Shoooot!!!

Ja ma jällegist ei saa aru, miks inimesed mind ei mõista.

See nädal, või siis selle nädala algus on suht nõme olnud. Mitte midagi põnevat pole juhtund ning aeg lihtsalt sööb mind.
Ma olen mõnes mõttes õnnelik, kuid mõnes mõttes õnnetu. Asjade mõistmisel on omad plussid ning miinused. Täna ma tõdesin ka uuesti seda, et ühe inimese õnn on teise inimese õnnetus. Ning millegi nõmeda värgenduse pärast on just need vähem õnnelikud asjad minuga juhtuma hakanud.

Õnneks olen ma väga tänulik, et mul on peale kõige selle säilinud ka mõni sõber. Suur tänu M-ile, ilma kelleta ma oleks vist juba haiglas. Suur tänu ka J-ile, kes aitab mul maseka ära viia. Sa kallistad mind kui vaja ja sina teed ainukesena veel nõmedamaid ja lollimaid asju, kui mina.

Kahjuks olen ma kaotanud oskuse kirjutada mõistlikku juttu.

Kuid tegemistest siis ka vahepeal. Koolis on meil terve see nädal mingid küttesüsteemi probleemid olnud ning seetõttu on meil mõnel päeval ka tunnid lühendatud. Et siis meil on igapäev koolimaja mingit jubedat haisu täis. Minule meenutab see hais midagi kütse ja vingu vahepealset. Ja kuna koolimaja on seda haisu täis, siis on meil koguaeg välisuks lahti. Ning meie muidugi lõdiseme. Selletõttu on ka koolibuss meile iga päev varem järgi kutsutud. Koju jõuan ma õnneks varem. Kodu, kus on minu pesa ja minu turvapaik. Kodus ma tavaliselt söön ja siis magan. Siis loen raamatut ja jälle magan ja vaatan telekat ja olen arvutis(kus pole kellegagi rääkida) ning jälle uuesti magama.

Hehee. Kuna meil koolis on külm ja vahetundides on igav, siis me Juliaga otsustasime tantsima hakata. Ja niisiis me vahetundides tantsimegi valssi. Algul me ei teadnud neid samme, aga siis oli üks õpetaja meile lahkelt abiks ja näitas meile neid samme.

Ja ega ma muud ei oskagi enam suht kirjutada. Sõprade nimekiri on lühenenud. Mase valdab keha. Ja elu on minujaoks väga üksluine ja igav....