Peegeldused

Tihtipeale mõtleme oma tillukesi mõtteid ja teeme nendest suured elumured.

Siis aga istud maha endast vanema inimesega, kuulad tema lugusid ja avastad, et elumured polegi mured. On ka tõsisemaid asju ning on palju põnevat ees ootamas. 

Minuga on viimasel ajal käinud kaasas arvamus, et kui oled 20, peab juba olema paks teadmistelaegas ja palju huvitavaid seiku seljataga. `Vanemate ja targemate´ elu kuulates tundub, et kõik tuleb ikka pikkamööda, tasa ja targu. Eks kõigil ole oma ämbrisse astumisi, kuid need ununevad ja neist õpitakse. 

Kõigi highlight hetked saabuvad mingi hetk. 

Vahepeal tuleb suur tahtmine elada kellegi teise elu. Siis aga mõistad, et seegi on asjatu. Iga kristalli küljes on peidus lihvimata pool. 

Tuleb mõista, et minu on minu ja tema on tema oma. Pole võimalik peegeldada võõra elu oma elule. Siis võib peegel mureneda. Kilde on aga raske tagasi kokku panna tervikuks. 

Seepärast,

mõtleme oma tillukesi mõtteid ja jätamegi need tillukesteks elumuredeks, sest head mõtted ja rõõmsad elusündmused on veel ees. 

Pildid:
valmisid mini-photoshoodi käigus; modelliks kaunis elukogenud Marilyn.

Juuli neljas päev

Kasutades sotsiaalmeediavahendit nagu twitter, tuleb ikka mingeid fraase ja toredaid kilde päevast, mida jagada. Kui aga neid kilde on liiga palju, et sellest saaks juba pikema jutu kokku, siis võib ju vahest ka jutu kirjutada. Teemaks möödunud päeva kokkuvõte.

Minu õige päev algas tõenäoliselt alles kella 17 ajal, kui pidin oma keha kodunt välja viima. Tee pealt kaasa üks smuuti, üks tore jutuajamine töökaaslastega ning võis tööpäev alata. Tööpäev Õllesummeril, neljandat päeva järjest, no kes seda oleks osanud arvata. Pole väga selline summerdaja inimene. Seal tiksumine möödus kenasti. Jõudsin ainult korraks kurta, et polegi ühtegi tuttavat näinud, kui juba kohtasingi neid. Tuju tõusis, töö võis jätkuda. 

Meil bussis oli tore, et liikuda sai vabalt. Tööd pole, käisin pannkooke söömas. Tööd jälle pole, käisin kontserti kuulamas. Ja nii see oli. Kord saab aga kõik otsa ning oli vaja jaaniussikeserohelise bussiga lauluväljakule head aega öelda. Kahjuks aga luba polnud antud ning oli vaja veel pool tunnikest oodata. Well, siis ilmus välja vana kokkulepe, mille kohaselt oleks pidanud saama tasuta hüppama minna batuutidele. Sinna, kus oled traksidega kinni ja siis lendad kõrgele õhku ja bouncid alla tagasi ja siis jälle bouncid üles ja nii. Mõeldud-tehtud. Kella 1 ajal 3 boosti tüdrukut batuutidel kiljumas, fun! 

Peale lõbu aga jälle töö. Bussiga Kristiinesse ning kaubad maha. Oli küll täiesti vip tunne kella 2 ajal Kristiine keskuses ringi jalutada. 

Terve pika ja külma talve mõlkus kuklataga see unistus, et saaks soojadel suveöödel lühikestes pükstes ja poolvalges ringi trippida. Mul vedas, täna oligi jälle tõeliselt soe juuliõhtu ning lühkaritega mööda Tehnika tn. alleed jalutada oli superluks. Jõuan siis vaikselt kodule aina lähemalt ning eemalt paistavad vilkurid. Okei.. mingi reid äkki? ei.. mingi avarii äkki? Palju politseinikke, kiirabi, päästeteenistus. Liiga palju masinaid kella poole kolme ajal. 

Kuna ma pole väga oma nina asjadessse torkija avalikult, siis otsustasin politseinikelt mitte küsida ning jalutasin oma kõrvaltänavat pidi kodu poole. Tee peal nägin aga, et üle majade ristiku tn poolt paistab maja, mis on heledalt valgustatud, tuletõrjekraana akna juures ning poolpõlenud maja. Südamesse tuli ahastus. Jõudsin koju, tegin akna lahti. Nii lähedal, ainult pargi taga käivad tihedad kustutustööd. Väike otsing netist ning jõudsin vastusteni. Elumaja, õnneks kõik pääsesid. Alles veidi tagasi oli terve tänav mattunud suitsu ning maja kõrgetes leekides. 

Siis oli kadunud mu rõõm selle üle, et sain lühikeste pükstega õues jalutada. Selle asemele tekkis aga tänutunne, et minu maja on terve. Tundsin end sel hetkel nii hoituna ning tänulikuna. Tänulikuna, et mul on korter, see on ilus ja terve. 

Kell on hetkel 4 saamas ja kuulen endiselt kuidas pääasteautod töötavad, keevitatakse katust lahti ja piserdatakse vett. Nii loodan, et need inimesed saavad veel hommikuks end välja puhata ning olla tänulik, et nende elu on alles. Kõik maine on kaduv, korraks on ja võib-olla järgmisel hetkel polegi sul seda kaamerat, läpakat, lauda... hinge aga enam tagasi ei saa. 

Seekord tundsin vajadust rääkida oma päevast. Nüüd aga tundub, et minu tuba hakkab vaikselt täituma päikesetõusuvalgusega. Päev on pikk olnud ja puhkust on vaja. Kõigile meist. 

PP vaba aja kasutus

Heihoo!

Nagu jälle, plaanisin siia kirjutada oma diipe diipe mõtteid. Millegipärast tuli mul aga mõte panna Instagrami pilt. Nagu alati, ei suuda ma kunagi ühtegi asja lõpule teha ning tulin hoopis kolmanda plaani peale - panen hoopis siia pildid ja säästan end mõtete kirjutamisest.

Niisiis, nädal tagasi oli mul jälle pakkimisega tegelemist, sest PP, lühendatult Piiblipäevad olid ootamas ees. Ja kui nüüd tõesti aus olla, siis olid need mul järjekorras seitsmendad. Seekord siis Rakveres.

Otsustasin sinna ka oma kaamera kaasa tarida. Noh, et äkki julgen mõned klõpsud ka teha või märkan miskit kaunist. Ja oh, märkasingi.
Kahjuks mul sündmusest väga korralikke pilte pole. Seetõttu ongi siin sellised mõned meeleolu fotod. Ja oi kui tore on nüüd siia kvaliteetseid pilte panna, mis on ise oma kaameraga tehtud :))

Dagmar & Lisanna

Üks kaunis inimene, keda märkasin, oli Johanna. Armas sõbranna, keda seoses suure vahemaa tõttu nägin viimati detsembris. Tore on tõdeda, et mõne inimesega ei kao koos naermine ka peale pikki kuid. Veelgi lahedam on aga see, et ta ei karda kaamerat. Ta oli kohe nõus tulema mulle modelliks ning seeläbi saime ka kahekesti aega veeta. 

"Teeme nüüd kõõrdsilmade näod!" 

Kes Markust teavad, nõustuvad vist, et tema ja selle Friendship posti vahele võiks võrdusmärgi tõmmata :D

 Viimasel päeval oli meil veel aega nati paar tundi ning see oli super aeg, et täita kõhtu heade ja odavate söökidega. Põhimõtteliselt võib Rakveres iga nurga peal söögikoha leida, aga meie julgeksime kindlasti soovitada Laada kohvikut. Minu singi-juustu pannakad maitsesid ülihästi ja ilmselgelt oli ka Daku vesi nii hea, et pani lausa juuksed lehvima!

Kokkuvõtteks, olid need toredad 3 päeva :)

Päikeseprillid või vihmavari

Tik-tak-tik-tak. Mul on halb olla. Panin kõik asjad kinni ja tuled kustu ja olin lihtsalt. Aga ei suutnud, nii halb on olla. Nina on kinni, sees keerab, rasvased mõtted on peas ja miski, mille kohta sobib tasutalauluks Goo Goo Dolls-Iris.

Mul on peas nii palju mõtteid ja ideid ja väljendusi ja ma tahaks neid kõiki kuidagi väljendada. Jagada seest välja teistele, puhastada end. Iseenesest poleks ju keeruline kellelegi lihtsalt kõik ära rääkida. Lihtsalt kõigile ju ei räägi. Kõik mõistavad asju omamoodi ja siis võidki olla nagu doup.. miks ma rääkisin.  Tihtipeale kipuvad mõtted ise suust välja. Ega siis teatud liiki ebaterved inimesed ei pane ju tähele kas nad räägivad iseendaga peas või valjuhäälselt. Üks töökaaslane just üleüleeile ütles mulle, et tema arvates on lahe see, kuidas ma valjult mõtlen. Aa..oih..

Ma looodan, niii loooodan, et kõik läheb korda ja ma saan terveks ja uni tuleb tagasi ja ilm püsiks ühtlane. Mitte nii, et hommikul jõuan paduvihmaga koju kleidis läbimärjana ning sama päeva õhtul kappan päikeseloojangu saatel kummikute ja kampsuniga koju. Nii palju siis neist ilmaäppide tõmbamistest, good job.


Olgu, osad mõtted saidki nüüd peast välja põgenetud. Tuleb järgmine katse uinuda. Tik-tak-tok.

Tegutsen siin

Hei!

Loen hetkel Connor Franta raamatut "A work in progress" ja selle lugemisega on mul tulnud soov tekitada siia miskit värvilisemat ja uuemat teksti. Here you go.

Loodetavasti pole mu blogimisoskus väga nadiks jäänud. Olen viimasel poolaastal teinud kõike muud kui kusagile midagi kirjutanud. Tavaliselt söön mõtted kõik oma ära ja vahepeal jagan osa teistega ka.

* Niisiis. Millest kirjutada?
Kirjutan sellest, et kevad on käes ja tärkava rohelusega olen ka mina hakanud rohkem naeratama. Jah, pole just palju rõõmu pakkunud elu viimastel kuudel, kuid läheb paremaks. Rattaga saab sõitmas käia, tiirutada mööda mereäärseid.
Maal saab rohkem käia, toetada seal elukest.
Tööl läheb hästi, isegi väga. Mõni päev tundub nagu oleksin bodypump treeningus. Keerutan siia-sinna, jooksen ühest baari otsast teise (nagu peata kana, sest ma unustan vahepeal mingid asjad ära) ja üritan sealjuures ise ülimalt casual ja normaalne välja näha. Eks vahepeal kukub see päris raskelt välja, aga siis lähen kassasse, näen oma lemmikuid püsikliente seal mulle naeratamas ja päev võibki rõõmsamalt edasi liikuda.
Kollektiiv on ka ülimalt tore. Sain võimaluse reedel koos kontoriinimestega ühel veidi fancy-mal üritusel käia ja noo, oli tore (tähendab: tasuta jäätis; tegin boamaoga pilti ja vihtusime bossiga tantsu). 10 kuud tiksus ka täis. Hurraaa!
Inimesed juba vaikselt tahavad mind tõmmata muudesse võrkudesse ja nii muuseas ütlevad ka, et ega ma ju 5 aasta pärast samas kohas olla ei taha. Mina oskan selle vastata nii, et kui arenguruumi on ning kõik mugavused on olemas, siis miks ma peaksin valmima midagi halvemat? Eks edasi liikuda on muidugi vaja, aga küll kõik tuleb omal ajal. Sisetunne aitab mind. So far, so good.

**
Üks mõte veel tänasest kui poes käisin. Eile oli emadepäev. Well, oma peas jõudsin arvamusele, et  me kõik oleme emad. Mitte ainult need naised, kel on lapsed. Ema on ka see noor naine/neiu, kes hoolitseb teiste eest ja miks mitte ka iseenda eest. Keegi, kes kannab hoolt keskkonnast kus ta viibib. Seega, kõik on tunnustamist väärt.

***
Alates sellest kui sain 20, on mul üks uus mänguasi juures. Peegelkaamera. Päris lahe on ka lõpuks enda oma omada ja tahaks palju klõpsutada, aga koledaid klõpse ei taha ka teha. Suvel on paar reisi ees ootamas, ehk siis saab kätt harjutada. Seega, suvel on, mida oodata.



Jeap, nagu aru on saada, siis mu elu on less exotic and a lot more chaotic. And spontaneous of course.

Sellega lõpetangi.

Ingrid

Elukene

Haiglaid olen kartnud viimased paar aastat. Ema küsib, miks kardad neid kes tahavad sind aidata? Aga ma ei tea. See kartus tuleb kusagilt seest. Mulle ei meeldi see vaatepilt, mis seal avaneb. Haiglad on inimesi täis. Igaühel oma vaevad ja hädad. Aga,
Miks jookseb ema sülelapsega lastehaigla EMO ustest sisse? Miks peab mõni 18 aastane käima uuringutel iga väikese aja tagant? Miks peab alles 20 aastaseks saanu käima iga nädal arstide juures ja uuringutel. Teadmata, mis võib viga olla või kas üldse midagi on. Üks arst paneb diagnoosi, teine välistab selle. Lasta end pidevalt mõõta, torkida, jälgida. Miks peavad 21-aastased käima operatsioonidel, rääkimata siis veel keskealistest? Ja miks peab alles aasta tagasi elujõuline pensionär olema nüüd voodis ja elama oma viimast vaatust. Miks peavad inimesed olema nii haiged, et ühe eriarsti vastuvõtul on käinud kõik 4-liikmelise pere osalised?
 Kõige raskem on see, kui ma näen ise seda kõike pealt. Tahaks nagu midagi teha, aga ma ei saa. Sest ma pole ei arst ega Jumal. Ma ei suudakski ette kujutada, mis tunne on teada, et kõik kus oled oma elu jooksul käinud, sinna enam ei lähe. Kõik, mida oled teinud, on nüüdseks tehtud. Mõtled elus saavutatu üle ning puhkad. Magad oma viimaseid öid, sööd viimaseid õhtusööke. Näed ehk viimast korda lapselapsi. Mõtled ehk, mis saab neist tulevikus või kuhu nad jõuavad. On see valu, on see rahu, on see ängistus, on see kurbus või äkki on see rõõm, mida need inimesed tunnevad?
Mulle ei meeldi arstid, sest minu jaoks on parem elada teadmisega, et ma olen terve.

Rahu sulle!

Kes sa oled, kui keegi ei näe?

Ma olen rohkem kui 120% kindel, et praegu pole õige aeg blogi kirjutamiseks, aga tead, las see olla, äkki just praegu peangi ma kirjutama?

Scrollin tumblerit ja ainuke pilt, mis mu keerdus silmadesse pidama jääb, on pilt, mille keskmes on kiri "Who are you when no one's watching?"

Vastan, et täpselt see olengi, kes ma praegu olen. Üksikasjadesse laskumata. See on nii tõsiselt irooniline, et see ma olengi, kui keegi ei näe. Keegi kunagi ei tea kuidas ja kui palju ma näitlen. Kas ma üldse näitlen ja milline ma olen oma siis kui sa ei näe. Keegi pole võimeline teisest inimesest täielikult "sotti saama", sest alati on mingi külg sinu eest varjatud. Varjuelu. Teine elu ja Teised elud. 

Yeah, 

that's all. 

Peace.