Ma nii vihkan seda, et teistel on juba vaheaeg, kuid mina pean ennast matemaatikast lolliks õppima, sest ma avastasin, et mul on homseks teha kollasest vihikust 2000 aasta A ja B variandi eksamid + 2001 A variant. Muidugi on kell 22.32 ja mul on tehtud ainult 2000 A eksamist 4 ülesannet.. masendav.

Msn on jäänud seljataha ja rõõmust pole minu sees midagi kuulda. Jah, las teised lõbutsevad ja naudivad suve -.-

Natural killer

Hommik. Kell 9 tirises vidin. Tõusin (ei säranud) -> ........ -> sõin megaaeglaselt ja rääkisin veel emaga juttu kohvi juues, et mitte ei peaks kooli varem jõudma. Rääkisin ja rääkisin. Äkki oli kell 9.53, aga konsuldatsioon algas 10.00 Läksin võtsin ratta, istusin peale ja hakkasin rahulikult sõitma. Kui Ingrid rattaga koolimajja jõudis, olid konsuldatsioonitunnid juba alanud (õnneks). Läksin ülesse klassi. Ei jõudnud veel istudagi, kui selja tagant kostis ülekuulava tooniga nurin "Miks sa hilinesid?" . . . ( hello mommy ! ) Tegin ka siis veidi ülbemat häält vastu, et pole teiste mure, miks ma hilinen.

..........

........

......

....

..

.

daah.. mõnikord viskab ikka nii kopa ette..

esimene exam

Täna oli siis see kole päev. Esimene eksam. Õnneks oli see esta, mida ma alguses üldse ju ei kartnud. Olin pigem õnnelik, et minu jaoks kõige kergem on esimene. Juba hommikust saadik proovisin olla positiivsema meeleoluga. Ärkasin vara, käisin õues, sõin korralikult, kordasin ja tegin mida kõike veel.

Kooli lasin emal viia, et ei peaks kena seelikuga rattaga sõitma. Koolis tuli väike närv sisse. Eriti ukse taga oodates.. ja siis kui loeti eksami juhendit ja veel loeti sõnu peale. Siis oli küll, et oeah.. andke juba kätte see töö. Sest ma hakkasin mõtlema ja mõtlema ja .. mõtlema. Tõsine overthinking olen.. Aga lõpuks saime alustatud ka. Kell 10.07. Alguses peale vaadates tundus töö raske. Aga kui tegema hakkasin, vaatasin, et polegi nii raske. Kartsin ka ajapuudust, kuid mul jäi veel maa ja ilm aega üle. Oli kaks lugemisülesannet. Esimene oli minu jaoks veidi kergem, kuid teine, see kus olid need friiking liivlased sees.. need küll võtsid veidi rohkem aja sügamist ja teksti mitu korda läbi lugemist. Siis tegin ära grammatika ülesanded. Ei arvanud, et nii puuse panin, kuid... mnjah. Ning lõpuks jätsin kirjandi. Teemat te olete raudselt kuulnud juba kuskil, kuid panen ka endale siia kirja. " Arvuti - abiline või ajaraiskaja" Mõni ütleb selle kohta, et oli raske, teine võtab sõna, et oli kerge.. kuid mina ei oska seisukohta võtta. Suht tavapärane teema. Oleks muidugi võinud olla teema, milles oleksin saanud minna rohkem sügavamale ja rohkem näiteid tuua. Aga vat. Oli hoopiski nii. Ise kirjutasin teemasse arvuti halbadest pooltest ja headest pooltest. Oli vaja vähemalt 200 sõna, aga ma sain isegi 255. Proovisin muidugi kirjutada head ja lahedat kirjandit. Aga kui töö korraks tagasin sain, siis pidin pettuma. Oma maksimum punkte ma ikka ei saanud sealt. Järelikult pole ma veel piisavalt hea arutleva kirjandi kirjutaja.
Mina kasutasin ajast põhimõtteliselt kõik ära. Väljusin 12.55, kuna mul oli töö juba kaks korda üle kontrollitud, šokolaad söödud ja põiekas ajas peale.
Läksin koju. Tundsin ennast kuidagi kindlalt. Ja rõõmsalt. Korrastasin sahtli ära, leidsin oma lühkarid ülesse ja palju särke, mida võiks lähiajal kanda. Läksin siis perega õue, aitasin neid traktori juures ja olin niisama kasulik. Tundsin ennast hästi ja naeratasin. Need olid ka minu viimased naeratavad hetked. Järsku märkasin, et kell on 15.45 Pidime kella neljaks kooli tagasi minema. Kähku tuppa, vahetasin särgi ja kammisin veits kiharaid ja ratas välja ning sõitma. Sõita oli hästi hea. Jõudsin väga kiirelt kohale. Muidugi pidime veel ukse taga ukerdama. Lõpuks lasti meid sisse ja siis teatati see karm tulemus. Fak ma ütlen. Ma arvasin, et oli kerge töö, kuid mitte keegi meie klassist ei saanud 5. Isegi mitte Kaio, klassi targim. Ise sain 4. Punkte oli 84. Ütleksin, et väga-väga sitt tulemus. Lootsin +90 saada. Jah, tõesti. Mu ootused ja lootused olid suuremad ja olin tõsiselt nördinud. Rattaga oli väga massive koju sõita. Te võite ainult arvata, mis ma tegin terve selle tee. Aah.. hard day. No, ma ei saa sellest aru. Terve aasta ma proovisin olla tubli esta tundides ja täita neid vastikult igavaid töölehti, et just täna oleks mul millegi üle rõõmus olla. Kuid täitsa pekkis. Kogu aasta töö läks .. mittekuhugi. Argh. Ja teate ? Üldse on mu terve aasta nii pekkis olnud. Millal olen ma saanud mõnda head uudist ? Asi ei puuduta mitte ainult estat, vaid kõike. Iga päev on vaja millegi pärast muretseda. Iga päev on kellegil midagi minu kohta öelda. Mitte ükski päev pole täielikult rõõmus. Nii palju on tujurikkujaid asju. Nii vastikkk on kõik. Nii viltu on kõik. Ja ma olen märganud, et mitte millegil pole mõtet. Pole mõtet pingutada, kui see ei anna tulemust. Pole mõtet unistada, kui need unistused ei vii kuhugi. Pole mõtet olla rõõmus sest see rõõm rikutakse kaks korda suurema nutuga. Nagu.. ma ei tea, milles on viga. Mina , ma tunnistan, olen endast andnud maksimumi. Kuid. Sellest jääb puudu.
Ja üldse.. selles ainult muresid täis elus pole ju mõtet olla ja sipelda. Lõpuks peab ikka käega lööma. Ja tunnistama, et sul pole mõtet. Oled üks mõtetu inimene, kelleta saaks siin maailmas väga hästi hakkama. Ja kui keegi peaks nüüd mõtlema, et EI. Igal ühel on mõte ja missioon. Siis.. mina olen seda otsinud. Otsinud seda mõtet ja seda missiooni, mis oleks minu oma. Kuid.. seda pole. Liiga palju on olnud tagasilööke ja aina rohkem ma veendun, et minul polegi oma kohta siin.

Okei, eksamist läks nüüd just jutt kaugele.
Aga ma ei oska enam muud öelda.
Sooviksin, et kirjutaksite mulle paar karpi rahusteid välja.
Pole ju minu süü, et mina ei oska asjadega toime tulla ja murdun ehk liiga kergesti..

Vastikud pingelised ajad. Sellistel hetkedel tahaks küll joosta kellegi embusesse või helistada ja kurta oma muret...

liiga privaatne reede

Eile oli jälle üks reede, mis tähendas kiiret päeva ja pikka õhtut. Nagu alati.

Vara ülesse, rattaga kooli ning üks vaba arvutis chill ja 3 estat. Viimased estad.

Estad olid väsitavad ning kiiresti tahtsid kõik kohe minema saada. Siis oli meil viimane söögivahetund selles koolis.. aah.. kurb ;(

Peale estasid lendasin kojuuuu !!!

väike chillbill kodus ning bussile. Bussiga jippikajee Aexi. Väike poe külastus. Limps ja jäätis.. mm.. minu jaoks keelatud asjad, aga kiusatus andis järele. Annu ilmus ka äkitselt kõrvale ning juba me koperdasimegi rongi, sest me kartsime muidu, et äkki jääme veel maha :D

Aga rongis oli.. muhe :D Kehrast tuli ka üks tuttav poiss peale, M. Ja siis oli tund aega väikest itsitamist ja väikeseid inside joke. Sain endale ka hesburgeri kuponge, millega linna jõudes kihutasimegi nüüd juba koos Tutaga sinna. Hesburgerisse. Ma võtsin endale mingi burksi. NOMNO. Nii hea oli ju. Kuigi minu jaoks keelatud.. aga mul oli kõht tühi !! :D

Siis.. chillasime tänavatel ja olli juba seejärel.

Ollis oli ikka mega. Näksilaua juures oli ka muhe. M ja J rääkisid ja siis tekkis mingi kahtlane naljasoon lausega "liiga privaatne" :D ja siis lihtsalt irnusime seal. Tuta ja Annu naersid veel minu armi üle, mis vend mulle kunagi vintpüssiga laskis. -.- Lihtsalt see arm koguaeg liigub :D jah, reaalselt liigub silma ümbruses. Ja siis nad naersid selle üle. Mina sõin veel kommi.. J ütles, et mul on täna madalam hääl. Kuigi tegelt on mul hääl ära !!! :D

JA siis.. oli väga lahe. Lõpuks lasime sealt jalga ja Annu hakkas oma kaameraga mind tulistama. Ja tuta mängis .. seda, kes juhendab et mis poosi ma peaksin tegema. Ja nad avastasid, et minu lemmikpoos on jalad harkis (Y)

JA siis oli veel üks feil, või siis väga mark olukord. Ning veel pildistamist. Jõusaal ka. Ning juba rongile.

Õhtune tallinn meeldib mulle ikka täiega.

Aga okei, kell palju ja Ingrid peab magama minema.

Chao.

And.. I love you !!!

tutipidu

Eile oli esimene juuni ja meie koolis ka 9nda klassi Tutipäev. Ehk siis minu mõistes viimaste rõõmude päev.

Iga aasta kui on lõpukell, siis ma istun saalis ja vaatan neid 9-ndikke, kes on kohe kohe kooli lõpetamas. Ja iga aasta olen ma mõelnud, et huvitav.. millal jõuab kätte see aeg, millal mina saan seal ees istuda ja meenutada oma pikka kooliaega. Mulle tundus alati nii ebareaalne see, et kord võin ka mina olla seal kogu kooli ees mõne suure kaisukaruga. Ning kooli stendil pildid sellest ajast, kui ma olin väike armas tirts. Kuid see aeg ikkagist jõudis kätte. Eile olin mina kogu kooli ees oma roosa notsuga ja põlvikute ning patsikestega. Istusin ja mõtlesin, et kas tõesti ongi nüüd see kõik läbi ? Viimane kord istumist nende õpilaste ees ja veel viimased nädalad selles armsas koolimajas. Ning viimased mälestused kaasa võtmiseks Jäneda koolist tulevikku.

Lõpukell oli esimese klassi poolt väga hästi korraldatud. Loeti ette meie algklassides kirjutatud jutukesed või luuletused ja siis saime ka ühe pinalikese, mille sees oli pastakas, harilik ja komm.

Peale lõpukella ja häid sõnu meile eksamiteks, läksime õue. Seal tegime ära kooli pildi. Kogu kool trepi peal ja 9-ndikud ees. Ning peale seda juba oma puud istutama.

Ma ei tea, kas ka linna koolis on selline traditsioon, et istutatakse puid, aga meie koolis on. Meie puuks oli siis kuusk.. noh jah.. alguses pakkusime välja, et tamm. Aga ju siis ei leitud tamme või tekkisid mingid komplikatsioonid, sest lõpuks pistsime mulda ikkagist kuusepuukese. Päkapikud saavad sinna jõulude ajal kommi viia.

Ja peale seda algas veesõda. Hm.. mina küll osa ei võtnud, aga lõpuks sain ikka märjaks. Tahad sa siis või mitte, kuid märjaks saavad kõik alati. Veesõda oli muidugi päris julm. Musaõps tilkus veest. Ta sai ikka mitu ämbrit vett vist kaela :D

Ka söömise ajal oli kosta tilkumist riietelt. Loigud oli laudade all. Aga seoses veesõjaga veel niipalju, et Valeria näiteks põgenes ülesse, kuid Sander läks ja võttis ta sülle, (nika on kerge nagu sulg) ja siis viis õue. Seal ta sai korralikult märjaks pluss veel jahu pähe :D :D

Muidugi läks asi kontrolli alt välja lõpuks ja kõik saadeti rõõmsalt koju.

Ma veel jäin kooli venda ootama. Pidi järgi tulema, aga vot selle linnast tulemisega on nii, et võtab kaua aega ja siis ma istusin seal kooli ees ja minu juurde tuli esimese klassi tüdruk, kellega oli nii armas rääkida. Muidu on ta selline vaikne, aga eile ta tuli minu juurde ja rääkis mulle ühe mure ja siis ütles lõpuks ka mulle, et tal on nii kahju, et ma pean siit koolist ära minema, sest ma väga meeldin talle ja tema arvates olen ma väga armas ja sõbralik. =)

Ooh.. see tegi mu südame kohe nii soojaks, sest ta ütles seda nii siiralt ja nii armsalt, et kohe tõesti kahju on lahkuda. Ta tegi veel mulle kalli ja ütles, et mu notsu on niii armas.

Oh.. mulle pole keegi kaua aega nii südamest midagi nii armsat öelnud.

Aga igas päevas pole kahjuks kõik hea. Näiteks oli eile palju negatiivseid asju ka :/

Eile õhtul käisin veel korra koolis. Kooli kevadkontserdil. Mina küll esinesin ainult väikese luuletuse salmiga koos õpilasesindusega. Ja teised klassid said oma tunnistused kätte. Said raamatu ja kiituskaardid ja tunnistused. Lahe. Neil on kool läbi. Kuigi ma pean veel iga päev kella 8-ks kooli ilmuma. Konsultatsioonid ja hinnete parandused..

Täna käisin ka koolis. Tunniplaan oli muhe. võõrkeel, esta, esta, esta, esta ja mina lõpuks läksin veel matat ka tegema.

Koju tulles olin nii väss, et jäin kohe magama. Koer vahepeal ajas ülesse ja tahtis nägu limpsida, aga muidu oli kõik OK. Venna koer on lihtsalt natuke aega meil ja siis pean magama temaga.. aga me panime muidu talle ka paar eestipärasemat nime. Alguses kutsusime teda Peeruks, aga nüüd kutsume Jassiks. Loodan, et ka vend pole pahane, et ma ta koera nime muutsin :)

Paljueksamipingeidteile!!!

eluvitsad piitsutavad.

Ma ei saa enam elada. Niii.. maitea.. sassis on kõik. Aga mitte nii nagu alati, vaid nii nagu varem pole olnud.

Sees on suuur igatsus. Suur suur igatsus millegi järgi. Ma olen lihtsalt nii kurb.. aah..

Miks kõik läheb nii valesti? Miks ma pean jälle lugema mõnda blogi või nägema mõnd pilti ja siis hakkama pisaraid valama. Mille sussi pärast peavad inimesed mulle haiget tegema. Ja kuidas nad siis ei mõista ka seda. Hädavaevu olen ma mõnes olukorras oma tundeid vaka all hoidnud, et mitte end paljastada.

Aga see lihtsalt on nii kriipiv.

Ma olen kaotanud kõik. Ma olen kaotanud enda, usu, sõbrad, tuleviku, mõtted. Eile rääkis ema mulle loo, kus üks isa õpetas oma last mitte kedagi usaldama. Isa pani lapse aknale ja ütles, et hüppa alla. Ma püüan su kinni. Laps usaldaski oma isa ja hüppas, kuid isa ei püüdnud last kinni. Laps muidugi sai haiget, aga sellega õpetas talle isa, et mitte kedagi ei tohi usaldada. Isegi mitte oma vanemaid. Ja nii see ongi. Ma olen olnud avameelne ja usaldanud kõiki, lootes saada abi ja ka teiste usaldust. Kuid selle asemel minu usaldust kuritarvitatakse ja vastastikusest usaldusest pole kuuldagi. Elu on õpetanud ka mind. Mind, naiivitari.

Ja üks asi, mis on mul kogu aeg meeles, on see, et kõik kaob. Kõik inimesed kaovad ja kõik kohad ja esemed kaovad. Mitte miski pole jääv. Isegi mitte elu. Ka see kaob lõpuks. Ja nii ei saagi me muud teha kui lihtsalt elada endaga ja kasvatada endale paks nahk, et kannatada kõike seda kiusu, kommentaare ja valusaid hetki, kui sa näed et sa oled maha jäetud.

Hetkel räägin ma endast. Ja enda elust, kuid ma tean et teistel see nii pole. Mis on minus siis teisiti. Ma ei mõista ikkagist seda, kuidas mõni inimene omab sõpru, kes kõik on tõeliselt tema sõbrad, kuidas koos võetakse ette lahedaid ettevõtmisi. Koosistumisi, kodugruppe ja nii. Koguaeg ümbritseb neid inimesi rahvas ja nad on armastatud. Aga teised, teised on mittearmastatud. Neil pole palju häid sõpru, kelle juurde joosta vajadusel. Ja ehk pole ka seda ühte ja ainukest head sõpra, sest see võib vahest ka selja keerata ja sind täiesti maha müüa mõnele teisele.

Elu on karm. Minu jaoks. Ja ma tean, et see mida ma siin hetkel räägin, et selles hakatakse süüdistama mind ennast. Ning kui mõni tahab veel sitemaks mu olukorda segada, siis tuleb ja hakkab minuga paukuma, et minus on probleem. Et ma ise tõmbun inimestest eemale ja tõmban ise endale häda kaela. FkYu. Ehk võibolla tõesti see ongi iga kevadine masenduse periood, mil ma lasen enda peast läbi kõige mustemad mõtted ja mil ma tahaks kõik maha jätta. Aga te ei pea selles kedagi süüdistama. Ei mind, ega ennast, ega teisi.

Saage aru, minu jaoks pole elu lill. Lihtsalt.. kõik on nii sassis ja vastik ja ma lihtsalt tahaks need kräpid asjad enda pealt maha pesta.

Nüüd olen ma vanemaks saanud ja enam ei hakka endale haiget tegema, kuid alati ei pea selleks olema füüsiline vorm. Mõnikord ongi just kõige parem ravi vaimne haiget tegemine. Kui on haige juba hing, siis miks ei võiks seda veel haigemaks teha. Kui on, siis juba korraga.

Isa täna ütles, et kõige valusam asi ongi hingevalu. Jah, kes on tundnud seda, see teab. Mina tean. Ja seda ei unusta ma iial.

Need haavad jäävad alatiseks...