I am sooo done with everything

haters gonna hate. Still.

Õhtul minu aknas

Kaks tüüpi istuvad üle tänava maja ees trepi peal. Nende vahel on mahlapakk ning nad vestlevad. Ma suudan nii palju näha, et üks neist on tüdruk. Ma ei tea, millest nad räägivad. Ma võin ainult arvata, et nad räägivad võibolla suhetest, võibolla pidudest, võibolla koolist, võibolla probleemidest, võibolla maast ja ilmast.
Minu toas on pimedus ning vaikselt jälgin ma neid. Ma pole jälitaja, ma pole salaluure. Mulle lihtsalt meeldib vaadata asju, mida ma tahaks ise ka teha. Hea meelega istuks ma samuti praegu kusagil pimedas vaikuses  ning räägiks. Võimalusel peidaks ma end oma pusa sisse.

*Kuulan PP "Lange vaim" laulu ning hääl väriseb*

Vahepeal ajavad nii väikesed asjad südame härdaks ning panevad igatsema sellist tühist asja nagu õues pimedas istumist.

Ja nad tõusid ja lahkusid.....

Cold as stone

Wadap. Laman siin nagu loner stoner. Peas on kõiksugu jube(tore)dad mõtted. 

 "Elämä on laiffii" üleb soomlane. Minul tuli see tunne paari päeva eest tagasi.

 Prohveteeringud on alati midagi sellist, mis panevad taas tulevikku ootama. Ma tean, mis on tulemas minu elus. Ja see on hea tunne. Samuti ootan ma põnevusega ka seda, mis minu lähedaste elus toimub. 

Enam pole palju jäänud. Ainult mõnikümmend päeva. 

Helina freezis täna minukalt läbi ning koos nuttes ning rääkides ilmnes tõsiasi, et ma olin kunagi kinnisem kui praegu. Sattusin paanikasse, sest enda jaoks olin ma varem rohkem avatud ning nüüd hoian kõike teiste eest peidus. Ja ma mõtlesin, et miks on inimestel üldse vaja teiste eludest teada. On see uudishimu, on see selleks, et tuge pakkuda raskeil hetkedel või et olla sõbrad, kes tunnevad üksteist. 

Ma arvan, et olen teinud õige valiku, avades end inimestele, kes end ka mulle vastu avavad. 

If you want to know about me, tell me first about yourself. 

Sõberid

Bloggers gonna blog.

Haters gonna hate. 

Thinking points

Oli üks tavapärane hommik minu jaoks ning kell oli veel arvatavasti alla 7.
Mul on harjumuseks saanud pool-unisena tõusta pool-istukile, pöörata pead umbes 45 kraadi paremale ning vaadata seinakella, millel numbreid pole. Tolsamal hommikul nädal tagasi olin jälle kella jõllitamas ning ei saanud aru, miks  seier on 4 juures. Segadust tekitas see, et õues on valge, äratuskell karjus juba 4-5 korda, kuid seinakell lubaks veel mõned tunnid magada.
Ma tahtsin uskuda seinakella, sest tema oli minu laisa inimloomuse jaoks parem. Kuid ta oli valelik. Kui ma oleksingi tema valet uskunud, oleksin veel mõned tunnid maganud ning sisse magades kahju tundnud. Mõnikord on inimestega samamoodi. Ma usun neid, sest nende jutt on mulle vastuvõetavam kui tegelikkus. Kuigi nad ei pruugi üldse ausad olla. Järgmine päev vahetasin patareid ära ning nüüd usaldan ma kella jälle.
Mõnikord on vaja inimestel ka patareisid vahetada.


"Mõtted, mis olid varem "ma tahan..", on  nüüdseks omandanud eesliite "ma ei taha....". "


Eelmine aasta, umbes samal ajaperioodil tekkis mul hirrrrmus tahtmine laadida iPod lõputuni täis ja minna päevaks Soome. Aga nagu 90% minu soovidest-unistustest, jäi ka see kuhugi hammasrataste vahele kinni ning ... hajus.
Nüüd sain aga Viking Line kinkekaardi ning see oleks täiesti teostatav. Lihtsalt tekib küsimus, kas ma ise naudin seda nii nagu ette kujutan ning ega ma pärast ei kahetse kui kuulen, et teised käisid gruppidega.
Samas, üksi reisimist tuleb lähitulevikus veelgi ning oleks ehk hea seda praktiseerida. Ja veidi time-out´i oleks hää.


"Olen arvutamas, kui kaua suudan elada ilma ühe või teise asjata... hääleta... näota...  "


Olen vähe ringi käinud, aga palju näinud.

• Cooperi testil pidasin lõpuni vastu, 
• lämbekuumuses olin spordipäeval, 
• maijooksul olin vabatahtlik, 
• filmikoolitusel õppisin palju uut. 
• eurovisoonimöllu jälgisin tihedalt 

Praegune lõppev nädal koolis on täielik piin olnud. Päev enne uurimistööde esitamist sain teada, et mul on pool tööd valesti vormistatud ja osa teksti veel puudu. Koheselt vabastati mind tundidest ja saadeti koju töötama, mida tegin nii umbes 10 tundi pausidega, siis magasin u.4 tundi, tegin veel 3 tundi tööd hommikul ning jõudsin enne lõunat veel kooli. Töö sain esitatud, aga ilmselgelt ajas see kõik marru, sest need asjad oleksid pidanud varem välja tulema. Sooviks lisada siia veel mõned vihased laused, aga austusest õpetajate vastu ma seda tegema ei hakka. Ma üritan pigem mõelda, et ma ise olen selles süüdi. 

Mnjah, selle tõttu ei saanud ma ka Gumball-ilt läbi hüpata. Bööö. 

Oma une äraajamises tarvitasin üleliialt kohvi ja cocat koos. Ärritudes hakkas süda veelgi kiiremini lööma ning vahepeal oli tunne nagu aegsütikuga pomm oleks riiete all tiksumas. Heh,  BOOOOOOOM!!!!

"Ja muidugi suutsin ma tähtsa paberi märkmetega kooli jätta. Aga infotehnoloogia ja Viber aitasid mul juba minuti pärast seda paberit näha. Elu on nii totakalt mugavaks tehtud. "

Haters gonna hate. Bye. 

Ma luksun ja mõtlen:

Kui palju on inimesi, kellele saad öelda, et "Aitäh, et sa olemas oled!"
Või kui paljud on öelnud sulle, et "Aitäh, et sa olemas oled!"

Ning ma luksun edasi.
Ja lahustan mürkaineid.
 Seems funny for me.

Normaalsus on kadunud

Mul hakkab blogist varsti lõpuni saama. Ma olen tüdinenud, et ta ei vasta mulle, kui ma kirjutan siia.  Mulle ei meeldi, et mu kaustad, draftid ja paberilehekesed laual on täis kirjutatud tekste, mida peaks kuulma mõni inimene, mitte tühi, emotsioonitu paber.

Ma olen üritanud luua paberile tundeid. Joonistades neile loomi, linde, inimesi, nägusid. Kuid nad kõik vaatavad kivistunult ühte kohta ning isegi, kui paber muutub sellest elavamaks, pole sellel hinge sees. Ta ei räägi. Ta ei küsi, miks ma joonistan või kirjutan. Ta ei paku mulle õlga raskeil hetkedel. Ta pole inimene.
Ta on lihtsalt paber, keda ma võin lõikuda ja põletada, hävitades kõik mida ta kandis.

Mustikakeeksi elu galaktikas

Ma olen udupea. Ma võin unustada inimestega rääkimise, võin unustada teie välimuse ning ma unustan iga aasta, milline on kevad. Ning kui kevad tuleb, siis ma olen megaexcited, nagu näeksin kõike seda alles esimest korda. Arvatavasti sellepärast on kevad ka mu lemmik aastaaeg.
Täna näiteks avastasin ma, et Pelgulinn ja Telliskivi on kevadel väikeste roheliste pungas puudega väga... maaliline? Vanad puumajad seisvad teeääres ja nende vahelt paistavad erksad rohelised puud. Mulle tohutult meeldib.

Igatahes, kaua polnud siia jõudnud. Tegelt poleks isegi praegu jõudnud, aga soovisin need pildid siia lõpuks ära panna ja seda asja mitte edasi lükata.

Tahtsin kirjutada, et kiire aeg on olnud, kuid arvestades seda, kui palju ma päeval magan ja ennast üle-ja alamõtlen, siis tegelikult on mul aega olnud küll. Mustikakeeksi jõudsin ka küpsetada eile. Jeehay.

Vahekokkuvõte koolist: uurimistöö on lõpusirgel, kunsta lõputöö on valma, see nädal saab tasemetöödega ka vsjo ning siis on jäänud veel üks terve järgmine nädal õppimist, pingutamist. . Ning siis tuleb mai viimane nädal, mis tõenäoliselt läheb hinnete parandamiseks, kaitmiseks, eksamiks ning lihtsalt lebotamiseks, sest tunnid saavad otsa. Ja oeh, ma ei väsi rõõmustamast, et keemia saab läbi.
Nüüd hakkab juba vaikselt kooli lõppemisest kahju, sest suvel olen ma täitsa üksinda. Kõik on kusagil tööl ja ei viitsi/ei taha chillida ja ma ise pole piisavalt aktiivne inimestega kontakti otsimiseks ja siis.. jah.. sama nagu alati.
Aga vähemalt on mul 12 asja, mida ma tahan suve jooksul ära teha.

***Ma olen nagu Hemingway, kes muudab kogu aeg oma teksti ning pole sellega mitte kunagi rahul. 
Ma võiksin kirjutada uurimistöö sellest, kuidas ma kirjutasin uurimistööd. 
Aga kõikidele järeltulevatele kandadele: kui te teete uurimistöö küsitlust, siis tehke seda väga selge peaga, sest muidu te ei saa hiljem ise ka midagi enam aru. Trust me, i know.*** 

Nüüd saadan teile telefonist ühe pildilaviini möödunud nädalate kohta.

Käisin kinos ja öölaulupeol. Ehk siis ei suuda ma endiselt öelda EI, kui keegi välja kutsub...

Ahjaa, ma avastasin, et maja taha tehakse bassein. Kahjuks rõõmustasin liiga vara, sest järgmine päev oli see killustikuga täis laotud. Nüüd iga päev käin akna juures vaatamas, mis huvitavat on tehtud ning üritan välja mõelda mis kaunis asi mu akna alla kerkib.

 Ülesanne: leia pildilt minu säär ja poolik king. 

 Ahjaa, päike mulle meeldib. Päevitada pole küll jõudnud veel. Kahjuks tegi päike ka mulle liiga.

Soojade kevadilmadega krabasin kapist välja kleidid ning viskasin jope nurka. See tasuti mulle sellega, et raiskasin palju raha taskurätikutele ja haigus tuli külla. Ning isegi siis ma ei õppinud ning käisin ikka õhukeselt riides. Jäin veel haigemaks. Story of my life. Thanks. 

Reede õhtul võis mind palju jalutamas näha. 

See liiklusmärk näitab, et me peaksime taevasse minema... või siis seda,

et vaata taevasse, seal on midagi punast. 

Ja pühapäev oli chilla päev.

Hakkasin kunsta tööd tegema, avastasin, et mul pole pintslit. Jooksin poodi pool kurjalt, tulin poest rõõmsalt, sest leidsin enda nimega coca. Seal oli niii palju lahedaid silte ja siis ma hakkkasin ühte krabama ja siis leidsin parema ja veel lahedama ja mingi hetk nägin teiste pudelite tagant tähti "RID". Ja see oli see hetk, kui ma teadsin, et saan oma nimega pudeli. Jeje, pisiasjad teevad rõõmsaks.

 Actully tegi see coca vist imet, sest praeguseni olen ma ikka rõõmus. 

Cocaga koos tegime ka siis mu kunsta lõputööd.

.... so, mis te arvate? Üritasin galaxyt teha. Töö käigus tegin saturni ka. (pilt on A3 formaadis)

Ning ma sattusin nii eufooriasse sellest maalimisest ja värvidega mängimisest, et mõtlesin kunstnikuks hakata. :) Jesh, kosmos ja galaktika kütkestavad mind liiga palju. 

Ning lõpetuseks-

Täna oli emadepäev. Kahjuks pidin ka sel päeval olema perekonnast eemal, üksinda.

Kuid ema on sellegipoolest kallis ning tänu temale saate seda blogi lugeda. 

Soovin, et saaksin sinuga veel aastaid Tornimäel maasikaid korjamas käia ning tuhandeid kilomeetreid autos su kõrval istuda.

(pilt on vanadest aegadest ja leitud hoopiski tädi albumitest) 

Jah.. see ongi vist kõik. Keep contact. Bye.