Reisil on käidud, PP on läbi, eksamid tehtud, 9 päeva pärast lõpetan kooli (mul pole siiani veel kleiti) ning mul pole õrna aimu, mida ma suvel teen. Nüüd ongi see koht, kus ma tahaks pausi. Mõtlemispausi. Mitte aga tundi-paar, vaid nädalaid või isegi tervet kuud. Või siis abi, väikest vihjet elu elamiseks. Nagu õlekõrred, mida saad kasutada kui häda käes. Ma tõesti ei tea, mida teha. Aga samal ajal, kui ma mõtlen, siis aeg tegelikult jookseb ning ma tehtud ei saa ikka midagi. Imelik oleks järjekordselt lasta ajal mööda minna ning ainult meenutada kõike seda, mis tehtud. Minevikus on juba elatud, nüüd tahaks actionit, teadlikkust ning unistusi. Unistusi jah, et saaks ikka kõrgemale ja kaugemale mindud. Unistused hoiavad ära taandarenemise ning sillutavad teed tulevikku.
Kõige raskem aga on see, et ma ise ka ei tea mida ma tahan.
No comments:
Post a Comment