüvasti pulgakommikesega, siis liikusime edasi. Siis haarasin ma kaamera enda kätte ja hakkasin pildistama. Annu sõitis samal ajal mu rattaga. Mina pildistasin ja pildistasin ja niimoodi paar tundi. Lõpuks leidis kaamera on õige omaniku. Angelica hakkas mind hoopistükis pildistama. Ja siis ma lebotasin murul kusagil postkontori kõrval ja nautisin sipelgaid, kes mulle püksi ronisid.
Kuid aeg muutkui tiksus ja tiksus ja meie hakkasime vaikselt minu kodu poole tiksuma. Tiksusime ja tiksusime natuke ja siis jäi annu seisma. Ta tuli ratta seljast maha. Andis ratta mulle. Võttis minult oma kaamera. Ja see tähendas hüvastijättu. MIna siis kimasin minema. Juba 10 minuti pärast olin ma oma voodis ja lamasin seal. OOOHAAH. KUid ma väga ei kurvasta, sest homme näen ma teda jälle. Õigemini juba täna. :D Aga sellest järgmises postis.

Elage hästi.

Ja puhka rahus kallis chupa-chups!!! Me jääme sind meenutama hea sõnaga ja magusa maitsega ...