I-llustration

Viimane öö. Viimane päev. Viimased pildid sai 2013 albumisse pandud.

Veidi midagi siia ka. Ma isegi ei tea miks... lihtsalt sellepärast, et und pole ja liiga palju pilte vaatavad kaustadest vastu.


Jõulud möödas - läks kenasti
Vaheaeg poolenisti läbi - on kulgenud edukalt. 3 päeva Tapal, 1 päev jõule ja 4 päeva voodis raamatu lugemist. Not bad i think.

 Ma võin endiselt oma veidrustega üllatada :)
Näiteks, möödunud lähimineviku veidram asi oli see, et Johanna sünnipäeval, kui kõik juba magasid, tegi Karl mulle pätikat ja ma ronisin 16 madratsi otsa.
I dunno why....

They just dreams, turn 'em reality
Double-cup of lean, standin' on my balcony
Looking at the sky, thinkin' it could all be mine
All we got is memories, so what the fuck is time?

 Mac Miller - Thoughts from a balcony

Haigutus: 2013

Kõige parem lause ehk selle aasta kohta oleks see "Kes oleks osanud arvata..."

Jah, terve see aasta oligi minu jaoks täis asju, mille peale mul polnud muud öelda, kui ainult seda, et kes oleks osanud arvata kunagi, et sellised asjad juhtuvad.

Kui panna silmad kinni ja meenutada seda seljataha jäävat, siis tuleb see nagu mingi filmi treiler. Mul on ausalt öeldes isegi kahju, et see aasta läbi saab, sest selle numbriga on palju mälestusi tekkinud.

Imelik, et kõik on nii kiirelt möödunud ja eelmise aasta vesisest aastavahetusest külmas majas on möödas juba aasta. 

Võib ka öelda, et see aasta oli kind of unistuste täitumise aasta. Muidugi juhtus nii, et kõik need unistused, mida ma olin lootnud see aasta täita, need jäävad seekord veel järgmist aastat ootama ja täitusid hoopiski kõik need, mida oma mõtetega olin tulevikku planeerinud.

Norra reis oli kindlasti üks parimaid sündmusi-plaane-unistus-täitumisi, seda vist enam ei tasu mainidagi. 

Kõige valusamad õhtud on ka veedetud sellel aastal. Mitte ühelgi aastal pole veel olnud mul siin üksinda nii raske, kui oli nüüd. Mnja.. 

Minuga hakkasid suhtlema inimesed, kellest ma poleks seda oodanud. Oh, neid ootamatuid küllatulekuid, öiseid jalutuskäike ja nõustamisi igast soost inimestele, kellel olid probleemid. Samuti aasta lõpupoole kohtusin inimestega, kellega viimasest kohtumisest oli möödas aastaid-aastaid.

Ja need inimesed, kellega ma kohtusin see aasta. Sain endale paar inimest jälle juurde, kes jagavad minu mõtteid ning on sama crazied nagu mina. Planeedikaaslased.

Purunemisi, muretsemist, kõike seda oli samuti rohkelt.

Jah, kohati tunnen ma, et ma räägin nagu pensionär, kes on elu viimastes hetkedes ja nüüd veel meenutab kõike seda, mis oli ilus ja hea.  Eks ma sinnapoole liigungi, täiskasvanu iga on ju nüüd käes juba ammu. Hästi ja kurjasti kasutasin seda ära sel aastal. Eks kõik õpivad oma vigadest.

Enda arvates ei suutnud ma millegi erilisega hakkama saada. Ei tea, kas isegi üritasin midagi teha. Olen ju harjunud oma mahlapaki sees elama.

 Lõpetatuks ei saa samuti lugeda midagi, sest uue aastaga jätkub kõik samast kohast, kust see pooleli jäi. 

Ehk siis miks oli üldse seda postitust vaja?  

"Kuid ei kurbust näe mu meel, sest iga päevaga lähemale olen sulle teel..."

I.

Ps. Veider, kuid 4 aastat on nüüdseks see blogi eksisteerinud. Lihtsalt teadmiseks. 

Psühholoogiliselt ebastabiilne?

Oleks vist õige aeg hakata häid jõule soovima? Kuigi jõulutunne, where are you?? Snow where are you? Tahtes tahtmata tekib tunne, et mida vanemaks ma saan, seda kaugemaks jääb see. 

**

Üks oodatuimaid sündmusi juhtus - vaheaeg. Hetkeks on langenud koolipinge ning olemine on üsna chill, hetkel veel. Meeleolumuutused on sellised easy come easy go asjad. 

**

Ostumöll, kinkide ostmine ja muu selline stuff on see-eest aga väga külge hakanud see aasta. Paljudest ostudest olen suutnud loobuda, kuid 3 asja olid küll sellised, mis ma lihtsalt pidin saama. Kõige õnnelikum olengi ehk oma fisheye objektiivi ja raamatu üle. Avaldan siinkohal ka väikese saladuse. Mulle on juba päris kaua aega meeldinud need suured ja paksud raamatud, kus on sees suured ja värvilised pildid. Ehk siis loodusraamatud ja fotograafiaraamatud. Lia-s (mu Norra place) olles raamatukogus istudes suutsin vist enamus sellist laadi raamatud läbi lapata. Ma lihtsalt jumaldan ja upun neisse iga kord, kui mõne sellise avan. Ja nüüd raamatupoes ringi hulkudes märkasin, et üks selline oli umbes 83% allahindlusega. Sekundiga oli see mul kätte krabatud ja enne kassat lahti ei lasknud. Yeah, happy Inksu was happy. 

**

Jea... Ma ei tea, mida suvel teha. Mul on plaane nii palju, aga süda tahaks hoopis muud teha ja siis süda ja aju on segaduses, järjekordselt ebastabiilne. 

**

Piupau piupau. Koolimured on nüüd eemal, suhtemuresid mul pole, tülis ka kellegagi pole, rahamured elab üle, depessiooni pole, tervis enam-vähem korras, pere jälle koos. Tundub, nagu oleks kõik korras. Kuid miski väike väike asi liigub ikkagi kehas ringi, mis ei anna asu ning mõistatan kaua tahan, ikka ei saa teada, mis on see on. Vahepeal tundub, et ongi võimatu elada mitte muretult. Mõnda aega ehk saab, aga siis leitakse jälle asi, mille üle kaevelda. 

**

Ulun nagu hunt,

käitun nagu tont.

Elu on mant,

Inimesed tema pant.

Sooviksin olla enamat kui kont,

aga mitte sant.

Veel vähem olla kellegi dublant. 

Omalooming lõppeb siin, läheb magama mu riim. 

Hey, sugar! 

What's up? 

I just stalked you....

Uut&Vana

that's what i do at night 

sügis

kevad

meow

siis, kui ma õppida ei taha

Ja see on kõige uuem asi. Mõte tuli ning siis otsustasingi mõned ööd muusikaga veeta ja joonistada üle pika aja.
Pole veel kindel, kas see nii must-valgeks jääb, samas kardan ära rikkuda :s
Jaap.. pmst vist kõik seal pildil peaks minuga seostuma praegusel ajal. Heh. 

Likege täiega, see teeb hea tunde :)
In-grid.

Leave the world behind you

Kuidas ma ikka alustada oskan. Ei oskagi. Ma ei suuda varjata seda, et igatsen üht-teist. Igatsen minna ühte kohta. Igatsen teatud momente oma elus. Vaatan pilte, ketran neid edasi-tagasi ja mõtlen, miks on see kõik minevik. Jah, elu on ikka tõeline rollercoaster. Üles ja alla, kiljud ja karjud.
Õnneks kuidagi on läinud nii, et kui olen seal kõige madalama koha peal, siis tuleb midagi, mis boostib hetkeks jälle üles ning muudab edasiliikumise kõlblikumaks. Seega jaap, vahepeal on toredaid asju ka juhtnud, mida võiks-tahaks jagada ja meenutuseks kirja panna.

Hoolimata sellest, et mu korter näeb veel praegugi advendiajal täiesti jube välja, olen ma ikka võtnud inimesi vastu. Seega, paar lahedat külalist kõigi muude karvaste kõrval on sattunud köögilaua taha. Silja, tema külaskäik oli selline, et me lihtsalt istusime ja mõtlesime, et kas tõesti elu on toonud meid jälle kokku sellisel viisil. Oli väga lahe, sain oma olematut soome keelt harjutada, hah. Naerata ja nooguta ning ütle jo-jo. 
Maarja külaskäik jäi kahtlemata kõige paremasse nädalasse üldse. Sest just seda õlga oligi mul tol õhtul vaja. Ma mitte ei taha siin praegu rääkida, kes mul külas käisid, vaid tahan just öelda, et  need inimesed on tulnud just siis, kui mul on kedagi vaja. Seega, isegi kui on kõige üksikum hetk, võib keegi hea üllatada sind oma kohalolekuga. Või siis leiad kõige mustemal päeval enda postkastist kirja, mis toob hea esile.


Mõni nädal tagasi käisin Kristiniga Titanicu näitusel. See oli üleprahi lahe. Ma täiega soooovitan. See on lihtsalt amazing, kui sa lähed ja loed neid tekste ja vaatad neid asju, mis reaalselt olidki seal laevas tol hetkel. Kindlasti annab see hoopiski teist tunde, kui nüüd uuesti filmi vaadata. Piletiga saate endale n.ö varjutegelase ka. Mina olin 5 lapsega üksikema ja kahjuks läksin koos oma 4 lapse ja sugulaste-sõpradega põhja :(






Tahaks kingitusi saada juba. Olen paar kingitust juba pakkinud ning üle andnud ning nüüd endal ka väike kingisaamis tuju juba.

Ja, 2 nädala pärast samal ajal on juba vaheaeg, oooOOOoooo

lumiiiiiii