mõh ?

Vahel tõesti tunned end üksikuna ja siis mõtled, et kellele sa siis tegelikult vajalik oled ?

Mõnikord ma nii tahaks teistsugune olla. Tahaks olla selline, kellega kõigil on hea olla. Ja et inimesed meenutaksid silm pisaras neid hetki millal me saime koos olla. Sest see aeg on ju meil siin nii lühike. Kuid ometi ikkagist ei väärtustata seda.

Ja kuidas ma tahaks, et inimesed mõistaksid mind. Et ma ju ei mõtle alati kõike halvaga, kuigi see võib nii tunduda. Ja et ma pole alati kade. Ma olen teie üle rõõmus. Olen sinu üle ikkagist rõõmus, kuigi see ei või nii välja paista. Ma ise kipun küll arvama, et ma pole ju nii paha. Kuid äkki arvab seda mu ego ja minust on saanud ainult üks suur pahatahtlik tünn, kes tuimalt tatsub ühe koha peal ja jääb teistele ette...

Aga ma ei oska ennast muud moodi väljendada. Ma lihtsalt tahangi muutuda. Et ma poleks mitte mingi tavaline või tühine Ingrid, või Inksu või Inga või kes iganes veel. Et ma oleks kellegi jaoks eriline. Ja et ka minuga oleks võimalik koos veeta mõnusalt ja healt aega.. kuigi viimasel ajal pole seda olnud ja ma aina rohkem ja rohkem vajun alla.. Teiste jalge alla. Ning minu erilisus kaob mineviku varjudesse.

10.juuni 2011

20:40

teine exam

Ilmselgelt oli täna raske päev. Aga ma proovin hakkama saada. Alati olen saanud. Saan ka täna. Ja edaspidi.

Olgu, see sissejuhatav lause pole just ehk kõige õigem tänase päeva kohta, aga küll jõuan järgemööda kõik südamelt ära saada.

Uni oli imelik. Kogu meie perel. Ema nägi unes, et meil oli eksam. Ja kui tuli n.ö vahetund, siis pandi meid kõiki ratastoolidesse, et me ei saaks üksteisega rääkida.. Ka mina ise nägin toolidega seonduvat unenägu. Nimelt trippisin Tapal ringi.. tooliga.. Asi nägi siis välja sedamoodi, et ma istusin tooli peal. Sellised toolid nagu meil klassides on. Ja siis ma istusin seal peal ja hoidsin kätega äärtest kinni. Ning edasi liikusin hüpeldes. Väga feil, aga ma tõstsin enda oma käte jõul tooliga ülesse ja siis hüplesin meetri võrra edasi.. vahepeal ma ei jõudnud hüpelda ja siis võtsin oma tooli kätte ja liikusin jalutades edasi.. aga jah.. nii ma trippisin Tapa linna vahel ringi. Johanna ja Ruti ja Kristi chillisid ka vahepeal minuga, aga kui ma hakkasin neid koju saatma, siis nad jalutasid eest ära, sest mina liikusin aeglaselt. Nagu tigu. Johanna küll veidi rääkis minuga. Ajasime jälle poistejutte ja nii... aga siis oli ka tema kadunud.

Ja uni lõppes väga järsku. Äkitselt lihtsalt lõigati see katki. Ning siis saabus koju reaalsus. Täna on ju mata eksam. Lahe. Nüüd jätan ma paar tundi vahele ja kirjutan juba edasi sealt, kui ma avasin kooli ukse.

Sisse astusin oma kalli emaga. Jah, läksin emaga eksamile. Võite ise spekuleerida, miks ta mul kaasas oli.. aga igatahes, siiis oli seal väike ootamine. Täpsustades, Sandri ootamine. Ja kui Sanderpoiss oli ka kohale jõudnud, siis kamandas minu ema kõik õue ja pildile. Jeah. Pildile. Ja see oli eriline pilt. Esiteks) see läheb õpetaja kingituse peale; teiseks) see on esimene kord, kui kõik meie klassi omad on koos pildil ja kolmandaks) tavaliselt läheb Indreku pildile ajamiseks ja kõikide lollide nägude ära hoidmiseks 15 minutit, aga nüüd saime hakkama 1. minutiga. Või umbes nii.. Mul on tubli ema :) [ema oli lihtsalt asja organiseerija]

Siis läksime kõik sissse. Ja klassi. Ja oi, kuidas mu käed värisesid. Täiega hull värk oli no. Pabin oli sees. Ja kui tegema hakkasime, siis oli küll et mine metsa, sest jah.. suht tuimalt istusin seal. Ei osanud esimest, läksin üle. Ei osanud hästi ka teist, läksin üle. Tegin kolmanda ära. Veel teisi ja tulin siis vahepeal esimese ja teise juurde tagasi ja nii ma tegin ühest ja teisest vahepeal. Ja siis neid lisaülesandeid jälle ja siis vaatasin jälle kergemaid, et ehk tuli midagi meelde. Ja niii ma vaikselt pusides tegin kõikidest midagigi. Mõnda kohta panin lihtsalt nii palju kui ma teadsin.

Istusin kõik kolm tundi ära. Ja täiesti täpselt ka veel. Tulin viimasena välja.

JA siis olin OI kui rõõmus. Et sain lõpuks selle jama kaelast ära. Muidugi ma polnud kindel, kas ma läbi sain, aga muidu jep. Olin rõõmus ja südames oli rahu. Kuigi.. kui ma oma punkte lugesin, siis vaatasin ka, et kas jääb kolme piire või ei jää. Aga ma millegipärast ei muretsenud selle pärast. Lihtsalt olin õnnelik, et see läbi on.

Jalutasin vaikselt poe juurde, rääkisin samal ajal Annuga telefonis. Ta oli juba rongis ja sõitis Tallinna poole.. noortekale.. kadestasin teda.

Empskar tuli mulle järgi. Rääkisin talle, et ma saan kahe. Või siis kolme.

Ja kodus läpparist vaatasin vastused üle, aga ma ikka ei teadnud mis ma siis sain.

Siis emaga sõitu. Tapalt läbi, käisime seal veits poodides ja Rakverre. Sain endale lõpukingad. Ilusad mustad. 7 cm kontsaga. =) Ja sain endale niiii nunnud kõrvarõngad. Kollased.. rombi kujuga.. Tõsiselt nunnud :D Ja sukapüksikud sain ka. Hästi lahedad. Kaks paari. Ühed on sellised.. litrikestega. Ja teised tavalised. Litrikestega mulle meeldivad. Panen need lõpetamisel jalga :))))

Emme sai ka lõpetamiseks mõned asjad ja paps ka. Ning paps sai ka väga laheda lipsu. Nagu kohe kui ma seda nägin, karjusin ma emmele, et ta peab selle issile ostma. Sest see läheb nii hästi mu kleidiga kokku. Ja see sobib issi pintsakuga ka nagu belissimo. Selline väikeste lillade ruudukestega.. wii... JA üldse. Ma avastasin, et mind täiega tõmbavad lipsud. Nagu sajaga meeldivad mulle. Aahh.. kui ma oleks poiss, siis mul vist oleks lipsukoguja/lipsuhull/llipsufanaatik/lipsukandja. Nagu hetkel on vööde ja kõrvarõngastega. Vöösid on mul mingi 40 ringis ja kõrvarõngaid umbes samapalju.. kui mitte rohkem.. (pole kaua aega lugemist teinud...)

Igatahes, saime kõik vajaliku ostetud. Ainult et.. ee.. kas kellegil oleks rinnapatju ? Nagu.. ma ei saa rinnahoidjatega olla. Aga mul oleks vaja kas siis neid isekinnituvaid või siis midagi sellist mis saan sinna toppida.. Igatahes, kui keegi teab kus ma saaksin nädala aja jooksul nüüd kiiresti neid või siis on laenata.. *naerab* siis kommentaarige, sest ma ei taha ka, et mul midagi välja paistaks või midagi välja ei paistaks.... Noh, loodan, et abi saabub. Mul õnneks siin kerge kuulutada sellist asja, poisid ju ei loe mu blogi. Või.. ?

Okei. Jätan siis sealt kui olime ehetepoes ja siis õpetaja helistas ja küsis, et kas ma ei tulegi kooli oma hinde järele. Ma ütlesin, et olen Rakveres ja siis ta ütles, et tagasitulles tule läbi. Sest tema ekooli täna neid ei pane. No fain. Hakkasime siis liiikuma. Ja tagasiteel olid meil huvitavad jututeemad autus. Rääkisime emaga suhetest pool teed. Nagu kellele kes meeldib ja üldse sellist teemat (tavaliselt ei räägi me sellistest asjadest) ja siis teine pool teed rääkisime mata eksamist.. ja hindest. Mõtlesime juba, et millal parandama lähen ja kõik. Sest ma nii kartsin kahte saada.. Aga siis läksin kooli. Õpetaja näitas tööd. Minu vigu. Ja siis ütles, " aga see 4 on sul väga tugev 4" Siis mul oli nagu say whaaat ? Ma sain mata nelja. :D

awesome. Sest mu mata on nõrk. Aga ma olen tänulik ja õnnelik. Palved aitasid ikka järelikult =) Thanks, God !

Ja sellega see ka lõppeb.

Olge tublid.

I love you, *****

tere

Tre. Pole vist kaua näinud.. kirjutanud..

Seda on selles näha, et inimesed otsivad mind juba taga. Räägivad, et mind pole näha olnud ei facebookis, msnis kui ka blogis..

Tõesti vist on matemaatika ja muud asjad võtnud nii mu energia ära, et seda ei jätku enam kuhugi mujale.

Kuigi energiat peaks mul ju olema, sest söön sibula võileibu.. (njomnjom). (kuigi ma tean, et mõni vihkab sibulat. Sorry)

Õues olen proovinud ka olla, kuigi tahaks seal rohkem olla. Õues on nii lahe ja ilus. Ja soee.. Tahaks terve päeva chillida kusagil. Kas siis linnas või Jänedal või kusagil mujal..

Aga õues on minul juba palju õitsevaid maasikaid.. Kujutlegem, kui kõik need valged õied saavad kord maasikateks.. nii palju maasikaid.. MMM...

Homme on mata eksam... siis on kõige hullem läbi ja jääb ainult bio veel. See muidugi nõuab suurt tuupimist jälle, sest materjali on palju. Aga saame hakkama. Eks siis tuleb see mis tulema peab.

Muidu üldiselt on olnud suht rahulik aeg.. sõnad mis kirjeldavad mu praegust olukorda oleks sellised: :

• Lähedusepuudus
• Emotsioonikriis
• Eksamipinge
• Mõtlikkus

Aga muidu.. ma siis .. õppima.

Fb ja Lucy on niigi mu pea juba sassi ajanud... soo. Bye.

PS. Nüüd üritan ikka sees olla :)

Ma nii vihkan seda, et teistel on juba vaheaeg, kuid mina pean ennast matemaatikast lolliks õppima, sest ma avastasin, et mul on homseks teha kollasest vihikust 2000 aasta A ja B variandi eksamid + 2001 A variant. Muidugi on kell 22.32 ja mul on tehtud ainult 2000 A eksamist 4 ülesannet.. masendav.

Msn on jäänud seljataha ja rõõmust pole minu sees midagi kuulda. Jah, las teised lõbutsevad ja naudivad suve -.-

Natural killer

Hommik. Kell 9 tirises vidin. Tõusin (ei säranud) -> ........ -> sõin megaaeglaselt ja rääkisin veel emaga juttu kohvi juues, et mitte ei peaks kooli varem jõudma. Rääkisin ja rääkisin. Äkki oli kell 9.53, aga konsuldatsioon algas 10.00 Läksin võtsin ratta, istusin peale ja hakkasin rahulikult sõitma. Kui Ingrid rattaga koolimajja jõudis, olid konsuldatsioonitunnid juba alanud (õnneks). Läksin ülesse klassi. Ei jõudnud veel istudagi, kui selja tagant kostis ülekuulava tooniga nurin "Miks sa hilinesid?" . . . ( hello mommy ! ) Tegin ka siis veidi ülbemat häält vastu, et pole teiste mure, miks ma hilinen.

..........

........

......

....

..

.

daah.. mõnikord viskab ikka nii kopa ette..

esimene exam

Täna oli siis see kole päev. Esimene eksam. Õnneks oli see esta, mida ma alguses üldse ju ei kartnud. Olin pigem õnnelik, et minu jaoks kõige kergem on esimene. Juba hommikust saadik proovisin olla positiivsema meeleoluga. Ärkasin vara, käisin õues, sõin korralikult, kordasin ja tegin mida kõike veel.

Kooli lasin emal viia, et ei peaks kena seelikuga rattaga sõitma. Koolis tuli väike närv sisse. Eriti ukse taga oodates.. ja siis kui loeti eksami juhendit ja veel loeti sõnu peale. Siis oli küll, et oeah.. andke juba kätte see töö. Sest ma hakkasin mõtlema ja mõtlema ja .. mõtlema. Tõsine overthinking olen.. Aga lõpuks saime alustatud ka. Kell 10.07. Alguses peale vaadates tundus töö raske. Aga kui tegema hakkasin, vaatasin, et polegi nii raske. Kartsin ka ajapuudust, kuid mul jäi veel maa ja ilm aega üle. Oli kaks lugemisülesannet. Esimene oli minu jaoks veidi kergem, kuid teine, see kus olid need friiking liivlased sees.. need küll võtsid veidi rohkem aja sügamist ja teksti mitu korda läbi lugemist. Siis tegin ära grammatika ülesanded. Ei arvanud, et nii puuse panin, kuid... mnjah. Ning lõpuks jätsin kirjandi. Teemat te olete raudselt kuulnud juba kuskil, kuid panen ka endale siia kirja. " Arvuti - abiline või ajaraiskaja" Mõni ütleb selle kohta, et oli raske, teine võtab sõna, et oli kerge.. kuid mina ei oska seisukohta võtta. Suht tavapärane teema. Oleks muidugi võinud olla teema, milles oleksin saanud minna rohkem sügavamale ja rohkem näiteid tuua. Aga vat. Oli hoopiski nii. Ise kirjutasin teemasse arvuti halbadest pooltest ja headest pooltest. Oli vaja vähemalt 200 sõna, aga ma sain isegi 255. Proovisin muidugi kirjutada head ja lahedat kirjandit. Aga kui töö korraks tagasin sain, siis pidin pettuma. Oma maksimum punkte ma ikka ei saanud sealt. Järelikult pole ma veel piisavalt hea arutleva kirjandi kirjutaja.
Mina kasutasin ajast põhimõtteliselt kõik ära. Väljusin 12.55, kuna mul oli töö juba kaks korda üle kontrollitud, šokolaad söödud ja põiekas ajas peale.
Läksin koju. Tundsin ennast kuidagi kindlalt. Ja rõõmsalt. Korrastasin sahtli ära, leidsin oma lühkarid ülesse ja palju särke, mida võiks lähiajal kanda. Läksin siis perega õue, aitasin neid traktori juures ja olin niisama kasulik. Tundsin ennast hästi ja naeratasin. Need olid ka minu viimased naeratavad hetked. Järsku märkasin, et kell on 15.45 Pidime kella neljaks kooli tagasi minema. Kähku tuppa, vahetasin särgi ja kammisin veits kiharaid ja ratas välja ning sõitma. Sõita oli hästi hea. Jõudsin väga kiirelt kohale. Muidugi pidime veel ukse taga ukerdama. Lõpuks lasti meid sisse ja siis teatati see karm tulemus. Fak ma ütlen. Ma arvasin, et oli kerge töö, kuid mitte keegi meie klassist ei saanud 5. Isegi mitte Kaio, klassi targim. Ise sain 4. Punkte oli 84. Ütleksin, et väga-väga sitt tulemus. Lootsin +90 saada. Jah, tõesti. Mu ootused ja lootused olid suuremad ja olin tõsiselt nördinud. Rattaga oli väga massive koju sõita. Te võite ainult arvata, mis ma tegin terve selle tee. Aah.. hard day. No, ma ei saa sellest aru. Terve aasta ma proovisin olla tubli esta tundides ja täita neid vastikult igavaid töölehti, et just täna oleks mul millegi üle rõõmus olla. Kuid täitsa pekkis. Kogu aasta töö läks .. mittekuhugi. Argh. Ja teate ? Üldse on mu terve aasta nii pekkis olnud. Millal olen ma saanud mõnda head uudist ? Asi ei puuduta mitte ainult estat, vaid kõike. Iga päev on vaja millegi pärast muretseda. Iga päev on kellegil midagi minu kohta öelda. Mitte ükski päev pole täielikult rõõmus. Nii palju on tujurikkujaid asju. Nii vastikkk on kõik. Nii viltu on kõik. Ja ma olen märganud, et mitte millegil pole mõtet. Pole mõtet pingutada, kui see ei anna tulemust. Pole mõtet unistada, kui need unistused ei vii kuhugi. Pole mõtet olla rõõmus sest see rõõm rikutakse kaks korda suurema nutuga. Nagu.. ma ei tea, milles on viga. Mina , ma tunnistan, olen endast andnud maksimumi. Kuid. Sellest jääb puudu.
Ja üldse.. selles ainult muresid täis elus pole ju mõtet olla ja sipelda. Lõpuks peab ikka käega lööma. Ja tunnistama, et sul pole mõtet. Oled üks mõtetu inimene, kelleta saaks siin maailmas väga hästi hakkama. Ja kui keegi peaks nüüd mõtlema, et EI. Igal ühel on mõte ja missioon. Siis.. mina olen seda otsinud. Otsinud seda mõtet ja seda missiooni, mis oleks minu oma. Kuid.. seda pole. Liiga palju on olnud tagasilööke ja aina rohkem ma veendun, et minul polegi oma kohta siin.

Okei, eksamist läks nüüd just jutt kaugele.
Aga ma ei oska enam muud öelda.
Sooviksin, et kirjutaksite mulle paar karpi rahusteid välja.
Pole ju minu süü, et mina ei oska asjadega toime tulla ja murdun ehk liiga kergesti..

Vastikud pingelised ajad. Sellistel hetkedel tahaks küll joosta kellegi embusesse või helistada ja kurta oma muret...