Kes mu une ära varastas?

So, ma pole pikka aega siia midagi kirjutanud. Vähemalt endale tundub, et möödas on sellest imelik ajamõõtühik. Nüüd tumblris scrollides lõi nagu pähe mõte, et wow, lahe oleks blogi kirjutada. : )

Kell on naljakas. Täpselt 5.00 ja mina olen veel naljakam, sest mul pole üldse und. Isegi kui ma tahan mõelda voodis lamamise peale, tuleb imelik tunne. See on mul esimest korda ja noh.. eks ma siis istungi siin naljakalt üleval nagu öökull. Vahepeal kustutasin ka laualambi ära ja tõmbasin ruloo üles.

So.. kaua olin maal. Elasin seal rohu ja mulla sees. Olin hipi. Sõin maasikaid ja marju. Väike masekas oli ka, sest linnas oli Heartbeat nädal ja igal õhtul olid Vabakal Shine noorteüritused ning mina istusin terve see aeg maal telefoniga pingiviinimängu pelades. Päris tihti pidin mõtted juhtima eemale, sest ma olen juba see suvi nii paljudest asjadest ilma jäänud. See pole üldse oss värk.

 Nii, ja ühel hommikul, see oli reede hommik,  ärkasin ülesse ja lause "noh, said ka lõpuks ülesse" asemel sain hoopiski küsimuse. Küsimuse, mille sisu oli uurida kas reede õhtul ka vabakal midagi toimub. Raske oli kohe välja mõelda mis päev on ja kas tõesti toimub midagi või mitte, kuid lõpuks leidis see ülemine arvuti ajaloo failidest üles fakti, et tõesti reede õhtul peaks Vabaduse väljakul viimane Shine toimuma. Täiesti üllatuslikult ajas ema mind siis linna, et ma saaksin ka millestki lõpuks osa. Muidugi ma polnud vastu ja olin meeleldi nõus minema, oma segamini tuba igatsesin ka näha.
So, juhtuski nii, et emme ajas mind linna. Ja ma olen selle üle täiega õnnelik, sest esiteks oli mul vennaga mõnna aeg koos ning teiseks see õhtu läks täiega asja ette. Suht varakult olin platsis. Saime Kristini ja Helinaga kokku ja siis istusime ja nägime, et jälle jagatakse mingeid pileteid. Küsisime siis endale ka. Saime tasuta pileti Andre ja Tim Kole mustkunsti showle. Jeeeeeeeh. Mõne aja pärast liigutasimegi end juba Nokia poole. Ja see etendus oli nagu awesome. Ma polnud kunagi varem näinud mustkunsti live showd. Aga see oli küll täiega vinge. Mulle hullult meeldis. Ihihiii, olin nagu väike laps silmad punnis seal. Mõtlesin kogu aeg et kuidas seda ja teist on tehtud.. :D
Peale lõppu veeresime jälle Vabakale tagasi. Bänd oli juba laval. Väike Sõna levitamine oli lavalt ning peale seda tuli musa. Oujeah :D See oli ka järjekordselt kirjeldamatult lahe. iTunes saab listitäiendust Good Weather Forecast´i muusikaga peatselt ;)
Helina ja Ritsikas kadusid vahepeal koju, me jäime edasi. Liikusime ringi, avastasime tuttavate ringi, sulandusime sisse jne.. koju sain viimase bussiga. Kartsin, et olen hullult väsinud pikast päevast, aga noup... isegi fb-s pole mitte ühtegi online inimest, mis tähendab, et praegu on magamise aeg.


Sup.. see ongi kõige lahedam värk vist. Muidu on tavaliselt mingi vaikne olemine ja vaikne tegevus olnud. Õues on päris valge, oleks Statt lähemal, läheks ostaks süüa. :D

Telfas on mõned pildid.. võiks siia laadida need varsti. ..
...

Sõbukad tulid muidu täna tagasi. Mõnus, nüüd on kõik jälle kodumaal. Pole kuu aega neid näinud..

Jaaa... kahe nädala pärast on Ollli suvelaager. Muudatused ja uuendused ei meeldi jälle eriti, kuid... eks siis paistab. Loodetavasti on siis ka soe, hetkel on küll kägistav ilm.

Okei... huvitav kas pesu kokku panemine ja toa koristamine tekitavad une?  Lähen ja uurin välja.  
=) 




Ingrid. 

23.07

Mõni päev lihtsalt peab olema raske. Mitte väga raske, aga lihtsalt raskem kui teised. Siis näen, et kõik ei tule lihtsalt ning elus on nii palju keerulisi asju. Inimsuhted ja see millega end üleval peame. Meil on hetkel raske mõista seda, sest meil on vanemad, kes hoolitsevad teatud vajaduste eest. Aga kui üks päev meile koidab kõik see, mis on tegelikkus, mis on elu raskused, siis tahaks jääda tasaseks ning kogu oma uhkuse alla neelata.


Täpselt aasta tagasi oli see päev, mil ma nägin esimest korda oma korterit, kus ma elan praegu. Meenutades on nii selgelt silme ees see pilt, kui ma astusin esimest korda sellest uksest sisse ja tol hetkel mõtlesin, et seda vaatepilti hakkan ma tulevikus palju nägema. Nüüd olen ma juba aasta sellega elukohaga tuttav olnud ja ma siiamaani olen lõpmata tänulik selle üle.
Ausalt öeldes ei suutnud ma mõelda tol hetkel, et milline on minu elu aasta pärast. Kuid selline ta on.. teiste jaoks kerge ja lahe, kuid enda jaoks selle maailma kõige raskem asi.

Head ööd.
Head päeva.

Ingrid.

funday pictures

Veidi pilte neljapäevast. Ilusaid pilte oli hästi palju ja siis ma pidin mitu korda vähendama seda kogust, mida siia panna.. te ei viitsiks ju 20 pilti vaadata :D aga igatahes oli megalahe päev ja nüüd on mul vähemalt mõnedki pildid enda suvest mälestuseks.

see sokk.. on nii sokkk 

Me ei tee Playboyd. (kuigi see võis nii paista)  :D 

minu armas söögituba =) 

Ka mulle jagati päikest.

Mõni hommik kohe tuleb vahest kurva tujuga. Kuid hea on see, et Jumal muudab alati need mitte ise tekitatud kurvad meeleolud rõõmsaks. See on täpselt nagu ühes laulus, kus üks salm ütleb, et "sa pöörasid mu kurbuse rõõmuks".

Terve see nädal pole mulle mingit probleemi tekitanud. Olen äragnud rõõmsalt, teades et ees on täiega vaba päev. Maganud olen palju ja sügavalt (nägin unes, et mul oli tiigrikutsikas)  ja lugeda olen ka saanud. Eriti just piiblit. Vaikselt elades ja end ravides on mulle seltsiks olnud ainult kaks tuba ja vannituba. Palju sööki ja arvuti. Muud polegi olnud. Iseenesest oli seegi nagu omeette puhkus-puhkus inimestest.
Täna aga ärkasin ülesse nina kõrvetava päikese peale. Minu kohta isegi tavatult vara, kusagil 10 aeg..
Ja sügav kurbus oli sees. Vaatasin seda kõrvetavat päikest läbi lahtise akna. Kuulsin seda müra alt tänavalt ja trükikojas töötavate inimeste hääli. Tundsin, et nüüd on küll piir. Enam ei jõua ma siin istuda ja haududa. Aga samas laiskus ja oskamatus inimestega välja minna on nagu kadunud..
Jep, see oli hetk mil ma oleksin soovinud maale sõita. Helistasin viimases mõttes vennale, aga ülla-ülla, ta oli pool tundi tagasi just maa poole hakanud sõitma.  -.-
Nagu mina ikka, olin kurb. Vaatasin telekast mingi dok-filmi inimkehast ja hakkasin mõtete ära ajamiseks "Burlesque-d" vaatama. Samuti lootsin ma, et aeg läheb kiiremini ning õhtu saabub kiiremini.
 Aga nagu ikka ilusa-armastuse-ja-õnnetus-pöördub-õnneks-filmide puhul, ei olnud see eriti hea tujuparandaja.  Nõme oli olla.
 Mingi hetk helises telefon ja Eva kutsus õue, Stroomi rannapeole. Alguses häälitsesin nõmedalt ja üritasin leida vabandusi mitte minemiseks, sest viimasel ajal on minu silmis kadunud huvi suurte seltskondlike chillimiste vastu. Aga ta oli tubli tüdruk ja moosis mu ümber lõpuks. Tunni ajaga muutsin oma haige välimuse talutavaks ja rannale kohaseks. Lõpuks sain ka seelikut kanda. Alles teist korda sellel suvel. Jalutasin Sõlesse ja seal nad olid autoga. Sõitsime Stromkale, osa rahvast oli juba seal. Parkisime, nolasime inimestega ja jalutasime Selvusse jätsi järele. Sõime-jõime ja jälle randa tagasi. Rahvas ja usakad olid seal juba. Mängisime palli, pildistasime.. suht kõiksugune ranna tegevus. Lõpuks õhtu poole hakkas külm ja liikusime auto poole, et midagi peale panna, aga vahepeal tuli meil hää mõte võtta Selvust süüa ja siis minu poole liikuda. Mõeldud-tehtud.
Üle pika aja oli niiiii hea olla. Väga hea, et naabreid kodus polnud. Me oleks vist oma naermise ja jooksmisega neil karvad turri ajanud :D Uno kaartidega mängimine oli samuti niiiii epic. :D 

Kui nüüd hilisõhtuks jälle toad vaikseks jäid, pidin tunnistama, et tõesti Jumal on suuteline muutma nukralt alanud päeva kordaläinud ja lahedaks. Ma arvan, et osalt mängis rolli ka see, et inimesed olid uued. Mitte need samad vanad kalad, kellega on palju saadud koos chillida. Vaid uued, uued naljad ja teist tüüpi inimesed. See oli kuidagi nii värskendav. Enesetunne läks ka paremaks. Nüüd suudan jälle jätkata.

G.B.Y

EMO-s käik

Valged seinad, spetsiifiline lõhn. Valgetes kitlites tädid jalutavad mööda, käes pakk süstaldega. Aeg-ajalt kimavad mööda punastes jopedes inimesed, kes kärutavad kanderaamiga kortsus ja valu käes piinlevaid inimesi. Kõik näeb jube välja. Nüüd, pool tundi hiljem ja ka tund aega hiljem. 

Inimesed on vaiksed ja seetõttu kuulevad nad iga 10.min tagant naljakat häält. Ma tean seda häält, see on minu müstiline kõht mis on pika ootamise peale tühjaks läinud. 

Järjekord on pikk ja kõvadel rohelistel toolidel istumisest on nimmeluu valus. Nad võiksid vähemalt pehmed toolid muretseda arstiabi ootajatele. 

Vaatan jälle kella... kõige hullem on siin teadmatuses oodata. Ma ei tea kui kaua pean ma siin istuma ning kui ma kunagi sissegi saan, siis mis minuga tehakse. 

Aina rohkem tunnen, et mulle ei meeldi haiglad ning siia tulek oli ebavajalik. Üldjuhul nad torgivad, pommitavad küsimustega ja oma diagnoosi teada saamiseks pead ise esitama küsimusi, kus antakse lihtsaid vastuseid. 

Tunnikene või vähem/rohkem veel ja saan teada, mis minu sees toimub. 

Peale ülipikka seina vaatamist hüütakse ka minu perekonnanimi ning astun teiste saatvate pilkudega uksest sisse. Kaks tundi ootasin seda hetke... pulss tõuseb, sest kartus on sees. Astun sisse, tervitan viisakalt ning mul kästakse istuda. Räägin oma haigusloo detailselt ära ning seejärel saadetakse lahti riietuma kardina taha. Vahepeal suudan näha ka ühte vana meest väga punnis haiglakotiga, mis on täis kollast vedelikku ning mille pärast arstid kardavad, et see kott võib varsti lõhkeda...

Kopsud kuulatakse põhjalikult üle, vesteldakse veel minuga ning saan kätte hunniku pabereid. Küsin veel igaks juhuks, et kas ma võin nüüd minna ning nõusoleku peale jalutan kiiresti kabinetist ning ka majast välja. 2,5 tundi on close enough aeg haiglas passimiseks. Nööbin end kurguni kinni ning salli keerutan ümber kaela, kuigi kole rotiilm on õuest kadunud. 

Võtan oma väriseva telefoni ning räägin kergendatult emale, et üle 2 nädala kestnud köha ei ole õnneks kopsupõletik. Küll aga on mul mingi viirusinfektsioon, mis arvatavasti saigi alguse reisi ajal ning arenes külmetusest edasi kopsuviiruseks. Väljas viibimisega ja tööga on veidikeseks ajaks finito. Hetkel on tähtsaim puhata ja juua hästi palju, et kurgust kõik kaagid välja saaksid. 

Süda sai rahulolu, kuid haiglaid kardan ma nüüd rohkem. 

16.juuli 2012

PS: Tänane ilm oli vist kõigi aegade juulikuu imelikem. Vihma sadas pool päeva ning külm oli. Tuulest ei tasu rääkidagi.. liiga pahas tujus oli ta täna. Olin sunnitud ringi käima vihmamantli ja salliga, sest külm oli. Sellist veidrust küll iga aasta juuli keskel ei näe. Cheers. 

In my remains

Jääaeg oli maru !!! 

Uh, mulle jälle nii meeldib Linkin Parki uus album, kus on ka peal laul  "In my remains". 

So, nädalavahetus algas juba mul. 

Viimased päevad, vno...üldse kogu see nädal on läinud töötamisega ja filmi vaatamisega. Päeval tööl, peale seda istun tavaliselt veel seal. Eile näiteks istusin veel peaaegu 6 tundi.. aga fun oli ja ma jälle rääkisin teemast vahepeal mööda, seletades et A3 on nagu kaks A4 kokkupandult. Tegelt oli hoopis midagi muud küsitud. Baari taga oleva naisega nägime ka igasuguseid ... inimesi. Tõesti, mis on lahti? Miks lähevad inimesed kogu aeg aina imelikemaks? Pean silmas just seda rumalust, millega inimesed elavad. Nagu oleks juhtimine meie käest äkitselt ära võetud ja me oleme nagu robotid, kellele on nüüd sisse programeeritud mingi teise planeedi reeglid. Ning sama asi teist moodi seletatult - inimesed on laskunud äärmustesse. Nagu midagi muud polekski kui ainult üks asi, üks tegevus, ühed mõtted. Tihti jääb karp lahti. Kas keegi on meie ajuplaneedi kaaperdanud??

Nii. Päeval olen siis tööl ja öösel vaatan filme. "This means war" ja "In time" on nüüd nähtud. 

"In Time" oli küll midagi uut, totally teistsuguse sisuga kui kõik muud filmid. Arveldamine ajaga pakkus mulle hullult pingelist mõtteainet. 

Täna oli,on, mul vaba päev. Käisime hommikul Evaga "Jääaeg4" vaatamas. See oli niii lahe. Eva kogu aeg naeris mu kõrval ja mulle ei meeldinud 3D prillid. Muidu oli hullult naljakas ja armas. Ma vahepeal olin nii romantikas sees, et ehmatasin kui Eva mind müksas. Juhtub :)

Pärast chillisime lahedalt. See oli minu selle suve esimene chillamine kellegagi koos. Loneriks olen jäänud.. 

Ei, tegelt ei ole loneriks jäänud. Ma olen rohkem hakanud armastama enda üksiku-inimese-mentaliteeti. 

Samamoodi nagu olen hakanud armastama olemist kellegi teisena. On lahe vahest oma kestast väljuda ja olla keegi, kes ma igapäevaselt pole. Mulle meeldib see. Ma isegi naudin neid hetki. Naudin nagu mõrtsukas naudib kellegi tapmist. 

Ma tean, et ma vahepeal hullult killin end üksi olles mõtetega, aga ma isegi ei tunne enam hetkel vajadust kedagi teist oma mõtetega killida. Olen leidnud üles oma salakambri võtme ning nüüd hakkan sinna mõtted talletama. 

I'm weidro too. But my curls rulez

'Ingrid.