Hetkel olen ma masenduses. Ma olen täis kurbust. Olen vist ainuke jobu, kes kodus on. Issi sõidab Tallinna rammsteini kontserdile. Endised "sõbrad" on Käravetel. Kui ma oleks normaalne, oleksin ka seal praegu. Masendus tapab mu. Eile kui ema polnud kodus ma lihtsalt tund aega jutti pillisin, sest elu on niii rappas. Poleks muusikat, poleks mind. Ma tunnen ennast nii tühjana ja nii katkisena. D**m, miks peab see kõik nii raske olema. Ma olen oma elu ära rikkunud. Järjekordne must plekk. Sõpradest saavad mälestused, rõõmust saab unistus. Mul on nii piinavalt valus. Unistused ei täitu ja soovid ka. Ootan, et keegi täidaks neid lootusi, kuid ma vist jäängi ootama. Keegi ei mõista mind ja mu tundeid. Peeglist vaatab mulle vastu hullunud ja hale nägu. Miks ma siia sündisin? Mis on mu eesmärk?
Nüüd saadab veel msn ka mingeid viirusi. Shit happens.
Miks nii? Miks ma olen mingi lootusetu kuju? Ja millal see lumi ära sulab?
Ma tahan ka kellegi jaoks tähtis olla. Ma tahan ka kellegi jaoks armastatud olla.
F**K !!!
No comments:
Post a Comment