Veel reaalsem kui sa ise

Heiheiheiheihei!

Kõik on ilus, kõik on hästi. Tõusujoontel, nagu ikka.

Tahaksin veidi edasi anda emotsioone ja mõtteid viimaste päevade kohta. Nende kohta, mil viibisin Lätis. Ja ka mitu ebaõnnestunud pilti.

 Algas kõik huvitavalt. Sain mata tunni ajal Kristinilt pakkumise ja spontaalselt, ainult korraks pilku päevikusse visates olingi juba nõus. Pealegi, maksma läks see ainult kaks päeva puudumist koolist. Möödusid veel mõned päevad ja juba olingi autos ja Riia poole teel. Aega läks, sest vahepeal käisime Tartus söömas, aga kohale jõudsime.

Hotell oli kena, hubane, vaatega tänavale ja selline mõnus. Telekas oli ka meil. Sain preili Tammeranna kõrval magada ja teda öösel norsatamisega häirida :D

Kristiniga voodis, jee

 Nüüd asjast. Seal toimus Baltic Chuch Conference. Eestist sai sinna ainult 4 vabatahtlikku. Juhtus nii, et teised kaks olid Jõgevakad, ehk siis inimesed, keda tean juba varasemast. Seega oli suur esmaõigus seal olla ja kaasa teenida. Põhimõtteliselt tegin kõike, mida vaja. Näitasin kohti; vestlesin inimestega; sõin; stalkisin fotograafi; jagasin komme ja olin garderoobis jopesid andmas-paigutamas. See viimane ehk oligi kõige... meeldejäävam. Sest alati olen mõelnud, et tahaks proovida sellist "ametit". Ja nüüd saingi, lisaks oli mul veel väga hea kaaslane, kellega oli tore vestelda ning kena oli ta ka pealekauba.
Insider oli tore olla, kuulasin proove ja käisime igal ajal vabatahtlike ruumis küpsist söömas-kohvi joomas. 

Tüdrukud...

Konverentsist ka. Vähe sain loengutel olla, aga nii palju kui kõrva jäi, nii palju oli ka mõtteainet ja asju, mida üles täheldada. Oleks võinud rohkem üritada neid kuulata, aga samas mina ei suudagi palju infot korraga vastu võtta ja meelde jätta.
Üleüldiselt oli korralduslik pool väga viis. Asjad olid läbimõeldud ja lätlased olid väga töökad. Meie, eestlased, olime loodrinahad kohati. Aga väga sõbralikud ja toredad olid nad küll. Ja viie varbaga, mitte kuue.
Tundus, et ka meie jätsime neile hea mulje, sest inimesed olid nagu "ooo, estonian girls!!". Ja meil oli vastu, et ooo, läti kutid. Naistele meeldivad ju sõbralikud ülikonnas mehed ;) 

Aga kirss tordil oli kindlasti Hillsong Stockholm (ülistus)kontsert. See oli küll nagu midagi väga energilist ja võimast. Kuigi jalad olid väsinud, siis tantsida jõudis ikka ja hääle ära laulda. Nende omavaheline lavaenergia oli ka midagi sellist, mida varem ma pole näinud. Ja üleüleüldse oli see hoopis teistusugune kui teised kontserdid või ülistusõhtud olnud on. Keegi ei üritanud selga trügida ning täiesti piisavalt oli ruumi lava ees tantsimiseks. Südames oli ka täiega rahu ning tuli tunnetus, et kõik asjad saavad korda,  mina ei pea muretsema.

Peale kontserdit juhtus aga see, et me ei saanud kuidagi hotelli ning oma eestlastest sõbrad olime ka kaotanud, seega tuli üks naine minu ja Kristiniga koos ja saime trolliga sõita. Selline väga aeglaselt liikuv asi oli too, aga vähemalt on nüüd Läti ühistranspordiga sõidetud. Kogemus missugune.

Hey drummer boy!

Muidugi oli palju toredaid hetki veel ning feilimisi. Ma ei pääse kunagi ilma feilimisteta. Aga peamine selle asja juures ongi see, et nii endal kui teistel oleks hea olla ning jääksid mälestused, mille üle veel kaua naerda.
Kokkuvõtteks võin öelda, et see täiega täitis ja sütitas kõik mu sees jälle põlema. Energiat jagus isegi nii palju, et ei viitsinud pühapäeval kodus magada ja ärkasin kell 6, et sõita mõneks tunniks maale ning üllatada oma kohalolekuga. Imelisi asju juhtub eksole :)

Keep smiling! Keep loving!
Saldejums!

Bussijaamad auravad

Heihoo. Kiire update vastu ööd.

Nagu iga õhtu, on ka täna väsimus suur, kuid sellest suurem on energia ja hea tunne ning kõik muud sellised mõnusad tunded. Eks sellepärast ka siin olen hetkel :)

Tõsi, vahepeal on aega möödunud ning paljutki juhtunud.
Bussijaamad, mis hommikuti aurasid soojast hingeõhust, on ka muutnud porisemaks, sest lumi juba aegamööda sulab.
 Kuna enam-vähem ärkan ma ikka samal ajal hommikuti, siis on tõsiselt hea täheldada, et iga päevaga on valgem ning varsti ei peagi enam lainerijoone tegemiseks tuld põlema panema. Juhhuuu!

Okei. Ja kuidas mul siis läheb? Väga hästi. Üllatavalt hästi. Ma ei tea, mis on toimunud, kuid mu elus läheb hetkel hästi. Ning ma saan seda nüüd öelda tõsiselt mõeldes.
Hea meel on ka selle üle, et ma olen hakanud asjadest aru saama. Teate ju küll, et on mõned asjad, mille teooriat tead ja mõistad täielikult, kuid praktilises elus ei oska kübetki kasutada. Mulle tundub, et ma vaikselt olen hakanud asju õigesti mõistma ning oskan nüüd juba lihtsamini põhimõtteid tegudega seostada. Nagu ajusilmad oleksid avanenud...

 Seega, mis on veel toimunud? Palju koosviibimisi inimestega. Selliseid sisukate, mõtteliste, naljakate, arutlevate ja lõbusate hetkedega. On olnud toredaid päevi-öid ja (filmi)õhtuid.
(tegin just huvi pärast väikese arvutuse peas ja voala, viimase nädala jooksul on külastanud mind 19 erinevat inimest) rekord vist :) 
Üleüldse, tänu nendele olen hakanud ka hindama rohkem selliseid istumisi, kus räägitakse arukat juttu, otsitake vastuseid küsimustele, tehakse midagi koos ning jagatakse mälestusi. Selliseid hetki tuleb tegelikult elus vähe ette ning seetõttu tuleks neid ka kohe eriliselt hinnata. Minu jaoks pole kunagi alkoholiga mällaris-laamendamis peod midagi erilist olnud. Sellise, nojah, nevermind, tunde jätavad.
Siinkohal arvatavasti tahaksin ka tänada kõiki, kes ikka leiavad tee ülesse siia Pelgulinna kitsastele tänavatele ning tulevad kas Tapalt või mujalt lähemalt mind külastama (ja kotitäie toitu toovad).  Te olete mulle väga kallid ning üritan teile omapoolselt pakkuda mõnusaimat külalislahkust. Arvatavasti oletegi teie süüdi selles, et ma naudin praegust elu :)

Lisaks on ka uus kuu käes ning palju huvitavat on ees ootamas.

Jeah.. see vast ongi kõik. Tahtsin lihtsalt teiega jagada veidi oma heameelt elu üle :)
#blessed

I.

Ma vaatan lennukeid...

Hey!

Käisime täna klassiga Kumus. Oli päris põnev ning minu väikene kunsti ja kultuuri armastus tärkas jälle õitsele. Ülevaade tehti meile klassikakorrusest, aga peale seda jalutasime kõik korrused niisama läbi. Kui aga  enamus oli juba ära koju kiirustanud, läksime Meryliisiga veelkord 3ndale korrusele, et seda konkreetsemalt uudistada. Leidsime üht-teist põnevat veel. 

Igatahes, KUMU on täiega lahe, minge ja lülitage end korraks kõigest suminast välja ning lihtsalt vaadake mida ilusat oskasid inimesed vanasti vaba ajaga teha. 

Kumu mõju minule.

Püüdmas lumehelbeid

/ 7 päeva möödunud ja mitte mingit märki /


Järjekordsel marsuudil koju sõites olin saanud istuma ning seetõttu oli mõnusam mõtelda. Sirvisin vaikselt oma uut raamatut. Kuid panin selle õigepea kinni, sest mingi tädikene tuli istus kõrvale. Jäin siis mõtlema, et raamatud on toredad ning peale nende ostmist pole mul kunagi rahast kahju olnud. Kuna on alles aasta algus ning olen võtnud endale mingid veidrad missioonid selleks aastaks täita, siis tulin mõttele endale veel üks missioon teha. Niisiis lisasingi oma 2014 aasta plaani ka selle, et ostan iga kuu endale ühe uue raamatu. Kas pole mitte tore? Muidugi on. Nii saan ma suurendada oma väikest raamatukogu ning tekitada endas hea inimese tunde. Teine plaan, mida ma sellel aastal järgida üritan, on see, et ma panen kirja, mis juhtus iga kuu 20ndal kuupäeval. See tundub väga absurdne, aga usun, et lõpuks on see seda väärt. Juba praegu tean, et selle aasta  20ndatele kuupäevadele jäävad: kontsert, minu lõpetamine, suvelaager, mõned nädalavahetused ning eks paistab, mida toredat veel :) I know, ma pole kunagi normaalseid asju teinud.

Peale jõule ja uut aastat on lume sadu mind täiesti külmaks jätnud ning pannud negatiivsust väljendama Well, lõpuks aga pidin jällegist oma uhkuse alla suruma ning tõdema, et lumi on lahe. Eilse päeva tegi just eriliseks see, et lumi oli maas. Tänu sellele sain lumeingleid teha, libiseda, linnahalli treppidelt alla lasta, lumesõda teha (!!!)  ja külmetada nii et hakkasin keset tänavat imelikke liigutusi tegema. They see me movin' , they hatin'.

Muud huvitavad asjad, mis korraks peast läbi lastes veel meelde tulevad on *olümpiamängud koolis, *valge aeg õues, *pikad telekaõhtud alone, *spontaanne lauamänguöö, *lastešampuse joomine tunnis, *sooja radiaatori vastas istumine, *ootamine, *(ebaõnnestunud) kaneelirullid, *imelikud uneajad, *eksamitele registreerimine.
Selline ongi mu elu hetkel. :)


Kolmveerandik meie jõmmide klassist.

This year so far (in pictures)

Esimese aasta esimene öö möödus
paar tundi kiriku rõdul magades ja
 seda risti vaadates.  Holy night oli.

Cause baby you are firework.
Come on, show them what you're worth.

talvelaager 2014 

Ja veel talvelaagri möllu, mis paarile pildile jäi. 

Kõige lahedamad kingid on tulnud see aasta välismaalt. 

Põdra "pabulad", kaardid, südamlikud kirjad, kodumaised šokolaadid ja piltidega CD.

I love my foreign friends! 

Love

Inimesed räägivad sellest. Päevast-päeva. Unistavad, ootavad, aga... 

mis siis, kui seda polegi olemas? Äkki kõik inimesed su ümber on näitlejad ning tõelisi tundeid polegi olemas. Kas oled kunagi mõelnud selle peale, et inimesed su ümber võivad kõik olla mängijad. Sellised, kes näitavad elu sulle ilusas võtmes, pannes sind ka tahtma seda.

 Ma arvan, et seda polegi olemas. See on üks väljamõeldud tunne, mida inimesed vahepeal endale tekitavad. See, mida me mõnikord teiste inimeste vastu tunneme, see on lihtsalt kujutluspilt. Armastamine mingit kuju, tüüpi, mis sulle on äkitselt pähe jäänud. Fantaasia, kas pole mitte? Lood endale illusioone ning kujutled maailma kümme tooni roosamana. 

Teine variant on see, et see võib ehk olemas olla... aga see on nagu lotovõit. Sa tead, et see on olemas ning sul on isegi šansid seda võita, aga see pole sulle mõeldud. Sorry, aga no love for you. On ju inimesi, kes lausa elavad armastuse sees. Ja siis on teisi, kes pole sellest karikast saanud midagi maitsta. Inimesed on erinevad, seda ka. Aga kes sel juhul otsustab, et kellele antakse armastust siin elus ja kes peab ila tilkudes kõrvalt jälgima? 

See kõik tundub nii ebareaalne teema. Inimesed on liiga kurjad ja enese peale mõtlevad, et tekiks selline asi. Väga ebaloogiline.  Isegi praeguse elutempo ja maailma juures on suht kaheldav, kas on üldse aega sellise asja tekkimiseks. Korraks ehk jah. Aga pikaajaliseks tundeks tundub olema liiga sürreaalne. Ehk on asi selles, et seda kirjeldatakse liiga ilusana ning kõik ilus läheb lõpuks ikka koledaks. 

Piiblis, 1.Kor 13:4-7 on küll kirjeldatud armastust ja seda, milline see olema peaks. Aga kui paljud on saaksid nendele salmidele linnukesed ette teha? Naah.. pigem jääb mulje, et armastus on väljamõeldud asi. Eksisteerib ehk kusagil kosmoses või ainult erilistel inimestel.  Sellistel, kes väärivad seda, millegipärast.

Ehk isegi kunagi saan ka mina selle peavõidu ning siis kirjutan jälle romantilisi luuletusi. 

Aga nagu kusagil öeldakse, siis tõde pole olemas ja kõik vastused on õiged. Seega jäägu see arvamus siia ning oodaku oma ümberlükkamist.  

2014