Ilumess Helsinkis

Hei! 

Üks korralik blogitäiendus tuleb siit nüüd, be ready ;) 

Sügis on tore aeg igasuguste messide korraldamiseks, näiteks ilumessi korraldamiseks. Suvepruun on maha kulunud ning inimesed valmistuvad end talveks vastu võtma. Eestis oli ilumess eelmine nädalavahetus, ehk siis oktoobri teine nädalavahetus. Viibisin kõik päevad seal kohapeal ning ostsin-nägin nii üht kui teist. Sellest aga jäi veel vist väheks, sest käisin nüüd nädal hiljem ka Soomes ilu- ja moemessil. Õnneks mitte üksinda, ega tööga, vaid toredate uute kursusekaaslastega. Oli tore-tore-tore päev ning lahe messimöll. 

Veidi pilte ning ilujuttu ka kohe. 

Tema nautis vaadet ning tal polnud aimugi, et samal ajal on ta mulle super hästi modelliks ;)

 Mess oli moe-tervise- ja ilumess ning väga suur. Tallinna messikeskusest kohe kordi suurem. Kui arvasime, et nüüd oleme juba läbi jalutanud kõikjalt, siis avastasime veel ühe osakonna, kuhu paar tundi kadus. Meigitooteid, füüsilise treeingu tooteid, riidetooteid -  seda kõike võis sealt leida. Meie pilku köitsid kõige enam meigiosakonnad ning seejärel moeosakond, mis oli meile pigem harivaks ning eriala koha pealt silmaringi laiendavaks. Tervise ja jõusaali boksidest saime aga tasuta müslibatoone söömiseks ja proteiinijooke joomiseks. Tipptasemel degusteerijad oleme võiks öelda :D

Messil käidud, jäi meil päris mitmeid tunde veel linna peal käimiseks. Sõitsime trammiga kesklinna ning alustasime pärastlõunase chillimisega. Kõigepealt sööma, siis Starbucksi, võtsime Pumpkin Spice Latte nagu praegusele hooajale kohane, ning siis liikusime shoplema. Selline armas tunne tuli, kui teenindaja ütles, et "oh, I love your name!" ja viiekesti poes ees nagu tõelised turistid tumblr-stiilis pilte tegime oma topsidega :) 

Nice puhkenurk selleks, kui ostlemisest tüdinenud

 Õhtune jalutuskäik võõras linnas tulede keskel on midagi, mis teeb iga kurva tuju rõõmsaks. Ma ei tea, kas asi on selles, et ei ole koju kiirustamist või muretuna ringi ekslemises, kuid midagi eriliselt selles on. Mulle nii meenus jalutades eelmise aasta novembri lõpust nädalavahetus, kui käisin Göteborgis sõbrannal külas. Siis olid igal pool jõulutuled ja kaunistused ning samuti, selline perfektne aeg tuledes kesklinnas jalutades. Hetkel (õnneks) veel jõulukaunistusi pole, aga sellegipoolest tabas hilissügise, varajõulu tunne mind eile nii tugevalt. Alates sellest hetkest keerlebki minu peas nüüd vajadus soojuse ja jõulutemaatika järele. Aga ma olen enam kui kindel, et paari nädala pärast hakkab jõulustaff vaikselt sisse imbuma ja siis enam nii excited pole.

 Pikk päev, väsitas ära. Aga vahelduseks oli nii hea.
 Something something nüüd midagi ka mu saadud asjadest, mis panid silmad särama.

Kõigepealt, suur, sinine, paks, PEHME sall, mis on vaieldamatult minu viimase aja parim ost ning praegusel hetkel lemmik kangas-toode.  Selle kõrval Madara näogeel millelt ootan imesid. Alumises reas: Neutrogena kätekreemi testrid (Norra toode, ilmselgelt meeldib); Hurraw huulepalsam Chai spice lõhnaline mmm... ; Siis väga lampi valitud valge nude toonis küünelakk ja heleroosa huulepulk; ning mini Palmolive duššigeel, mis näeb lihtsalt nunnu välja ja on reisile sobiv.
Just girly things you know :D

Yeah, see vist ongi kõik. Ammu polnud kirjutanud ja nii hea oli ka pildistada, et üks terviklikum postitus kokku panna. Nüüd jälle hea ja mõnus olla :)



Byebye!

Rõõmus mau ja kurb mau

Alati on miskit, mis annab rõõmu ning alati on miskit, mis annab veidi kurbust.

Hetkel annab rõõmu see, et koolis läheb hästi, olen aktiivne ja energiline. Puuduvad väsimuse tundemärgid ning muresid pole. Tööl on ka asjad chill. (Või siiski mitte... pean oma armsast, mälestusi peitvast Kristiine baarist lahkuma üsna varsti ning ei näe seda enam kunagi. Mau.) Üldiselt on aga asjad selged mu peas ning rahu südames.
Kurbust annab see, et viimasel ajal on üha rohkem mu mõtteisse ja Tumblr-i otsingukasti sattunud sõna "norway". Eile tuli kassasse üks välismaine noormees, kellel oli armas aktsent inglise keeles ning ta ütles, et pole eurodega veel harjunud. Küsisin siis, et kust ta pärit on ning vastuseks sain Norway. Täiesti iseenesest pahvatasin ma rääkima, et kui väga Norra mulle meeldib, kus ma käinud olen ning kust riigi otsast tema pärit on. Raske oli teda kassast ära lasta, aga ta veel tuli tagasi ja tänas maitsva smuuti eest. Armas :) Sellegipoolest ei jäta igatsus mind rahule.


Kõike ei olegi võimalik mõista. Kõiki mõtteid pole võimalik seletada. Ka rõõmu ja kurbust, selliseid abstraktseid mõisteid ei suuda lõpuni lahti mõtestada. Need tulevad ja lähevad ja mitte kunagi ei püsi. Eks igaüks ole seda kogenud.


Aga seniks,
mau.

Feet moments of summer

 Tere jälle!

Suvi on kohe-kohe, no kohe väga kohe läbi saamas ja see on kurb. Mau :(
See suvi oli kindlasti erinev teistest ning pakkus rõõmu päris palju.
Suve kokkuvõtteks avastasin oma pildialbumitest palju.... jala pilte. Well, panin siis need kokku ning jutustan läbi jalgade oma suvest. Kõlab ju toredalt. :D


(NB. Kui sul on jala-fetiš, siis palun ära edasi keri) :)

 Palju sai rattaga sõitmas käidud  see aasta. Tavaliselt viisid teed iga kord mere äärde. Liiklushuligaan olen, jah-jah.
Siin ülemisel pildil on üks esimestest pikkadest sõitudest sel suvel. Suutsin Kakumäe romantikuid oma kohaolekuga häirida. Sorri.

























Siis tuli PP. Rakveres. Võililled õitsesid ja oli kena aeg. Selline... kena ja kollane.







 Galaxy retukad on ikka teemas. Ootasin bussi ning selle saabudes sisenedes keegi seljatagant tervitas mind. Nagu ikka, töökaaslased igal pool. Ta mainis, et oli kaugelt just näinud neid retuuse ja mõtles, et kes neid lahedusi kannab. Siis selgus, et mina. :)

 Mäletan, et too päev rannas sõbrannaga piknikku pidades pidin palju kannatama. Kingad oli väikesed, nendega oli ebamugav kividel käia ning mul oli külm kogu aeg. Aga see-eest oli me söögipoolis väga hea ning pildimälestused siiani alles.

 Rabamatka päev. Ronisin puu otsa tol päeval. Oih. See oli awkward.


 Need 2 pilti on suvelaagrist. Sodimine on alati minu teema olnud ning seetõttu polegi väga veider, kui mul on käed-jalad mingit jura täis. Aga well, laager ise oli väga meeldejääv. Üle pikkade aastate üks lemmikumaid. Ööd olid küll külmad ning plaanisin enam telgis mitte magada. Aga siiski, on mida mäletada.

 Ja siiis, tuli pikkisilmi oodatud puhkus ja reis. Nädal Prantsusmaal ning ülejäänud nädal sinna ja tagasi sõiduks. See sündmus pani kindlasti mu suvele veelgi erilisema tähenduse. Nii palju toredaid inimesi, uusi tutvusi, head meeleolu ja iseenda premeerimist. Kordagi polnud sellist hetke, et ma oleks kahetsenud või koju tahtnud. Seega 10 punkti mu täiuslikele puhkusenädalatele :)

Ja suve lõpetas jällegist rattatrip mere äärde. Tõenäoliselt oleme nüüd ratastaga Tallinna äärde jäävad pangad-lahed kõik läbi külastanud. Ilma võiks veel olla ja samuti ka aega. Aga nagu on üheski lasteluuletuses öeldud, siis "...days are now busy, there's not so much fun"!



Nüüd kokkuvõtvalt selle suve kohta ütleks, et värvikirev oli. See osa siin on ainult tükike kogu sellest peost ja meeleolude keerisest, mis läbi kolme kuu kestis. Seega,

Summer 2015 - DONE!

Öises taevas, oled loonud Sa, tähed särama

Õhtupimeduses vaatan taevasse, näen seal suurt vankrit. Lasen pilgu alla ja näen kirikut ning kuulen võõramaiste keelte sosinaid. On soe ja olen Prantsusmaal.

*nädal hiljem*

Õhtupimeduses vaatan taevasse, näen seal suurt vankrit. Lasen pilgu alla ja näen tänavat, kortermaju kahel pool teed, autosid ning vaikust. On soe ja olen Tallinnas. 

Kui millegi pärast armastada suve lõppu, siis just selle pärast, et ööd on pimedad. Pimedad, aga tähistaevased.

Olin reisil lõunapool, Prantsusmaal, ning seal üllatas õhtul meid kaunis tähistaevas. Ühel õhtul vaatasin niisama, üksinda. Sellest mulle ei piisanud ning oma magamiskotiga viskasin telgi ette pikali, kus lamades ainiti seda müstikat vaatasin. Sulgesin silmad, tundsin seda kargust ja imelisust. Mõtted triivisid kaugemale, tähtedest kõrgemale. Ühel hetkel tundsin kaelal kõdi. Avasin poolehmunult silmad ning raputasin sipelga maha. Oli aeg telki tagasi kolida. 

Järgmisel õhtul võtsime suurema kile ning jalutasime eemale põllule. Nagu ussid kookonis, heitsime viiekesti pikali magamiskottidega ning jälgisime tähti. Tunnid möödusid, tähed langesid. Langesid sügavikku, taeva varjudesse. Jällegist nii kaunis ning nii ehe. Nii lähedal mulle, et tahaksin käega katsuda. Parem kui filmid. Tähti kukutav tähistaevas. Kuidas on miski nii kaunis olemas? Ma armastan seda. Iga kord armun üha uuesti ja uuesti. Taevasse, mis on nii võrratu ja pimestav. Segadusttekitav, kuid lihtne oma värvidelt. 

Olin kurb, et ei saa tükikest endaga kaasa võtta. Et ei saa pakkida seda kotti ning kodus lahti võtta. Sa oled liiga kaugel! 

Aga kes otsib, see leiab. Olen tagasi Eestis ning õhtul jalutades jäin taevast jälgima. Jah, seesama suur vanker on ka siin. Tähistaevas ikka tuli minuga kaasa. Võtsin hetke, seisatasin ning unustasin end jälle seda vaatama. 

Aitäh, et ka see aasta röövisid mu meeled, tähistaevas. 

Peegeldused

Tihtipeale mõtleme oma tillukesi mõtteid ja teeme nendest suured elumured.

Siis aga istud maha endast vanema inimesega, kuulad tema lugusid ja avastad, et elumured polegi mured. On ka tõsisemaid asju ning on palju põnevat ees ootamas. 

Minuga on viimasel ajal käinud kaasas arvamus, et kui oled 20, peab juba olema paks teadmistelaegas ja palju huvitavaid seiku seljataga. `Vanemate ja targemate´ elu kuulates tundub, et kõik tuleb ikka pikkamööda, tasa ja targu. Eks kõigil ole oma ämbrisse astumisi, kuid need ununevad ja neist õpitakse. 

Kõigi highlight hetked saabuvad mingi hetk. 

Vahepeal tuleb suur tahtmine elada kellegi teise elu. Siis aga mõistad, et seegi on asjatu. Iga kristalli küljes on peidus lihvimata pool. 

Tuleb mõista, et minu on minu ja tema on tema oma. Pole võimalik peegeldada võõra elu oma elule. Siis võib peegel mureneda. Kilde on aga raske tagasi kokku panna tervikuks. 

Seepärast,

mõtleme oma tillukesi mõtteid ja jätamegi need tillukesteks elumuredeks, sest head mõtted ja rõõmsad elusündmused on veel ees. 

Pildid:
valmisid mini-photoshoodi käigus; modelliks kaunis elukogenud Marilyn.

Juuli neljas päev

Kasutades sotsiaalmeediavahendit nagu twitter, tuleb ikka mingeid fraase ja toredaid kilde päevast, mida jagada. Kui aga neid kilde on liiga palju, et sellest saaks juba pikema jutu kokku, siis võib ju vahest ka jutu kirjutada. Teemaks möödunud päeva kokkuvõte.

Minu õige päev algas tõenäoliselt alles kella 17 ajal, kui pidin oma keha kodunt välja viima. Tee pealt kaasa üks smuuti, üks tore jutuajamine töökaaslastega ning võis tööpäev alata. Tööpäev Õllesummeril, neljandat päeva järjest, no kes seda oleks osanud arvata. Pole väga selline summerdaja inimene. Seal tiksumine möödus kenasti. Jõudsin ainult korraks kurta, et polegi ühtegi tuttavat näinud, kui juba kohtasingi neid. Tuju tõusis, töö võis jätkuda. 

Meil bussis oli tore, et liikuda sai vabalt. Tööd pole, käisin pannkooke söömas. Tööd jälle pole, käisin kontserti kuulamas. Ja nii see oli. Kord saab aga kõik otsa ning oli vaja jaaniussikeserohelise bussiga lauluväljakule head aega öelda. Kahjuks aga luba polnud antud ning oli vaja veel pool tunnikest oodata. Well, siis ilmus välja vana kokkulepe, mille kohaselt oleks pidanud saama tasuta hüppama minna batuutidele. Sinna, kus oled traksidega kinni ja siis lendad kõrgele õhku ja bouncid alla tagasi ja siis jälle bouncid üles ja nii. Mõeldud-tehtud. Kella 1 ajal 3 boosti tüdrukut batuutidel kiljumas, fun! 

Peale lõbu aga jälle töö. Bussiga Kristiinesse ning kaubad maha. Oli küll täiesti vip tunne kella 2 ajal Kristiine keskuses ringi jalutada. 

Terve pika ja külma talve mõlkus kuklataga see unistus, et saaks soojadel suveöödel lühikestes pükstes ja poolvalges ringi trippida. Mul vedas, täna oligi jälle tõeliselt soe juuliõhtu ning lühkaritega mööda Tehnika tn. alleed jalutada oli superluks. Jõuan siis vaikselt kodule aina lähemalt ning eemalt paistavad vilkurid. Okei.. mingi reid äkki? ei.. mingi avarii äkki? Palju politseinikke, kiirabi, päästeteenistus. Liiga palju masinaid kella poole kolme ajal. 

Kuna ma pole väga oma nina asjadessse torkija avalikult, siis otsustasin politseinikelt mitte küsida ning jalutasin oma kõrvaltänavat pidi kodu poole. Tee peal nägin aga, et üle majade ristiku tn poolt paistab maja, mis on heledalt valgustatud, tuletõrjekraana akna juures ning poolpõlenud maja. Südamesse tuli ahastus. Jõudsin koju, tegin akna lahti. Nii lähedal, ainult pargi taga käivad tihedad kustutustööd. Väike otsing netist ning jõudsin vastusteni. Elumaja, õnneks kõik pääsesid. Alles veidi tagasi oli terve tänav mattunud suitsu ning maja kõrgetes leekides. 

Siis oli kadunud mu rõõm selle üle, et sain lühikeste pükstega õues jalutada. Selle asemele tekkis aga tänutunne, et minu maja on terve. Tundsin end sel hetkel nii hoituna ning tänulikuna. Tänulikuna, et mul on korter, see on ilus ja terve. 

Kell on hetkel 4 saamas ja kuulen endiselt kuidas pääasteautod töötavad, keevitatakse katust lahti ja piserdatakse vett. Nii loodan, et need inimesed saavad veel hommikuks end välja puhata ning olla tänulik, et nende elu on alles. Kõik maine on kaduv, korraks on ja võib-olla järgmisel hetkel polegi sul seda kaamerat, läpakat, lauda... hinge aga enam tagasi ei saa. 

Seekord tundsin vajadust rääkida oma päevast. Nüüd aga tundub, et minu tuba hakkab vaikselt täituma päikesetõusuvalgusega. Päev on pikk olnud ja puhkust on vaja. Kõigile meist. 

PP vaba aja kasutus

Heihoo!

Nagu jälle, plaanisin siia kirjutada oma diipe diipe mõtteid. Millegipärast tuli mul aga mõte panna Instagrami pilt. Nagu alati, ei suuda ma kunagi ühtegi asja lõpule teha ning tulin hoopis kolmanda plaani peale - panen hoopis siia pildid ja säästan end mõtete kirjutamisest.

Niisiis, nädal tagasi oli mul jälle pakkimisega tegelemist, sest PP, lühendatult Piiblipäevad olid ootamas ees. Ja kui nüüd tõesti aus olla, siis olid need mul järjekorras seitsmendad. Seekord siis Rakveres.

Otsustasin sinna ka oma kaamera kaasa tarida. Noh, et äkki julgen mõned klõpsud ka teha või märkan miskit kaunist. Ja oh, märkasingi.
Kahjuks mul sündmusest väga korralikke pilte pole. Seetõttu ongi siin sellised mõned meeleolu fotod. Ja oi kui tore on nüüd siia kvaliteetseid pilte panna, mis on ise oma kaameraga tehtud :))

Dagmar & Lisanna

Üks kaunis inimene, keda märkasin, oli Johanna. Armas sõbranna, keda seoses suure vahemaa tõttu nägin viimati detsembris. Tore on tõdeda, et mõne inimesega ei kao koos naermine ka peale pikki kuid. Veelgi lahedam on aga see, et ta ei karda kaamerat. Ta oli kohe nõus tulema mulle modelliks ning seeläbi saime ka kahekesti aega veeta. 

"Teeme nüüd kõõrdsilmade näod!" 

Kes Markust teavad, nõustuvad vist, et tema ja selle Friendship posti vahele võiks võrdusmärgi tõmmata :D

 Viimasel päeval oli meil veel aega nati paar tundi ning see oli super aeg, et täita kõhtu heade ja odavate söökidega. Põhimõtteliselt võib Rakveres iga nurga peal söögikoha leida, aga meie julgeksime kindlasti soovitada Laada kohvikut. Minu singi-juustu pannakad maitsesid ülihästi ja ilmselgelt oli ka Daku vesi nii hea, et pani lausa juuksed lehvima!

Kokkuvõtteks, olid need toredad 3 päeva :)