Cookie closet

Elutempo on natuke maha rahunenud ja tundub olevat aega ka teha väike vahekokkuvõte elust.

Kui ma pool aastat tagasi küsides "mida ma edasi oma eluga teen?" oleksin saanud vastuseks kirjelduse millist elu ma praegu elan, poleks ma ehk seda arvanud. Aga võibolla isegi oleksin. Kuid oleksin olnud imestunud selle üle kuidas pisiasjad klappima saada. Mitte et mu elu oleks nüüd trastiliselt muutunud, kuid see mis ta oli varem samuti pole.
Töö, tšut-tšut kooli, paar lähemat inimest ja hunnik teretuttavaid. Sellegipoolest on see kõik nii ebakindel. Justkui pilt, mis on visandatud harilikuga ja kus on mõned kontuurid mis võivad kustuda kiiresti. Peab tunnistama, et hetkel võib küll elu tunduda tasakaalus, kuid nii vähe võib vaja minna, et seda enam poleks.
Ma pole inimene kes elab iga päeva nagu see oleks viimane. Ei. Ma elan teades, et homne on ka tulemas ja ülehomne ning et isegi tulevik on minusuguse jaoks olemas. Usk küll sellesse ehk mõnikord kaob, kuid mis siis. Elada tuleb isegi rasketel aegadel. Lõpuks asjad lahenevad või kui ei, siis lihtsalt harjud oma koormaga ära.

Maybe siis natuke hetketegemistest ja helgematest hetkedest mis viimaste nädalate jooksul juhtunud on.
* külmaga jalutasin vanalinnas ja laulsin "päikene paistab ja loodus rõkkab, kätte jõudnud suvi"
* mõni hommik kell 8 võib mind leida mitte oma voodist, vaid rongist kohvi juues
* non-stop "Maroon5 - Animals" kuulamine
* yolotamine soomlasega
* tööle jalutamine mööda punast vaipa
* uues Ülemiste Boosti laoruumis külmiku peal istumine ja šokolaadipaberi lakkumine. Muidugi astus ka kolleeg sisse ja tema naermine tegi mu minipuhkuse täiuslikuks
* pudelite lõhkumine vastu seina ning siis kildude koristamine sõiduteelt (why inksu?)
* naermine kuni lämbumisohuni (real danger)
* öised Ben&Jerrys söömised. Going fat, don't care.
* teeõhtud kuukidega (loe: cookidega) üksi, kaksi ja kolmekesi
* psühholoogia (igas võtmes, iga päev)
* teater, kino, restod, nice timewasting
* money comes, money goes aka. raharinglus
* 63 tunnine töönädal



Yeah.... igasuguseid liste on igati meeldivam teha kui oma mõtteid mingiks komplekteeritud jutuks kokku vormistada.
That's how it is. Sügisene, lehine, salapärane.


Whatever. Bye.

My nights are for overthinking, my mornings are for oversleeping

Ma arvan, et see ongi üks goal, mida olen üritanud leida. Tulla koju ja kuulda juba uksel sooja tervitust ning jalanõusid ära sikutades rääkida kui väsitav ja tavaline, aga samas mõnus tööpäev oli. Lõpuks ometi keegi hoolib, keegi kuulab ja keegi huvitub. Palju on neid, kes ei tee enam välja ning keda ei huvita. Teda aga huvitab. Ta ootab mind koju, joob koos minuga teed ning siis saan rääkida oma mõtetest, mis senimaani on kõik lukus olnud.
Asja teine külg on see, et kellegagi elamist jagades näeb ta kõike. Mu üleväsimuse hetki, mu hommikust unesegadust, mu naeru ja muresid. Enam ma ei saa seda peita oma tuppa luku taha. Seinad kuulevad ning kuulevad ka seinatagused.
Hetkel olen selles sündmuses ainult positiivset tundnud ja mõtlen, et see kolmik siin töötab tegelikult väga hästi. Erinevad inimesed, erinevad rahvused, erinevast soost-vanusest, aga samas ikkagi mingite ühenduslülidega koos rõõmsameelselt elades.
Täna just ütlesingi välja öelda selle, et mis siis saab kui kõik lahkuvad ja ma jään jälle üksinda siia??


Teine pere, mis on viimasel ajal mulle lähedasemaks saanud ning mis samuti toimib nii erinevate inimeste koostööl võimsalt hästi, on see pere siin pildil. Pere, kelle liikmed vahetuvad ning mis pakub kohalolu ainult üürikeseks, kuid sellegipoolest on nii vahva.