Tahaks kohvi

Koolis. Chillin with my iPod. Mario M, Wonderwall, Parov Stelar ja Alibi hoiavad mu tuju üleval, kui ma siin koridoris ootan laulukoori. Hea on olla, kui ümber sagivad inimesed, aga sa ei kuule neid ega tee neist välja. Kõrvaklappide leiutaja peaks Nobeli preemia saama nende eest. Päike paistab, aga õues on ikka külm. Kahepalgeline ilm. Lubab soojaks minna, kuid ikka külmetab. Reetur.  Jah, okei, Toiger ootab. Lähen kräunun talle ning varsti saab koju ka ehk. Poest on vaja läbi käia, piim on otsas... 

 Ja ps, armastan Mario M muusikat.

You don't need me, I need you

piltpiltpiltpiltpilt minaminamina 

Väga juhuslikult on kõik pildid A.P sünnitatud.  I mean, pildistatud.... 

Suspicious.

1

Peale laagreid ma tavaliselt paar nädalat vaatan nendest pilte, kuulan ülistuslaule ja vaatan laagri videoid. Peale PP-d on iga aasta sama asi. Kuulan neid laule ja vaatan mitu nädalat ülevaadet. So, nii on ka pirniga. Terve eelmise nädala lohistasin neid mälestusi endaga kaasas, kuulasin laule ja nüüd tšekkan ka väikest videoklippi. Lihtsalt nii hea oli.
Eelmine nädal mööduski kõigele vaatamata kenasti. Ma ei maganud mitte kordagi mitte üheski tunnis ja isegi ei pannud silmi pikutamiseks kinni, mis on täiega powowow minu puhul. Hommikud olid ka juba piisavalt päikselised ja valged, et rõõmuga üles tõusta. Ja üldse püsis tuju kuidagi hirmutavalt postiivsena.

Reede õhtul sõitsin trolliga Baltasse. Kuulasin muusikat mõnusalt ning siis jäi troll seisma ning uksed avanesid. Arvasin, et juba peatus ja tahtsin kiiruga maha hüpata. Mulle astus aga teepeale ette mupo. Ütles, et veel ei ole peatust. Eh, ega mul polnuki põgenemisplaani, kuid ühel teisel mehel oli. Nimelt istus ta minu vastas umbes 5.m kaugusel ja seega nägin, kuidas ta sehkendas. Mupo peale tulles istus ta rahulikult ning ei teinud teist nägugi. Mupotädikene hakkas siis rääkima kahe naisega, kellel polnud kaart valideeritud. Mees minu vastas tegutses targalt ja rahulikult. Ta viis oma käed kahe spordikoti juurde, tõusis siis hästi aelgaselt püsti, astus aeglaselt paar sammu ukse poole ning siis kibekiirelt pistis jooksu. Aga mingid suured mupokapid jooksid järele ja napsasid ta kinni. Nagu oleks mingi krimka katkend olnud :)
Samal õhtul koju liikudes vaevasid mind hoopiski muud mõtted. Miks mulle meeldisid enamus inimeste paari aasta tagusid versioonid rohkem. Ehk siis, miks pole ma praegu rahul sellega, millised inimesed on. Mööda seda keerulist mõttelabürinti jõudsin ma kahe võimaliku lahenduseni. Üks sisaldas vastust, et ehk olen ma ise muutunud inimeste suhtes nõudlikumaks ning mina isekamaks. Teine lahendus oleks see, et see on paratamatus ja sellega tuleb leppida. Ning nii hea või halb, kui see ka poleks, mina ei saa muuta inimesi enda meeldimise järgi. Küll aga saan muuta oma suhtumist inimestesse.

Nädalavahetus möödus kenasti. Sain oma to do listis olevast 11 asjast 10 tehtud. Ja see üks, mis tegemata jäi, oli ka see "tegele uurimustööga", mis põhimõtteliselt on kuni kevadeni vältav to do asi. Seega, igati produktiivne olin. Aga nagu tubli naine ikka, jõudsin ka kõike muud teha. Näiteks laupäeval pidin käima Ollis korra grupijuhtide koosolekul. Arvasin, et see kestab umbes tunnikene ning peale seda tulen otse koju. Alrighty.. koju sain alles 5 tunni pärast. Jäime Anetega kuidagi rääkima ning jalutama. Käisime korra linnateatris ja ma imestasin, et kas tõesti on endise Jäneda koolikaaslase fotonäitus seal üleval või keegi tema nimekaim. Kaupsis veendusin ma, et Anetel on iga nurga peal kusagil mõni tuttav ja talle meeldivad Karumsi kohukesed. Well, ostsime ka jäätist ja energijooki ning suundusime Piritale. See oli vist jälle mingit laadi spontaalneeksprompt mõte. Tuul oli täiega kõva ja külm oli, kuid sellegipoolest ronisime kusagilt mäest üles, tegime kerget parkori *naerukoht* ning siis pildistasime veidi. Laevad olid lahedad ja meri oli chill.

Õhtul oli Eesti laul, yupyup, huvitav oli seda vaadata ja samal ajal lugeda twitteri staatuseid. Lisaks need vaheklapid... ohjah..  Kokkuvõtvaks moosiks said ka mu korteri seinad vahelduseks vaikusele kuulda mu mürisevat naeru.
Pühapäev oli kodolebo. Vaikus enne tormi.

***
Miks on nii, et inimestele meeldivad energilised, naljakad, lambised, aktiivsed inimesed. Kuid miks keegi ei armasta neid, kes on kurvad, eemalehoidvad, igavad. Mõelge selle peale.
***


Varsti üritan siia võluda ühe pildipostituse ka. ;)

4

Taylor Swift-i videosid vaadata reedel õhtul üksinda pidžaamas ja voodis kui kell on alles 23 millegagi, on vist ikka päris masendav. Yeey, sest täna on ju reede. hashtag: neveralone

5

Ma lihtsalt ei suuda võtta pool tundi aega ning saata see e-mail ära. Ma kardan. Miks? Sest selle kirja vastus võib otsustada nii palju asju. Ma olen oma dreamile nii lähedal, kuid selle kirja vastusega võin ma sellest jälle sammu tagasi astuda. Alles nüüd ma mõistan, kui palju võib saatuslikuks saada enese soovide väljendamine. Kui ma ei ole piisavalt mõjuv, siis ma lihtsalt libisen sõela aukude vahelt välja. Seejärel jääb alles ainult õhk. 

Et asju liigutada, peab ise tahtma. Et muuta elus asju, peab ise tahtma. Ma mäletan kui tühi ma olin eelmine-üleeelmine nädal. Istudes kell 4 öösel aknalaual ning varjates pimeduses end maailma eest. Soovides täitmist nagu tühi mahlakann. Ja nädalavahetusel see juhtus.Tunnen end nüüd nagu apelsinimahla täis kann. Ja see sai sündida tänu sellele, et ma ise tahtsin seda. See ei paista väljast. Sa võid mind homme näha ja vaadata mind pingsalt, kuid sa ei märka midagi. Ma ei ole isegi rohkem naeratama hakanud. Sest muutus on toimunud südamehoiakus. Mu süda sai murtud kõigi nende emotsionaalsete tornaadode all. Kuid kui süda saaks naeratada, siis ta teeks seda. 

Ma arvan, et kõige lihtsam on elada siis, kui sul pole eesmärki. Kui sa elad tühjuses, teadmata kuhu poole pürgida. Vähemalt minu jaoks toimib see. Sest kui ma ei tea, kuhu poole suunduda, siis ma lihtsalt lasen juhtida. Ja ma arvan, et juhtimine viibki just sinna õigesse sihtkohta. Ise omale eesmärke püstidades ja hullult kuhugi poole joostes võin ma joosta peaga vastu seina või hoopiski eksida. Sellepärast olen ma hetkel rahul sellega, et ma lihtsalt lähen iga päev mind vedava vooluga kaasa. Go with the flow. 

Tegelikult mõtteid oleks veelgi.  Ja praegu peaks olema kodukas.. aga see ei toimu. 

Ja nüüd ma lähen poodi pitsat ja mahla ostma, sest ma täiega tunnen, et mu jalad flowivad sinna. 

Ingrid.

7

          

Minu inimesed.
Kas nemad on nagu iPod, mis on alati minu juures. Kas nemad on need, kes tulevad oma muresid kurtma, kui neil on raske. Kas nemad usaldavad mind, et jagada minuga asju, mida teistega ei jaga. Kas nemad räägivad minuga ükskõik millisel ajal ükskõik millest. Kas nemad kallistavad mind iga kord nähes.
Või on need inimesed, kes elavad minuga samas riigis, samade seaduste järgi.
Vahepeal tundub nagu oleksid nad kadunud. Kuulen ainult oma mõtetes neid hüüdmas "Inksuu!"
Või pole neid üldse olemas?

9

Mõni ütleb, et elu on lill. Paar tundi tagasi julgesin ma aga väita, et elu on päike. Päike, mis praegusel hetkel on sulatamas nii loodust, kui ka mu hinge.

Rohkem kui üle nädala olen olnud hommikuinimene, kes isegi nv-del lahkub kodust enne kui kell saab 9 või 10. Eriliselt on hakanud meeldima pühapäevahommikud kesklinnas. Siis on valge aeg, autosid on minimaalselt ning inimesed on kained ja ei töllerda ees.

Eelmine pühapäev käisin Tammedega Turismimessil. Ma lootsin sealt täiega pastakaid saada, aga võitsin hoopiski Hiiu Folgi passi. Yay, kui keegi täiega tahab folkima minna, siis ma võin selle ära kinkida. See on niikuinii Hiiumaal ja juuli keskel, kardan et samal ajal on mandril ka tegevust. Tšehhikad tulevad jälle Tapale ning sellel aastal ma lihtsalt niiii tahaks seal rohkem olla.

Töönädal, need 5 pikka päeva mõjuvad alati nii, et vahepeal suudab meeleolu justkui ameerika mägedel olla. Üles ja alla, üles ja jälle alla. Vahest läheb süda pahaks ka. Aga see nädal ma ootasin reedet. Iga päev oli mõtet üles tõusta sellepärast, et reede tuleks lähemale. Ning siis ta salaja öösel saabuski.
Päeval oli koolis spordipäev. Mulle (ja ma olin ka ainuke) see meeldis. Ma ei väsitanud end liialt ära, tuju oli chill, direktor õhutas möödasõidul nagu mingi kisakooritüdruk ning lõpuks oli mul parem aeg kui eelmisel aastal. Success.
Peaks ka ära märkima, et ajalugu kordus. Eelmisel aastal jäime mäletatavasti Marleeniga Trummi hiljaks ning pidime eraldi startima. Nii juhtus ka seekord. Kuigi meil lõppes kõigil samal ajal koolis tund, suutsime ikka meie neljakesi ühest või kahest bussist maha jääda ning pidime ka seekord hiljem startima. Ja seekordne bussisõit tagasi linna oli kind of similar sellele, missugune see oli eelmisel aastal. Aaah..müstika.

Linnas sain Lembituga kokku. Ma olin suht kutupiilu ning ta oli pidanud mind umbes 2 tundi linnas ootama, nii et heastasin selle talle enda juures väikese söögi ja mölapidamatusega.
Õhtul liikusime Põlevale Pirnile. Yeeaaaahhhhh!

Just sayin' et see on noortejuhtide konverents, mitte mingi lambipood vms.. ;)
Kõik need 3 päeva olid täiega super aeg lihtsalt. Ma arvan, et ma poleks osanud paremini oma nädalavahetust täita. Kuna see oli esimene aasta mul, siis ma ei osanud algselt midagi oodata. Tegelikult ma üldse ei plaaninud sinna minna, kuid see oli jällegist üks viimase hetke otsustest (tundub, et need mõjuvad mu elule hästi).

Mulle tundus, nagu vormilt oleksid need mini piiblipäevad. Ses suhtes, et koosolekud kusagil spordisaalis, täiega koos ülistamine, seminarid, klassides ööbimine jne..  Vähem on rahvast, ja mina tundsin ühtsustunnet (mida ma väga tihti ei tunne). Kõik oli lähedal, ei pidanud kusagile kaugele roomama. Laupäev olin isegi mingi... üle 14 tunni seal. Ilma majast lahkumata. Kuni lõpuks läksin viimase bussiga koju oma voodi magama. Aaah.. ma olin alati unistanud, et saaks nende suurürituste või laagrite ajal oma voodis magada. Nii, et mulle täiega meeldis Pirnil. Ma kindlasti täiega ootan järgmise aasta oma :)

Käisime reede õhtul jalutamas ja sain teada vanalinnas
tänavad, kus leidub sellist kallist silmailu. 

Seal olles mõtlesin, et ma peaks üritama oma inzide-zonest välja tulla ning tutvuma uute inimestega. Ning see töötas. Kuna mul polnudki konkreetselt kedagi, kellega kogu aeg koos olla, siis mul oli päris palju hetki kus ma lihtsalt läksin teiste üksikute inimeste juurde ja alustasin juttu. Ma ise ka imestasin, et ma suudan nii sotsiaalne olla. Nii jõudsin ma ka kõik teised kauged sõbrad Eestimaa otsadest läbi tervitada. Ühega jäime isegi peale söömist mingi pooleteiseks tunniks sööklasse rääkima. Usuteemadel on täiega lahe arutada kui sa räägid kellegagi, kes on ise täiega mõttes kaasas ja teab mida ta räägib. Väärt hetked olid need.

Ja siis kõik need seminarid, mille ajal ma lihtsalt kirjutasin märkmikulehti täis mõtteid ja kõike kasulikku. Ning õhtune ülistus. Vääov. Ma polnud ammu nii hingega asja juures olnud. Ma ei tea, ma naersinpalvetasinnutsin seal segamini ja lihtsalt olin vabalt.
Ma arvan, et üks asi mis mängis rolli, oli see, et polnud nii palju tuttavaid ümberringi. Muidu ikka kipud  mõtlema inimestele ja siis sa oled nagu mingi robot, kes liigutab suud ja teeb mõned teised liigutused veel, kuid ei ülista südamest.

Õhtud läksid pikale, sest kohvikuaeg on nagu must be, sest seal on huumor. Näiteks tegime Pirni Harlem Shake video. Suht fun oli. wolf.

*Oeh, tekst vajub vist juba pikaks nagu kaameli ila...*

Aga EV95 peab lihtsalt ära mainima. Megaraske oli pühap. üles saada ja õues oli megakülm, kuid ikkagist suutsin esimese linna poole mineva bussiga Toompeale jõuda ning lipuheiskamise ära vaadata. Sealt läksin edasi jälle TIKi ning sõin ja jagasin oma hommikust mittekvaliteetset energiat Jõgeva inimestele.
(Nemad olid alles ärganud, mina juba 2 tundi üleval olnud)

Viimane hommik läks kuidagi liiga kiiresti...lahkuda oli ikka kurb, sest kohe kui väliukse lahti tegime, nägime seda keskkonda, mille kiusatustele peame igapäevaselt vastu pidama. Aga.... saame hakkame.

 Täna võib ju värviline sini-must-valge päev olla, kuid homme on endiselt sinine esmaspäev.