Võõras

Käesoleval aastal on juba kaks korda ette tulnud selline seik, kus ma olen jäänud võõra inimesega vestlema ja vestlus on mind puudutanud. 

Esimesel korral pöördus võõras minu juurde, kuid nüüd otsustasin võtta julguse kokku ja minna ise, olles see suhtluse algataja. Kuigi mul kindlat plaani ega eesmärki polnud, suutsin ma  midagi ette kujutada. Umbes, et vestlus võiks kesta nii, et küsin oma peadmurdvad küsimused ära, saan konkreetsed vastused ning siis saan rahulikult koju jalutada. Paraku jäin ma aga sinna. Aeg liikus, mina vajusin tundmatusse ja mõnes mõttes vist murdusin enda sees. 

Peale seda oli mul aga hea tunne. Ma sain ennast ületatud, ma sain mõne vastuse ja ma sain rääkida kellegagi, kellesugust ma just igapäev ei kohta. Sa küsisid nii õigeid küsimusi, et need hakkasid mind hiljem kummitama ja minu sees ise vastuseid otsima. 

Ma arvan, et isegi hästitasustaud psühholoog poleks minus sellist tunnet tekitanud. 

Veel möödus päev ja ma tundsin, et tahaks veel. Tahaksin veel end avada. Sulle. Aga ma ei saa. Ma andsin endale lubaduse. Ma ei taha jääda sõltuvusse kellestki, kes nii lihtsalt mulle ligi pääseb. Samas, sa mõjusid nagu hingepalsam. Sellegipoolest võib ka rohtudest sõltuvusse jääda. 

Ma jätan selle asja hetkel nii. 

Nagu me arutasime, siis kõik juhtub põhjusega ja juhuseid pole olemas. Kui sama seletamatu põhjus, mis mind sinu juurde tõi, tooks nüüd sind minu juurde, oleksin ma rahul. 

Kui see aga oligi ühekordne, siis las ta olla. 

Sina unustad, minagi unustan. Ja varsti oleksimegi nagu jälle võõrad. 

Always growing, forever changing.

I.

Kas ma tahan elult palju?

Kas mul on suured unistused?

Ei, sest unistus pole piisavalt suur, kui keegi juba elab sinu unistust.
Ma ei taha palju. Ma tahan ainult seda, mis sinul juba olemas on.

Kas ma puudutan sind?

...
"tegelt ma lihtsalt otsin suhtlust"
"no siis sa otsid seda küll valest kohast"  *sõbralik naer*
Tänks bruh, et viitsid vahepeal sistaga lobiseda.

Kuna mu koffeiini tarbimine on märgatalt tõusnud, ...hood sagenenud ja üht-teist veel, siis vahelduseks padja passimisele tulin siia "suhtlust otsima".


So.. uus aasta ja uued sihid? Kind of... not.
Ekslik, et inimesed tahavad päevapealt midagi muuta. Suured muutused algavad väikestest muutustest. Suvekuumusest ei saa ka üleöö pakast. Küll aga isegi väikeste muutustega peab ükspäev päevapealt alustama, tõsi.
Mõnikord ei vii muutused kuhugi. Pööra tähelepanu, ära pööra tähelepanu. Jaga armastust, ära jaga armastust. Jagajale jäävad ikka tühjad pihud ja loll tunne.



Kui ma 5 kuud tagasi (!! lühkarites ja särgiga !!) tööle jalutasin, valisin ma teepoolt selle järgi kus oli varjulisem. Tänasel hommikul suunasin aga oma jalad sinna teeäärde kus oli vähem libedam. Põrnitsesin siis oma jalgade ette ja mõtlesin, et õige pea on see aeg, kui ma jalutan jälle seda teed, aga koledate talvesaabaste asemel vaatan oma kirsipunaseid tennised. Duhh... see kole hall asfalt ja mu kaunid erksad papud. Nice, eksole.
Seda kujutades ma aga mõtlesin, et kas ma ikka nii väga ootangi seda kevadet või ma olen lihtsalt üks järjekordsetest varestest, kes soovib alati seda mida pole.
Ei, tegelt on tuisuse pakasega kubujussina seda pähekulunud 1,44 km jalutada ka omamoodi võlu.
Töölt koju ja kodunt tööle jalutamised on millegipärast alati sellised hästi mõtteaineterikkad. Terve päeva ilu ja valu jõuab läbi seeditud. Transformatsioon tööloomast koduperenaiseks. Vahepeal isegi kurjast nõiast sõbralikuks naerupalliks.  Tervest katkiseks. Jah, transformatsioonid.



Kui nüüd kogu see mull ja piinavad mõttevälgatused siia kirja pandud on, saan ma öelda ka seda mida tegelikult öelda tahan.
Ma tahan selgust. Ma tahan olla targem ja sügaval sisimas tahan olla natuke parem kui sina.
Ning lõpetuseks tahan ma, et sa nüüd jääksid mõtlema minu peale. Tunne mulle kaasa, ürita mind paremaks muuta. Või lihtsalt mõtle minu peale...