Perverssne päev :D

Eile oli sõbrapäev. Ja peale selle on kõik muutunud. paremuse poole õnneks. :)
Jah, täna oli perverssne päev. Kõigepealt ahistas mind Julia, siis ahistas Annu ja lõpuks kõigerohkem ahistas Birgit. Teate, mis düüd tegi?. Düüd tõmbas mul nagu sõna otses mõtte keelega üle põse. Nagu iu, ptüi, väkk. Me harjutasime reedeks tantimist ja siis äkki tõmbas keelega üle põse, nagu koer.
Aga muidu oli täitsa tore päev. Terve päeva arutasime reedest. Ja me otsustasime tüdrukutega, et läheme reedel Tapa kooli diskole. Kõigepealt peame end kuidagi Tapale sebima ja sealt lähme minu korterisse, teeme endale grimmi ja paneme kenasti riidesseˇˇ. Ja sii sealt lähme kooli.
Muidu peale selle oli ka tore päev. Klassis oli meid viis. Osad olid võistlustel ja osa puudusid niisama.
Ja õhtu muutus veel paremaks.... Üks vana tuttav võttis minuga ühendust:D:D:D Ja seee on nii tore. :D
Nagu aru saite, siis ma pole kordagi veel täna masenduses olnud, mis on SUPER!!!
Aga pole head ilma halvata. Kui koju tulin, siis teatas mulle emme, et üks meie koertest on surnud... Brändi. Ja ma pean tunnistama, et ma polnud temaga eriti koos ja igatsen nüüd teda... Kuid sa pidid minema ja nüüd on su koht seal, kus kõik teised surnud koerad on. Ning kus on ka Donna. Hüvasti...

Laupäev. Jess

Nii nagu piltidelt näha möödus nädal huvitavalt. Ma PROOVISIN joonistada silmi,aga nh eks igaüks ise otsustab kuidas välja tuli. Muidugi pole kõikide kunstianded ka nii suured, aga suht suva.

Neljapäev läks huvitavalt, kuni sinnamaani, kui tuli masendus külla. Põhjuseid pole vaja teada, aga hea oli see, et tänu sellele masendusele sain ma ühe inimese natukenegi rõõmsamaks teha.

Reedel oli koolis spordipäev. Suusatasime ja siis toimus koolis sees ka viktoriin. Jah suusatamises pole ma eriti tugev. Ja kuna sadas lund ning mu isiklikud suusad olid lühikesed ja ei libisenud hästi, siis ma jäin suhtkoht viimaste sekka. Õnneks sai kõik kiiresti läbi, niiet kell 11 sai juba koolis süüa. Ma sõin ära ja otsustasin siis koju suusatada, aga tagantjärele mõeldes polnud see kõige parem mõte. Tuisk oli tee täis tuisanud ja tuul puhus otse näkku, aga selle eest sain ma juba enne kella 12 koju. Kodus ma jõin kakaod ja läksin magama. Paar tundi magatud ja oma asju tehtud suundusin Tapale, noortekasse.
Noortekas me seekord vaatasime dvd-d evolutsioonist ja sõime samal ajal jäätist, mida on ka pildilt näha :D

TÄna siis laupäev. Hommikul natuke olin emme peale pahane, sest ta soris mu asjades ja siis ma lugesin raamatut ja nüüd olen siin niisama ja mõtlen, et kuidas ma peaks oma elu muutma, et sellest ka kasu oleks...
Kui teil on ideid, siis öelge. Sest see pidev masetsemine ajab juba mind ennst ka hulluks varsti.

Ja üks asi on veel. HOMME ON SÕBRAPÄEV!!!!!!!!!

Link!!!!!

Mul on üks selline link, kust saab endale tellida rinnamärke. Neid ise kujundada ja tellida. Ning kui te selle lingi kaudu tellite neid märke, siis osa sellest (teatud protsent) läheb ka heategevusele :D
Nii et tellige. :)
ja link on siis :

http://www.eestimaine.ee/site/index.php?target=user_made&ref=465

Üks natsa positiivsem postitus.

Nii mis ma rääkida oskan. Viimane positus tuli siia vist neljapäeval, kui ma ei eksi. Niisiis selle ajaga on palju juhtunud. Käima on lükatud uus nädal, kuid enne seda lõppes eelmine nädal.

REEDE:

Oli emme sünna. Ma ei hakka mainima kui vanaks ta sai. Ja vend käis külas. Ning vend otsustas issiga, et nad viivad mind ise tapale ära. Sõitsimegi ja käisime korra kraavis ka. Õnneks midagi suurt ei juhtunud. Lihtsalt kurvis sattus auto liiga sisekurvi ja tõmbas kraavi. Pidime traktorit ootama mingi pool tundi. Mina istusin autos taga, Kõrvalistuja seljataga. Ja kui me seal kraavis olime. Siis ma vaatasin kõrvale ja mingi lumahunnik oli kuni aknani. Ning lumehunniku sees oli üks selline post. seal olid veel mingid traadijupid küljes. Aga igatahes ma vaatasin, et kui auto oleks üle katuse käinud, siis see post oleks mulle näkku tulnud läbi akna. ÕÕh. Aga õnneks saime auto õnnelikult ja tervelt välja ning retk Tapale võis jätkuda.

LAUPÄEV:

Niisiis, laupäeval. Laupäeval oli...lõbus. Käisin Käravetel lõbutsemas. Koos Birxi, Jaksi, Intsu, Krissu, Aiku ja pärast Raidiga. Algas muidugi igavalt. Mängisime Krissu juures kaarte ja vaatasime telekat. Aga siis peksis Krissu meid välja ja me kõmpisime tagasi Käravetele. Nh sebisime vana koolimaja võtmed. Redutasime seal jne. Igatahes pärast läks õnneks lõbusamaks.ˇˇ Aga ma ei taha sellest pikemalt rääkida :D. Kes teab, see teab

PÜHAPÄEV:

ÖÖsel nägin kahtlast und. Kõik pildid laupäevast vahetusid ja lõpuks nägin kirstu. Ärkasin selle peale ülesse ja mõtlesin kaks tundi oma tegudele. Lõpuks suutsin magama jääda.
Pühapäev oli ka muideks mu issi sünna :)
Pühapäeva päev möödus vaikselt. ja õhtu ka

ESMASPÄEV:

Päev algas julma peavaluga, aga nagu minu vend ütleb, pole ühelegi probleemile lahendust. Nii ka täna. Tänu oma sõpradele sain ma peavalust kiiresti üle ja isegi masendusest. Ja vene keele tund läks ka nii lõbusalt... Naljakas, kuidas võib iga asja peale naerda. Isegi siis, kui õpetaja vahib tigedalt otsa.
Aga ülejäänud päev möödus ka lõbusalt. Vahepeal ilmnesid muidugi jääknähud, aga suht suva sellest. Peale suusatamist tuli buss ja ma pääsesin oma kindlasse koju.
Tegelt ma peaks hetkel mingit mütsi ja kotti paberile kavandama, aga ma ju ei oska ka. Niikuinii on õpsid mind vihkama hakanud . Ja mul tuli meelde, et kunsta töö ka ju vaja lõpetada. . .
Eks ma siis lähen. Panen oma hallid ajurakud orjama :D

tahaks põgeneda.......

Lõpuks sain aega. Tegemist nii palju ja õppima peab ju ka. Ongi hinded jamaks läinud.
Aga muidu läheb suht "toredalt". Igal päev on samasugune. ärkamine-kool-söök-pinks-bussi ootamine-magamine-telekas-arvuti-magama-hommik
Ja päevast-päeva ründab mind masendus. Deem. tahaks nutta. Elul pole mõtet. Ja mida hetk edasi, seda rohkem tunnen elu karmidust. Ma ei pea siin enam vastu. Ja teeselda on ka raske. Ma ei taha enam hommikuti ärgata. Ma ei taha kooli minna. Ma ei taha näidata oma nägu.
Pisarad jooksevad möööda mu põski, kui ma torgin klavituuri.
Tahaksin ära põgeneda. Kaugele, kus keegi mind ei tunne. Alustada uut elu. Pühenduda ainult enesele ja mõtetele. Nutta nii kõvasti kui tahan ja kui palju ma tahan.
Mul on sellest siiber. Ma ei tunne enam midagi. Ma ei kuule enam midagi. Masendus haarab mind igaveseks oma meelevalda. Miski ei leevenda mu piinu. Mind ei huvita teiste arvamus. Mitu päeva olen juba söömata.
Ükski päev pole hea. Ma olen tüdinenud teesklemast ja näitlemast. Ma ei tea, mis minust saab. Ma tahaks põgeneda...

Raudtee

On kevad. Päike paistab, linnud laulavad, tuul sasib juukseid ning kuskilt eemalt kostub rongi müra.
Läbi raske võpsiku pungas lehtede vahelt ning mudase reostunud tee rassides jõuan raudteele. See on mul peaaegu sammukaugusel, kuid siiski mitte. Veel tuleb ületada oja. See väike oja, mis on võibolla millegi suurema jõe algus, või hoopiski mõne väiksema jõe lõpp. Kuid iga lõpp on millegi uue algus. Olgu see siis muda või soo, või sisaldab see midagi tumedamat, sünget, surmavat…
Üle palkide, mis on sillaks ojale, nende palkide, mis olid kunagi roheliste puude tüved, kuid nüüd ainult puitunud kägardid, ronides on kõik tühine. Ootad ainult, millal saaks üle, et astuda raudteele. Ja siis on see kohal. Ma seisan keset raudteed ja lihtsalt seisan. Ma ei näe algust, ega lõppu, kuigi ma tean, et see on seal kusagil kaugel olemas. Just nagu mu elu, millel on algus ja lõpp ning sa tead seda, kuid ei näe.
See pole sirge, ega puhas. Just nagu mu elu, millel on käänakud ja keerud ning millel on alati mingi must täpp küljes.
Vaikselt edasi sammudes ning rööpa peale astudes tunned, et kindlustunne, mis on maa peal, kaob jäljetult. Sama on mu eluga. Ma võin teha valeid valikuid, mis tunduvad algul õigetena, kuid pärast kaob kindlustunne ja ma olen nõrk ning koormatud. Ning nii kerge on kukkuda, kuigi see kukkumine võib olla valus. Ning armid ei pruugi paraneda.
Ma hakkan liikuma. Ette vaadates tundub, nagu jõuaks kohe kohale. Kõrvale vaadates saad aga aru, et sa polegi liikunud. Võibolla ainult paar sentimeetrit. Eemalt kostub tuututamist. See on rongi hääl. Ühe hetkega olen ma kurb,…rõõmus,…murelik…ja mu sees on nii palju tundeid mida ei oska kirjeldada. Kui märkan, et rong sõidab mulle otse vastu, ütleb üks osa minust, et astu kõrvale teisele rööpale. Teine osa tahab aga meeletult sinna paigale jääda ja lihtsalt siesta. Kuid pole aega mõelda, kuna rong on nii ligidal…
Ma lihtsalt seisan seal ja kõik mu tunded on kadunud. On ainult üks suur must auk. Rong tuututab üha aina ning ma sulen oma silmad…
Siis juhtus midagi kummalist. Midagi tugevat lükkas mind nagu kõrvale. Ma avasin oma silmad ja rong sõitis minu kõrval rööbastel. NIng ma ise seisin umbes 10 meetri kaugusel. Järgmisel hetkel oli aga rong juba möödunud ning ma olin jälle üksi. Tagasi vaadates silmasin ma ainult üht tumedat täpikest, mis ola ka juba kurvi taha kadumas.
Nukralt edasi sammudes tundsin ma oma hinges kurbusepisaraid. Ning ma hakkasin nutma. Ma nutsin ja vahepeal ma komistasin rööbastel, kuid ma tõusin jälle üles ja marssisin edasi.
Lõpuks, kui ma oma silmad avasin avastasin ma, et ma olen kohale jõudnud. Jaam asus mõnisada meetrit minust eespool. Ma ei oodanud, et ma nii kiiresti sinna jõuan, kuid ma olin juba kohal.
Sest pole vale, et mida ei oota see tuleb kiiremini kui sa arvatagi oskad. Kuid mida ma nüüd teen. Ma olin selle jaama valinud oma lõpp-punktiks, kuid see ei olnud see mida ma ootasin. Mu süda peaks rõõmust hõiskama, mitte nukrutsema nagu prügikasti visatud kaisukaru. Kas see ongi mu eesmärk, mida ma tahtsin?...

Tunded

Sa ei tea, mida ma tunnen. Sa ei näe mu hinge. Sa ei kuule mu pisaraid. Sa ei tunne mu valu. Sa ei mõista mu haavu, mu arme. Kõik mida me tunnen, ei mõista sina. Sest me pole üks. Sina pole mina, ega mina pole sina. Kuigi ma sooviksin seda.
Kõik veri, mis immitseb välja mu haavadest, on nagu pisarad mu silmadest. Ma ei kannata enam seda valu. Kõik uksed on suletud. Miks pean ma päevast päeva teesklema ning ainult öösisti selle kõik välja laskma? Miks ma ei suuda positiivselt mõelda?
Miks? miks? miks?
Enam ei tunne ma rõõmu. Ainult nutt ning uitmõtted lohutavad mind. Meenutused minevikust panevad naerma, kuid sekundi pärast, kui tunnetan reaalsust, kaob isegi viimne naerutuksatus mu ilmetust näost.
Mu lohutus on ainult valu. Mu hinges, mu äranäritud hinges,on auk. Auk, kust pääsevad sisse kõik kiusatused ja lollid mõtted.
Rõõm on vaheldunud kurbusega. Valge on vaheldunud mustaga. Vaikus on vaheldunud muusikaga. Ja muusika taustal kõlab nutt...