*nädal hiljem*
Õhtupimeduses vaatan taevasse, näen seal suurt vankrit. Lasen pilgu alla ja näen tänavat, kortermaju kahel pool teed, autosid ning vaikust. On soe ja olen Tallinnas.
Kui millegi pärast armastada suve lõppu, siis just selle pärast, et ööd on pimedad. Pimedad, aga tähistaevased.
Olin reisil lõunapool, Prantsusmaal, ning seal üllatas õhtul meid kaunis tähistaevas. Ühel õhtul vaatasin niisama, üksinda. Sellest mulle ei piisanud ning oma magamiskotiga viskasin telgi ette pikali, kus lamades ainiti seda müstikat vaatasin. Sulgesin silmad, tundsin seda kargust ja imelisust. Mõtted triivisid kaugemale, tähtedest kõrgemale. Ühel hetkel tundsin kaelal kõdi. Avasin poolehmunult silmad ning raputasin sipelga maha. Oli aeg telki tagasi kolida.
Järgmisel õhtul võtsime suurema kile ning jalutasime eemale põllule. Nagu ussid kookonis, heitsime viiekesti pikali magamiskottidega ning jälgisime tähti. Tunnid möödusid, tähed langesid. Langesid sügavikku, taeva varjudesse. Jällegist nii kaunis ning nii ehe. Nii lähedal mulle, et tahaksin käega katsuda. Parem kui filmid. Tähti kukutav tähistaevas. Kuidas on miski nii kaunis olemas? Ma armastan seda. Iga kord armun üha uuesti ja uuesti. Taevasse, mis on nii võrratu ja pimestav. Segadusttekitav, kuid lihtne oma värvidelt.
Olin kurb, et ei saa tükikest endaga kaasa võtta. Et ei saa pakkida seda kotti ning kodus lahti võtta. Sa oled liiga kaugel!
Aga kes otsib, see leiab. Olen tagasi Eestis ning õhtul jalutades jäin taevast jälgima. Jah, seesama suur vanker on ka siin. Tähistaevas ikka tuli minuga kaasa. Võtsin hetke, seisatasin ning unustasin end jälle seda vaatama.
Aitäh, et ka see aasta röövisid mu meeled, tähistaevas.
No comments:
Post a Comment