Friday, March 4, 2011

kahtlased seene-naljad

Täna oli niiiiiiii awesome päev :D


Ja kuna see oli nii lahe, siis ma kirjutan kõik algusest peale ja üksikasjalikult. Ma polegi ammu nii kirjutanud. Ja kui te tõesti ei viitsi lugeda, siis pange mu blogi aknake kinni ja tegelege teiste huvitavamate tegevustega.

Igatahes, hommik algas nii nagu iga teinegi. 6.18 Uni läks lihtsalt ära. Nii mõtekas. Ja siis ma kuidagi venitasin veel paarkümmend minutit ja siis tõusin ja särasin. Tegin tavapäraseid igavaid tegevusi ja siis roomasin bussijaama. No, mitte sõna otses mõttes roomasin, aga jah, kõmpisin.
Siis võitlesin lumega, üritasin seda meeletult hävitada. (palun hakka juba sulama. Paluuun!!!) Siis sõitsime loka-loka, kolla-kolla (jah, koolibusss logiseb meil) Jänedale. Palusime end täna maha panna hooopiski Täku talli ees, mitte kooli juures hehee. Ja siis läksime kand-varvas läbi hangede Annu juurde. Jaah, Angelica elab meil paksude lumiste hangede taga. Astusime tuppa. Pererahvas oli juba üleval ja siis Annu tuppa ja voodisse. ha-haa :D okei, nalja tegin. Voodisse ei roninud. Valeria oli ju ka. Siis tsillisime Annu toas. Parim paik :D mängisime väikevennaga tal. Ja alustasime fotografiatsiooni (mingi kolekahtlane sõna). Pildistasime natuke mind ja siis hakkasime Valeriat piinama. Ta on fotogeeniline -.- ja siis lasime veel natuke seal ringi. Aa, ja Annu tegi mulle mingit vägakahtlast veega kakaod. See oli :D kuum. Lõpuks venis aeg nii kaugele, et istusime Annu ema uude Volvosse ja sõitsime Rakverre. Mnjaa.. Angelica jäi magama. Ja mina niisama tukastasin. *haigutus*
Jõudsime Põhjakeskusesse ja PISSILE !!! :D Valerial oli häda.. :) Ja siis algas meeletu kingiotsimine. Täiesti lõpp, kui raske on sõbrannale kinki valida. Lõpuks igatahes andsin alla ja ostsin talle ühe asja, mis seondub temaga. Ma tean, et ma oleks saanud parema kingi, lihtsalt ma ise olin nõme, et ma varem sellega ei tegelenud. Nojah, juhtub. Järgmine aasta olen targem :D Ja siis chillasime veel veits põhjakas. Mina tegin endale RIMI kliendikaardi (Y)
Ja kuna aeg veereb kahtlase kiirusega, siis jalutasime õue tagasi ja autosse. Ja hakkasime otsima seda Rakvere Põhikooli, kus pidi toimuma meie kirjandi kirjutamis võistlus. Pika otsimise peale leidsime ka selle ülesse. Jumal tänatud, et me autoga olime. Esialgsete plaanide järgi oleksime pidanud minema bussiga iseseisvalt Rakverre ja siis seal ise orienteeruma, aga siis poleks me neverever seda üles leidnud vist. Vedas. UUh. Ja siis ajasime kõik endale tõsise tuju sisse ja hakkasime kirjandit kirjutama. Kokku olid tulnud mitmed Lääne-Virumaa koolid. Ja teemasid, mille seast valida, oli 19. Mina valisin sellise teema nagu "Ka minul on isiklik elu!" Suht selline.. tuttav teema. Veidike läks mul vist teemas püsimisega nihu, aga ühtekokku kirjutasin kokku ühe suure joonelise A4 täis (kahelt poolt nagu). Ja käsi oli lõpuks valus. Ma ausalt polnud varem kirjutanud 2 bioloogilist tundi järjest nii, et käsi koguaeg kirjutas. Huh. Aga hakkama sain. Sain veel tänukaardi ja šokolaadi kaa :D Okei, tegelt said kõik.
Siis oli mul veidike kurb tuju. Noh kõik see kirjutamine ja mõtlemine ja see kõik ajas mu liiga diipi olukorda, et kohe tuju läks alla. Aga siis ajasime riided selga ja pidime hakkama bussijaama otsima. Küsitlesime ühte tädikest. Ta andis meile suuna kätte ja siis hakkasimegi jalutama. Aga me leidsime tee peal nii ilusaid sildasid ja puid ja meil lihtsalt tuli selline fotosessiooni tuju. Ja niipalju igast mõtteid, ideid ja siis oligi nii, et Annu lihtsalt pildistas. Mind ja Valeriat. Aaah.. nii palju lahedaid pilte sai sealt. Ja kui me ükskord otsustasime liikuma hakata siis lõpuks jõudsime ka sinna vajalikku kohta-keskturule. Nikal oli aga kõht tühi. (Ta väike ja kleenuke, vajab süüa pidevalt) :D siis ma tegin ettepaneku, et läheks Hagari Pizzasse sööma. Ja kuna ma teadsin kus see asub (aplaus) siis läksimegi sinna. Ja wohoo, seal samas, pmst üle tee või seal kõrval ligidal oli kohe ka meile vajalik bussijaam. Nii. Ja siis läksime sööma. Võtsime ühe hakklihapitsa kolme peale. Hästi nomnomnom oli. Mõnus ja toitev. Polnud ammu nii head pitsat saanud. Nägime veel diret ka. Ja dire meest ja informaatika õpetajat ja majandusjuhatajat. Vot kus kamp koos :D Nad olid rohkem üllatunud meid nähes kui meie neid nähes. Ja siis astusime välja. Angeliga suutis veel kohmakas olla ja oleks äärepealt laua pikali tõmmanud, aga õnneks oli tal seljataga trepp, (ehk siis ta istus trepi all) niiet tool jäi trepi alla kinni ja ta ise tooli külge vist ja laud.. see vist jäi tema külge kinni või kuidagi. Maitea, aga naljakas oli hullult :D
Ahjaa. Ja siis see kõige naljakam koht. Bussijaam. Ma pole ammu endal kusagil nii marki täis teinud. Nagu ausalt ka. Aaah.. mida kõike seal me ei teinud. Naljakaid pilte; siis pildistasime onu kes sõi jäätist; aah.. angelica luges Mädapea bussi silti ja siis ta hakkas midagi Mädapeast jahuma seal ja samal ajal kõndis ühest mehest mööda ja pmst Angelica ütles samal ajal midagi Mädapea kohta nii, et see kõlas täpselt nii nagu ta oleks seda sellele mehele öelnud. Nagu aah.. see oli nii naljakas. Me lihtsalt irnusime seal õues kõva häälega :D :D :D Ja siis läksime sisse. Seal siis toimus eelnimetatud onukese pildistamine. Suutsime ta nii ära tüüdata, et ta lõpuks lihtsalt kadus minema. Ja siis me puhusime neid peo asju. Nagu neid mis lähevad lahti ja teeevad "TUUUUUUT". JA siis me ajasime Rakvere rahva närvi selle pideva lollaka tuututamisega. Btw, tallinna rahvas on homme järgmine ohver ;) AAh.. lõpuks tuli ka meie buss ja bussijaamas olnud inimesed said meist lahti lõpuks. Kuid kahju neist, kes olid meiega koos sellel Tapa bussil. Sest seal bussis jätkus kõik see lollitamine ja nermine. Hahaha :D Ohjah, mida lollust me seal ka ei teinud. :D Okei, ega ma kõike ka ei kirjuta siia :D ma pean ikka korralik eeskuju olema. Ja Johanna loeb ka seda :D las ta arvab edasi, et ma olen hea ja tubli :D
Siis jõudsime lõpuks Tapale. Ja selleks ajaks olid meil kõigil pissihäda ja süda paha. Buss loksutas vist nii palju. Maha saime, siis hakkasime kapsast otsima. Homseks salati sisse. Grossis polnud ja sellepärast pidime säästukasse minema. Seal oli megapikk järjekord, aga see selleks. Seal saime Andreiga kokku. Heh. Naljakas oli. Ja siis jalutasime jälle bussikasse. Seal sain teada megauudise. Vend ostis kaks 30 seconds to marsi kontserdi piletit !!! jeeej. Üks mulle ja teine Annule. Ma siiamaani nii häppi selle üle. Nüüd on mul reaalselt piletid olemas ja saan sinna. Ma saangi sinna !!! nii uskumatu. Aaah.. :D aga igatahes, siis oli hästi külm. Ja teised kobisid bussile. Mina jäin veel sinnna venda ootama. Siis ootasin veits, ta tuli ja võttis mu peale ja siis külastasime veel poode. Ja siis sõitsime ringi. Kuulasime "Jalas polnud pükse". Lõpuks sain koju. Ise ülihäppi. JA nii see megalahe päev saabki vaikselt läbi, aga pole hullu sest siis tuleb juba 5.märts ju :D sünnna :D ja party ka. :D awesome.

ohjah, ma kujutan ette et mu jutt võib kohati olla segane. Ma siin ise pool aega naersin. :D ja siis emme tegi mulle vahepeal patsi ka, rääkisin temaga ja niii :D

Okei. Jutt vist on tõesti veninud. Aga nüüd paneme tänase päeva laulukese ka.

Tänase päeva laul: Anberlin - A whisper & A clamor. link.

Thursday, March 3, 2011

väikesed rõõmud


Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mind teevad mõnikord täiesti tühised laused või mingid väikesed asjad lihtsalt nii rõõmsaks, et ma lausa poetan mõne pisara. Seda nii rõõmus, kui ka kurbuses, sest ma lihtsalt näen mõnikord nende sõnade tagant seda tunnet või neid asju, mis on motiveerinud seda kirjutama. Või siis tuleb see lause lihtsalt nii südamest ja nii mõtlemata, nii otse, et sa lihtsalt rõõmust poetad pisara. Jah, mul oli just natuke aega tagasi nii. Lugesin kalli sõbranna blogi, kellel vist pole hetkel kõige parem, ja seal oli kirjas lause, mis tõesti liigutas mind. Ma ei tea. See tuli nii ootamatult ja see tegi mind nii rõõmsaks, kui keegi kirjutab siiralt, et tal on minuga hea olla. Luv ya !!!

Hea, et on olemas sõbrannad.
Ainult... sõpra pole. On ikka jama, eksole :)


Aga ma olen ka megahäppi selle piffi eest. Ta asendab mul kõike.




Tänase päeva laul: 12 stones - World so cold. link.

Wednesday, March 2, 2011

vajadus kirjutada... -.-

Aahh.. ma olen nii hale. Mõtlesin, et suudan ühe päeva ka ilma blogi kirjutamiseta elada, aga tuleb välja, et ei suuda.

Läinud on mul kuidagi.. nõmedalt. Koguaeg on mingi nõme tunne sees. Nagu tunneks ennast süüdi või maitea mida.. Pettumuse tunne nagu.. Ausalt öeldes ei oska isegi arvata miks see nii on.

Sõuhh.. homme on juba 3. märts.. ja siis tuleb 4.märts.. ning siis tuleb 5.märts.. Kas tõesti on võimalik, et mu sünna on nii ukse ees juba ? Oehh.. ma ei tea. Kas oodata seda nüüd pingsalt või teha kõik selleks, et see mõte ei tiirleks mul peas. Vist ikka teine variant. Sest meil tuleb ka mingi sünna üritus. Ja mul on selline tunne, et see kõik põrub ning lõpuks olen ma ikka kurb.. Muidugi see pole nii, aga ma lihtsalt ei suuda mingit roosilist stsenaariumi laupäevaks välja mõelda. Loll olen. Põen, et äkki mulle ei meeldigi teiste kingid või ma teen oma margi täis või siis see õhtune sauna värk äkki läheb nõmedalt või lähevad keegi tülli või jään ma outsideriks... nagu nii nõme ja mõtetu, et ma põen selliste asjade pärast. Aaahhh.. okei. saingi nüüd selle välja öeldud.

Tegelt oli üks asi veel, mida ma tahtsin öelda... aga ma ei mäleta.. Nojah, ju siis vahet pole.
Igastahes, täna alustasin jälle oma tabletikuuri, milllel oli vahepeal vahe sees. Kohustuslik vahe, muideks, et keha saaks natukene vabadust nendest tablettidest. Ja nüüd pean veel 3 päeva sööma neid. Siis peaksin terveks kah saama.

Jeapp.. egas midagi. Olen siis kurvameelne edasi. Ja teen samasugust pettunud nägu, nagu tegi Stig Eesti Laulu finaalis. Kahju temast.

Ja ma olen nii väsinud. Jäin täna voodis "Vargamäe lapsed" raamatut lugedes magama. -.-

Tänase päeva laul: Kerli - Bulletproof. link.
apple = health
health = strength
strength = looks
looks = girls
girls = sex
sex = aids
aids = death.

Who wants an apple?

Tuesday, March 1, 2011

juba märts

Ja lumi on ikka maas. Miks ei võiks kõik minna normaalsemaks? Ja kui ma isegi arvan, et nüüd on kõik korras siis tuleb välja, et tegelikult ikka pole küll. Kõik läheb kuidagi hullemaks..




It's the moment of truth and the moment to lie
The moment to live and the moment to die
The moment to fight, the moment to fight, to fight, to fight, to fight



Maailm on suur ja lai. Kuid kõik inimesed, kes siin elavad on erinevad.
Erinevused eristavad meid. Teevad meid teistest eriliseks. Kuid alati ei aksepteerita neid erinevusi. Miks? Miks? Miks ometi? Kõigil on ju omad nõmedused. Te ei pea teda sellepärast ju ometigi halvustama. Armastagem oma klaaslasi ja oleme nende vastu tolerantsemad.

I think about your life. Do you want to be different ?

Mõtlesin täna teemale, et kas mu elutee on ikka õige raja peal. Kas kõik need kraavid ja künkad ja mäed, kus ma olnud olen, kas need on ikka õiged olnud. Sest mõnikord tundub mulle, et ma olen oma eluga kardinaalselt vales seisus. Kõik need inimesed kes on minu elus olnud. Raske on lihtsalt mõista mõne asja tähendust.
Kuid.. Äkki ma tahan liiga palju. Soovin endale liigselt asju. Tahan liiga palju hoolitsust ja armastust.
Aah.. minu elu pole ju ka kerge olnud. Kõik need tülid ja vead ja häired ja maiteamisasjad veel on mind nii ummikusse viinud. Aaaah....
Ma vist läksin liiga vara kooli. Korjasin sellega endale mõtetult palju asju ja probleeme juurde.
Ma tunnen lihtsalt, et ma ei jõua enam. Õppimine, veerandi hinnete korras hoidmine, kevade eksamid, kooli sisseastumiskatsed, sünnipäeva orgunn, raha otsimine, suhete korras hoidmine, meeletu ajujaht et leida sobivat kinki Annule, mure 30 STM kontserdi pärast et kas ma ikka saan sinna, hoolitsemine ja pidev valvamine et ma uuesti haigeks ei jääks, reedene kirjandivõistlus (olen ma ikka selleks sobiv ja valmis???), väsimus. Brrrrrr.........
Ma ju ei taha vinguda. Lihtsalt. Ma tahan öelda, et ma ei jõua.. Ma tunnen ennast räpaselt, vastikult, haledalt, muretsevalt, emolt (sest mulle koguaeg sisendatakse, et ma olen see)
Minevik ei taha ka mind lahti lasta. Äkki kevadel lõppeb see.
Siis jätan kõik need pahad inimesed siin maha ja üritan lõbusamalt uude kooli sisse saada. Hoidke mulle pöialt, et kõik läheks hästi.
Ohjah. Aga mu sisetunne ütleb hoopis muud. Mu sisetunne ütleb mulle, et midagi on vist valesti.. mu mõtted keerlevad selle juures, et kas ma olen ikka terve ? nagu, selles suhtes, et kõik kuidagi liiga hoolitsevad minu eest. Vend helistab selleks, et küsida kuidas tervis on. Esimene asjana koolist tulles küsitakse ka minu tervise kohta. Kuidagi liiga.. murelik on see muretsemine. Ma kardan, et äkki mu vereproov võis näidata midagi veel, sest mul on pidevalt selline tunne, et vanemad varjavad minu eest midagi... ja ma mõtlen, mõtlen, mõtlen. Aga ma ei suudaks küsida ka kellegi käest midagi selle kohta. Äkki ma ei tahagi teada seda, kui seal oligi midagi viltu ?
? ? ?
??
?

Täna siis oligi üks nõme päev-muideks.
Kuulasin muusikat, lausa nii süvendunult, et lõhkusin kõrvaklapid ära. Tubli, Ingrid.

Tänase päeva laul: 30 seconds to mars - This is war. link.

Monday, February 28, 2011

Apelsiiino-domiiino

Nii. Siit tuleb üks kiire post, sest ma olen oma ajaga nii nõmedalt junnis-jännis, et veits närvi ajab. Aga võtame rahulikult ja hakkame kirjutama.
Esiteks. Tegin täna silmad lahti. Selle peale, et valeria saatis mulle sms-i. Ja siis kahtlustasin, et kas ma olen nüüd tegelt ka bussist maha jäänud, sest õues oli nii valge, kuid ei olnudki maha jäänud. Bussini veel tervelt tund aega. Hohoh. Igahes, minu puhkus sai tänasega läbi ja jälle hakkas õlg kandma seda koolikotti ja jalg astuma seda sama rada pidi, mida olen käinud päris palju.
Hommik oli kena. Väga lahe oli jalutada tõusva päikese valguses. Ning mulle meenus selline asi ka, et mai kuus, kui ma hommikuti jalgrattaga kooli läksin, oli õues sama valge ja sama kaunis. Jah.. nii tahaks rattaga jälle hommikuti kooli sõita. Ja õhtul ise millal tahan tagasi sõita. Kahjuks on see lumi takistuseks mu teel. Mina ei oska kohe lumega sõita. Ja üpriski külm oleks ka :D

Tunnid olid täna suht normaalsed. Matas tehti kohe kontrolltöö meile. Kõva. Ja siis ma pidin veel tahvliees midagi pobisema, aga õnneks oli see vana teema kordamine ja kõik käis paaristööna, niiet õnnestus üks ilus viis saada ekooli. Teised tunnid läksid nii nagu vanasti. Midagi pole ikka selle 10 päeva jooksul erilist muutunud. Peale selle, et Andres sai eile 16. Palju õnne talle terveks tema pikaks eluteekonnaks! Ja hmm.. mõni on juuksuris käinud. Kooliuks oli katki tehtud. Ja muud uut-huvitavat polnudki. Keegi eriti vist isegi ei märganud, et ma koolis olen. Märgati ainult seda, et oo, üle pika aja on terve me klassi koossseis, ehk 10 pätakat koos, keda nimetatakse Jäneda kooli 9.klassiks. Ja oohajaah, see klass. Mida kõike naad teevad ja tegemata jätavad. Täna oli neil näiteks mingi peldikujama. Kellegi suss oli vist pissuaaris ja siis keegi segas kedagi sellel tähtsal toimingul ja oh mida kõike veel :D mõnikord on ikka naljakas nendega olla, kuid teinekord tunnen ma ennast nii suurena ja liiga targana nende seas. Ja lihtsalt tahaks nendel hetkedel neile ata-ata anda. Aga noh, eks nende tegemised kuuluvad ka minu elu ja minu mälestuste juurde.


Vot. Õhtul siin tegin ka mõne pildi. Ahh. nõme, sest raiskasin oma aja ära sellega. Oleks võinud midagi kasulikumat teha selle ajaga... aga selle eest saate värve kah oma silma vikerkestale, lisaks sellele musta-valgele tähemustrile siin.


Kes on käinud 9-ndas või käib 9-ndas, siis need vihikud on teile kindlasti tuttavad. Nüüdsest olen ka mina nende omanik. Edu meile !!!

Mängisin veits C-Vitamiinidega.
Ja minu armas apelsiiino. Hetkel veel täiesti normaalne.
Kuid nüüd juba paljas :O
Apelsiino lillekene :D


Kui nüüd veel kedagi huvitab, kuidas mu tervisega on, siis nüüd käin koolis, kuid terve pole siiski ikka veel. Eile näiteks sain teada seda, et see mikroplasma pisik, mis mu sees elab, on ka astma eelpisik või noh, temast võib tekkida edasi astma. Nii et ma peaksin ennast väga hoidma ja mitte külma õhku sisse hingama, sest peale kopsupõletiku võib mind tabada ka astma, aga see oleks juhul, kui ma nüüd tõsiselt veel külmetaksin.
Veel korrutatakse mulle pidevalt, et ma pean puhkama ja asju rahulikult võtma. Vot. Eks ma üritan siis rahulikult võtta ja ennast hoida, sest sünkar ju ka laupäeval ees.

Olge tublid ja õnnistatud !

Tänase päeva laul: Kutless - Again. link.







Sunday, February 27, 2011

30 stm eestis. Noway !!!

30 seconds to marsi teade eestisse tulekust tekitas noorte seas mitmeid positiivse meeleoluga rahutusi. Paljud kindlasti ei usu siiani, et see tõesti saab võimalikuks. Kuid loodame parimat. Ning et need 3 kuud, 4 nädalat ja 3 päeva mööduvad mõnusalt. Igaüks räägib, et tahab raudselt minna sinna. Kuid kas tõesti suudavad kõik enda vajadused rahuldada ja saada sinna. Möll läheb kõvaks veel. Rahvas kogub hoogu ning tunded kogunevad. Rõõm, pisarad, karjumine,külmavärinad, palavik-mida kõike pole me tänase õhtu jooksul näinud ja kuulnud. Pole tavaline nähtus, et selline maailmakuulus rokkbänd, kus on megakenad mehed tuleks jälle varsti meie väikest eestit külastama. Kuid kesteab, äkki on meie publik just see kõige parem ja kõige emotsioonikam ja nad lausa lennutavad ennast siia kohale. Loodame.
Igaüks otsib praegu sokisäärest oma säästusid ning mõtleb praegu, kuidas saada kõige kindlamal viisil piletid, et kindlustada see meeletu kontserdi sissepääs endale. Pole kahtlustki, et teema püsib veel kaua kuum ning meie kuumad reaktsioonid ei rahune niipea maha. Paljude unistus võtab tõelise pildi meie silme ees. Ning nende hääled saavad reaalseks meie kõrvus. Suve suurkontsert. Selle nimel oleme valmis ka looobuma oma lõpureisidest, kui kellegil peaks see sattuma samale ajale. Mida kõike ei teeks inimesed, et saada nende kontserdile ja et näha neid andekaid vendasid rokkimas meie enda Maarjamaal meie endi silme ees.. Mmmm..
Arvan, et ma pole ainuke, kelle tuba on täna täitunud rõõmuröögetega mis kõlavad nende ülihäää muusika taustal. Paljud manguvad kindlasti vanemaid, et saada see hinnatud pilet.

Me ootame teid. Tulge juba kiiremini !!!