Stay cloudy

There's always some tears

Siin ma nüüd siis olen. Istun köögilaua taga, peal kunstripsmed ning juustes pool pudelit juukselakki. 

Teises toas, laua peal, on diplom pealkirjaga "Gümnaasiumi lõputunnistus". 

Öeldakse, et iga lõpp on millegi uue algus. Eks paistab, kas ka seekord see paika peab. Hetkel tundub küll, et see on lõpp... 

Vegeteerin

Reisil on käidud, PP on läbi, eksamid tehtud, 9 päeva pärast lõpetan kooli (mul pole siiani veel kleiti) ning mul pole õrna aimu, mida ma suvel teen. Nüüd ongi see koht, kus ma tahaks pausi. Mõtlemispausi. Mitte aga tundi-paar, vaid nädalaid või isegi tervet kuud. Või siis abi, väikest vihjet elu elamiseks. Nagu õlekõrred, mida saad kasutada kui häda käes.  Ma tõesti ei tea, mida teha. Aga samal ajal, kui ma mõtlen, siis aeg tegelikult jookseb ning ma tehtud ei saa ikka midagi. Imelik oleks järjekordselt lasta ajal mööda minna ning ainult meenutada kõike seda, mis tehtud. Minevikus on juba elatud, nüüd tahaks actionit, teadlikkust ning unistusi. Unistusi jah, et saaks ikka kõrgemale ja kaugemale mindud. Unistused hoiavad ära taandarenemise ning sillutavad teed tulevikku.
Kõige raskem aga on see, et ma ise ka ei tea mida ma tahan.

Tuba 518

Käisin lendamas. Mõnus oli, mulle meeldivad lennusõidud. Seekord maandusin siis Bulgaarias, Varnas.
Olin koos veel 8 klassikaaslasega, kellega sõitsime musta mere äärde nädalaks puhkama.  Aeg sai täiesti õige valitud, sest Eestis oli just kuumalaine läbi saanud. Meil aga oli päikest, kuumust ja kõike muud. Päike mind kahjuks väga ei armasta, läksin ainult roosakaks ja päevitasin prillid silmade ümber :)
Hotell oli meil 5 tärni, päris korralik, ainult me ise muutsime oma toa koledaks ja rõdu klaasikilde täis. Aga voodid olid suured ja pehmed.
Jõudsime päris palju igasuguseid toredaid/igavaid asju teha. Loetelu läheks liiga pikaks, kui kõik ette lugeda, oh well, well, well... Punt saksa noormehi oli ka meile seltsiks, fun oli nendega.
Suht palju jalutasin ümbruses ise ringi ja avastasin kohti (üritan lähiajal siis flickrisse pilte ka panna). Varna linnas käisime ka ükspäev shoppamas. Riidepoeketid olid suhteliselt samad mõlemas kaubanduskeskuses. Nende vahel oli aga surnuaed, kuhu me ära eksisime. Seal ei tundunud just kõige ohutum olla ning lisaks saime poriseks, aga noh, vaatamisväärsus seegi. Linn üleüldiselt oli väga hall. Majad suured ja lagunenud, rohi niitmata, jne. Eesti näeb oma väikelinnadega selle kõrvalt ikka väga läänelik välja.

 Igatahes, hoolimata sellest, et algul olin skeptiline ja ei oodanud väga seda, siis mina jäin rahule. Kas teeksin aga kõike samamoodi uuesti kui saaksin, hmm.. vist mitte.

NB: check that evolution

regret

I don't belong here we gotta move on dear...

Kui inimestel on palju tegemisi, on nad tihtipeale väsinud ja ajapuuduses ja muredes. Kui aga inimestel pole üldse tegevust, lihtsalt eksisteerib palju vaba aega, siis pole nemadki rahul, sest nende elu on igav ja tühi. Kesktee oleks olemas, aga ka see poleks rahuldav. Miks peab inimesehakatis nii palju nõudma oma elult? Miks?

Kui sul polegi kedagi kes kätt hoiaks, siis hoia seda ise

Kui sul polegi kedagi kes kätt hoiaks, siis hoia seda ise.
Kui sul pole kedagi kes jalutama tuleks, jaluta üksi. Või siis koos kohvitopsiga. Nagu mina teen.

Tahaks kirjutada hästi palju, aga kõik oleks jälle klišee ja igav. Korduv, nagu suurem osa mõtetest. Sellepärast äkki inimesed ongi vahepeal vait. Sest nad ei oska midagi uut öelda. Ja selle asemel, et ise rääkida, lasevadki nad tunde järjest teistel rääkida ja kuulavad neid.

*** Mul on sõbrad külas käinud, nende naeru palju näinud
Nad ajavad mind ka naerma, kurbuse ära viivad. ***

*** Kes haigutab, kes haigutab - inimene haigutab.
Mis nimi, mis nimi - Ingrid tema nimi ***

Vahet pole, millest ma kirjutan või mida ütlen. Peaasi, et teie mõtetes püsiksin ma rõõmsameelse ja veidike hullumeelse Inksuna. Nii oleks õige.

Elan sisse, et elada end välja

Heeeey.
Olen vahepealsete nädalate jooksul mõelnud päris palju sissejuhatusi ja terveid blogitekste välja, aga need on kõik lõpuks ikka ainult peas ja siia pole mitte ühtegi geniaalset lauset pole siia kirja tulnud. Tavaline.

Tegelikult on süda rahul. Ma olen mitu kuud oodanud seda aega, kui saaks rohelust, vaba aega, koolis pisteliselt käimist ja välitegevusi. Nüüd on see aeg käes ning isegi kohati juba läbi saav. Mõnus, selline chill aeg on olnud (välja arvatud eksamite aeg).

Ma olen pehme. Nagu.. igas mõttes.. aga põhiliselt pean silmas seda, et iseloom on liiga pehme. Veits probleemne olen selle koha pealt.

Aaaaaah.... pea läks tühjaks ja inimene tuli külla.
Ok, byeeh