klassiga tln.

Täna käisime klassiga Tallinnas. Pluss klassiga olid kaasas veel Angelica ja Birgit. Kõigepealt rongiga pealinna ja seal oli meil nii umbes tund vaba aega. Me käisime mäkkis söömas. Ma võtsin juustuburgeri ja fanta. Kui olime söönud, läksime Valeriaga virru. Tüübil oli vaja raha välja võtta. Siis me niisama veel hängisime virus (et aega täita) ja siis kinno. Nagu piltidest näha, vaatasime me "Alice Imedemaal 3D". Suht tore oli. Tima (klassivend) ostis meile igast twixi ja komme ja siis kui ta käis ära siis me salaja sõime ta popkorni :D hihii :D

Kui kino oli lõppenud läksime me nukumuuseumisse. Seal me niisama vaatasime ringi ja olime lõbusalt. Algul olime giidiga, kuid kui meid jäeti omapead siis mina ja sirli ja sibul läksime sinna kohvikusse vms ja sõime pirukaid, mille mina välja tegin. Ja siis sealsamas istus meie kõrval-lauas Ketter Jaani. :) Seal me siis niisama lõime aega surnuks ja kui õps lubas meil minna baltasse, siis ma hakkasimegi minema ja ukse peal tuli meile vastu Ott Lepland. Wii !!!. Baltas meil oli muidugi julmalt palju aega. Siis me läksime tüdrukutega (v.a Birgit) sinna sisse Coffee in´i. Seal oli lõbus niisama igast möla poistest ja elust ajada ;)

Lõpuks oli ka aeg rongile minna. Seal oli ka lõbus. Tima tunnistas Valeriale, et Valeria meeldib talle. Kuid Valeria, nagu ta on, ütles Timale, et teda ei huvita. Selle peale sattus Tima masekasse...

Õnneks saime koju ka. Kodus oli venna külas. JEEE. polnudki teda nii ammu näinud. Emmet muidugi polnud. Ta kusagil Tapal jälle.

Niiet elu on täis üllatusi, veidrusi ja muidugi ka saladusi ;)

Aga igatahes tore päev oli.

Aku on tühi...

Lõpuks leidsin ka oma friiking töisest ja kiirest nädalast aja, et kirjutada ka siia järjekordne maselugu.

Täna on 14. märts. Emakeelepäev. Mõne inimese sünnipäev.

Aga mu sisemine aku on nii tühi. Mul pole ei energiat, ega rõõmu. Pole ka kurbust. On ainult mingi f***ing tühjus. Ma olen nii tühi, tühi, tühi. Juba pikemat aega. Ja laadijat pole ma leidnud. Arvata on, et ma pean seda laadjat veel ootama 47 päeva. Siis tuleb PP 2010. Seal peaks ma nägema ka oma kalleid sõpru, kes elavad kusagil minust eemal ja kellega ma seetõttu veel hästi läbi saan. Eniweis. Ma ootan seda hetkel kõige rohkem ja ma südamest loodan, et selleks ajaks on see friiking paks lumi ära sulanud. Eelmisel aastal pp ajal oli küll ilus soe kevade ilm. Päike paistis ja õhtud olid pikad ja soojad. Sai juba särgi väel olla... Kuid sellel aastal pole kindel, kas saab juba õues peesitada, kuna hetkel on jätkuvalt maas mingi poole meetrine lumi. Ja see isegi pole veel sulama hakanud !!! Vahest isegi sajab juurde !!! Kohutav!!! Eelmisel aastal, kui ma pidasin oma sünnat 7 märtsil, oli õues lumi juba suuremalt osalt sulanud ja elu oli ilus.

Nüüd on see üle 3 kuu kestnud lumi ja külmus ka haaranud minu oma embusesse. Ta on röövinud mu sisemise roheluse. Minus pole enam kontrasti. Ainult tuhm ja sünge sisu. õudne.

Okei. Ma proovin nüüd normaalsemat juttu ka ajada. Nimelt meil koolis siis viimane nädal. Üks nädal veel ja siis on 3 veerand läbi. Ja hinnete kohapealt ei oska ma hetkel midagi öelda. Terve see nädal olen ainult tuupinud ja oma "punaseid" hindeid parandanud.

Ega muud erilist polegi juhtunud. Reedel tuleb Tapa koolis jälle disko. Ei tea, kas minna või mitte... eelmise korra pärast natsa mark on aga jh. Vahepeal sõin ma siin siis kiselli. Emme teeb jälle mingit kässavärki. Ma ei saa aru, kuidas ta suudab... Ise ma räägin Keniga juttuˇˇ

Ja vennale saatsin uue e-maili aadressi. Varsti peaks magama ka minema. Ikkagist ju pühapäeva õhtu ja kell juba 23:27

jeee

Viimasest postitusest on möödas juba päris palju aega. Selle aja jooksul on juhtunud palju asju. Näiteks sain ma aasta vanemaks. Nüüd siis 15.
Kingiks sain ma vanematelt ipod touchi. jee. Ja siis sain veel igast teistel inimestelt palju sokolaade; raha; palju kallisid; sms-e; kõnesid; kaelakee; koti; jne. igast staffi veel pealekauba n-ö. Aga kõige rohkem sain ma õnnitlusi, niiet ma saan kindlasti väga õnnelikuks.
Nädalavahetusel hakkasid mul igatahes need mandlid, mis asuvad seal kurgus, valutama. Ja valutavad siiamaani. Sain vist natuke külmetada.
Täna oli koolis etendus "Piip ja Tuut". See oli üpris naljaks, kuigi see oli mõeldud väikestele lastele. Sry, kuid ma pean lõpetama. Pikemalt mõni teine kord .

Shoooot!!!

Ja ma jällegist ei saa aru, miks inimesed mind ei mõista.

See nädal, või siis selle nädala algus on suht nõme olnud. Mitte midagi põnevat pole juhtund ning aeg lihtsalt sööb mind.
Ma olen mõnes mõttes õnnelik, kuid mõnes mõttes õnnetu. Asjade mõistmisel on omad plussid ning miinused. Täna ma tõdesin ka uuesti seda, et ühe inimese õnn on teise inimese õnnetus. Ning millegi nõmeda värgenduse pärast on just need vähem õnnelikud asjad minuga juhtuma hakanud.

Õnneks olen ma väga tänulik, et mul on peale kõige selle säilinud ka mõni sõber. Suur tänu M-ile, ilma kelleta ma oleks vist juba haiglas. Suur tänu ka J-ile, kes aitab mul maseka ära viia. Sa kallistad mind kui vaja ja sina teed ainukesena veel nõmedamaid ja lollimaid asju, kui mina.

Kahjuks olen ma kaotanud oskuse kirjutada mõistlikku juttu.

Kuid tegemistest siis ka vahepeal. Koolis on meil terve see nädal mingid küttesüsteemi probleemid olnud ning seetõttu on meil mõnel päeval ka tunnid lühendatud. Et siis meil on igapäev koolimaja mingit jubedat haisu täis. Minule meenutab see hais midagi kütse ja vingu vahepealset. Ja kuna koolimaja on seda haisu täis, siis on meil koguaeg välisuks lahti. Ning meie muidugi lõdiseme. Selletõttu on ka koolibuss meile iga päev varem järgi kutsutud. Koju jõuan ma õnneks varem. Kodu, kus on minu pesa ja minu turvapaik. Kodus ma tavaliselt söön ja siis magan. Siis loen raamatut ja jälle magan ja vaatan telekat ja olen arvutis(kus pole kellegagi rääkida) ning jälle uuesti magama.

Hehee. Kuna meil koolis on külm ja vahetundides on igav, siis me Juliaga otsustasime tantsima hakata. Ja niisiis me vahetundides tantsimegi valssi. Algul me ei teadnud neid samme, aga siis oli üks õpetaja meile lahkelt abiks ja näitas meile neid samme.

Ja ega ma muud ei oskagi enam suht kirjutada. Sõprade nimekiri on lühenenud. Mase valdab keha. Ja elu on minujaoks väga üksluine ja igav....

elu nagu igav seebikas

Vahest tundub, et elu on nagu üks pikk igav seebikas. Eriti minu puhul. Ja sain täna palju häid uudiseid, kuid ei puudu ka halbu uudiseid. Pole head ilma halvata. Ja alati on keegi kes rikub tuju ära. Ja ma ei saa aru, kas inimesed ei mõista, et sorry pole sõna millega lahendab kõik.

Aga põhjus miks mu elu on nagu halb seebikas on see, et.....*ohe*...ma ei suuda tegelt seda kirjeldada. Aga tegelt. Te mõistate seda isegi, kui te vaatate seda, ehk siis jälgite seda. Algul võib küll see tunduda sellise kenana nagu need seebikad alguses kõik, kuid siis läheb kõik käest ära. Ja ma ei tea miks. Aga ma arvan et põhjus on ikka minus endas. Minus on muidu alates eilsest selline kummaline tunne. Või nh seda ei saa isegi tundeks nimetada. Tavaliselt on inimestel ikka mingid tunded. Näiteks rõõmus, kurb, armunud, masenduses, jne. Kuid alates eilsest pole minu sees enam mitte ühtegi tunnet. Ma olen tundetu. Minus pole rõõmu, pole ka kurbust, pole ka masendust. Midagi pole. Ja see on nii imelik tunne. Tühjuse tunne. Nagu Su sees poleks midagi. Mul on selline tunne nagu vee pudelil mu laua peal. See on tühi ja läbipaistev, kuigi mina pole läbipaistev. :)

Vahest on mul selline tunne, et see elu pole väärt, et seda elada. Ja mis kõige naljakam on see, et sa mõistad asju ja oma vigu ka. Kuid ma kordan neid vigu ja teen neid samu asju jälle uuesti ja uuesti. Ja see on lausa halenaljakas.

Homme algab märts. Märts on teatavasti paastukuu. Ja märtsis peaks lumi sulama, kuid meie ilma vaadates ja ilmateadet kuulates tundub, et see lumi ei tahagi sulada.

Aga mis sellest ilmast ikka. Ma lähen magama. Homme oootab kool. Pean sellel nädalal end kõvasti käsile võtma.

Aga pmst siis head aega ja kenasid unenägusid.

Ingrid.

Mase jätkub

Niisiis. Pidu läbi ja jälle kooli. Koolis oli suht "soe" vastuvõtt. Sõimati natuke ja möliseti. Olen suutnud asjad ise ka nii kaugele ajada, et nüüd ei räägi enam paar inimest minuga. Ma olen ikka nii tore ....
Aga pmst eile oli ka siis Vabariigi 92 sünnipäev, mida ma unustasin mainida.
Ja ma lisasin siia pildi kontserdipiletist, kus ta eile käis. Nii kahju, et ma ei saanud minna:( Seal oli olnud julmalt äge tulevärk ja nii. Ja laulja oli ka igast värki teinud ja seal oli kirst ka lavale toodud. Uudistest veel tsekkisin ja seal öeldi, et kunagi pole Saku Suurhallis nii suurt tehnikat veel olnud. Ma ikka julmalt kahetsen, et sinna ei saanud. Paps kirjeldas küll, et seal olid vahepeal suht suvalt mingid paugud kõinud ja nii. Mm ja vahtu lasti ka ning koguaeg oli hull tulepritsimine. A koju jõudis iss alles mingi kell kolmveerand kaks. Ma kujutan ette kui raske oleks mul olnud täna koolis olla. Ega midagi polnudki koolis huvitavat. Väike sõim ja väike aktus ja siis veel moraalilugemist jne. no ja muidugi kontrolltöö oli ka. Selle oleks ma pidanud järgi tegema, kui oleksin puudunud. Aga oli üks hea uudis ka . Angelical on täna sünna !!! Ja minul on sünna järgmine reede.
A mingi täna oli suht naljakas. Panin teleka käima. Sealt tuli reporter. Õpin ja siis telekas samal ajal lahti ja siis vaatan telekasse ja mida ma näen. Priit seal kaameras. kompu ta ;D
Aga egas muud eriti polegi. Lõpetan siin asjad ära ja tõmban tekkide vahele. Tahakski juba magama, kuid ma loodan et ma jälle mingit kahtlast und ei näe nagu ükspäev...uuh...kohutav. Käravete kummitab mind. Õnnneks on unenägudel see hea omadus, et nad ununevad paari päeva pärast ära.
Sellega ma lõpetan. edu.ee

See, et ma naeratan ei tähenda, et ma oleks õnnelik

Hetkel olen ma masenduses. Ma olen täis kurbust. Olen vist ainuke jobu, kes kodus on. Issi sõidab Tallinna rammsteini kontserdile. Endised "sõbrad" on Käravetel. Kui ma oleks normaalne, oleksin ka seal praegu. Masendus tapab mu. Eile kui ema polnud kodus ma lihtsalt tund aega jutti pillisin, sest elu on niii rappas. Poleks muusikat, poleks mind. Ma tunnen ennast nii tühjana ja nii katkisena. D**m, miks peab see kõik nii raske olema. Ma olen oma elu ära rikkunud. Järjekordne must plekk. Sõpradest saavad mälestused, rõõmust saab unistus. Mul on nii piinavalt valus. Unistused ei täitu ja soovid ka. Ootan, et keegi täidaks neid lootusi, kuid ma vist jäängi ootama. Keegi ei mõista mind ja mu tundeid. Peeglist vaatab mulle vastu hullunud ja hale nägu. Miks ma siia sündisin? Mis on mu eesmärk?
Nüüd saadab veel msn ka mingeid viirusi. Shit happens.
Miks nii? Miks ma olen mingi lootusetu kuju? Ja millal see lumi ära sulab?
Ma tahan ka kellegi jaoks tähtis olla. Ma tahan ka kellegi jaoks armastatud olla.
F**K !!!