Elukene

Haiglaid olen kartnud viimased paar aastat. Ema küsib, miks kardad neid kes tahavad sind aidata? Aga ma ei tea. See kartus tuleb kusagilt seest. Mulle ei meeldi see vaatepilt, mis seal avaneb. Haiglad on inimesi täis. Igaühel oma vaevad ja hädad. Aga,
Miks jookseb ema sülelapsega lastehaigla EMO ustest sisse? Miks peab mõni 18 aastane käima uuringutel iga väikese aja tagant? Miks peab alles 20 aastaseks saanu käima iga nädal arstide juures ja uuringutel. Teadmata, mis võib viga olla või kas üldse midagi on. Üks arst paneb diagnoosi, teine välistab selle. Lasta end pidevalt mõõta, torkida, jälgida. Miks peavad 21-aastased käima operatsioonidel, rääkimata siis veel keskealistest? Ja miks peab alles aasta tagasi elujõuline pensionär olema nüüd voodis ja elama oma viimast vaatust. Miks peavad inimesed olema nii haiged, et ühe eriarsti vastuvõtul on käinud kõik 4-liikmelise pere osalised?
 Kõige raskem on see, kui ma näen ise seda kõike pealt. Tahaks nagu midagi teha, aga ma ei saa. Sest ma pole ei arst ega Jumal. Ma ei suudakski ette kujutada, mis tunne on teada, et kõik kus oled oma elu jooksul käinud, sinna enam ei lähe. Kõik, mida oled teinud, on nüüdseks tehtud. Mõtled elus saavutatu üle ning puhkad. Magad oma viimaseid öid, sööd viimaseid õhtusööke. Näed ehk viimast korda lapselapsi. Mõtled ehk, mis saab neist tulevikus või kuhu nad jõuavad. On see valu, on see rahu, on see ängistus, on see kurbus või äkki on see rõõm, mida need inimesed tunnevad?
Mulle ei meeldi arstid, sest minu jaoks on parem elada teadmisega, et ma olen terve.

Rahu sulle!

Kes sa oled, kui keegi ei näe?

Ma olen rohkem kui 120% kindel, et praegu pole õige aeg blogi kirjutamiseks, aga tead, las see olla, äkki just praegu peangi ma kirjutama?

Scrollin tumblerit ja ainuke pilt, mis mu keerdus silmadesse pidama jääb, on pilt, mille keskmes on kiri "Who are you when no one's watching?"

Vastan, et täpselt see olengi, kes ma praegu olen. Üksikasjadesse laskumata. See on nii tõsiselt irooniline, et see ma olengi, kui keegi ei näe. Keegi kunagi ei tea kuidas ja kui palju ma näitlen. Kas ma üldse näitlen ja milline ma olen oma siis kui sa ei näe. Keegi pole võimeline teisest inimesest täielikult "sotti saama", sest alati on mingi külg sinu eest varjatud. Varjuelu. Teine elu ja Teised elud. 

Yeah, 

that's all. 

Peace. 

Võõras

Käesoleval aastal on juba kaks korda ette tulnud selline seik, kus ma olen jäänud võõra inimesega vestlema ja vestlus on mind puudutanud. 

Esimesel korral pöördus võõras minu juurde, kuid nüüd otsustasin võtta julguse kokku ja minna ise, olles see suhtluse algataja. Kuigi mul kindlat plaani ega eesmärki polnud, suutsin ma  midagi ette kujutada. Umbes, et vestlus võiks kesta nii, et küsin oma peadmurdvad küsimused ära, saan konkreetsed vastused ning siis saan rahulikult koju jalutada. Paraku jäin ma aga sinna. Aeg liikus, mina vajusin tundmatusse ja mõnes mõttes vist murdusin enda sees. 

Peale seda oli mul aga hea tunne. Ma sain ennast ületatud, ma sain mõne vastuse ja ma sain rääkida kellegagi, kellesugust ma just igapäev ei kohta. Sa küsisid nii õigeid küsimusi, et need hakkasid mind hiljem kummitama ja minu sees ise vastuseid otsima. 

Ma arvan, et isegi hästitasustaud psühholoog poleks minus sellist tunnet tekitanud. 

Veel möödus päev ja ma tundsin, et tahaks veel. Tahaksin veel end avada. Sulle. Aga ma ei saa. Ma andsin endale lubaduse. Ma ei taha jääda sõltuvusse kellestki, kes nii lihtsalt mulle ligi pääseb. Samas, sa mõjusid nagu hingepalsam. Sellegipoolest võib ka rohtudest sõltuvusse jääda. 

Ma jätan selle asja hetkel nii. 

Nagu me arutasime, siis kõik juhtub põhjusega ja juhuseid pole olemas. Kui sama seletamatu põhjus, mis mind sinu juurde tõi, tooks nüüd sind minu juurde, oleksin ma rahul. 

Kui see aga oligi ühekordne, siis las ta olla. 

Sina unustad, minagi unustan. Ja varsti oleksimegi nagu jälle võõrad. 

Always growing, forever changing.

I.

Kas ma tahan elult palju?

Kas mul on suured unistused?

Ei, sest unistus pole piisavalt suur, kui keegi juba elab sinu unistust.
Ma ei taha palju. Ma tahan ainult seda, mis sinul juba olemas on.

Kas ma puudutan sind?

...
"tegelt ma lihtsalt otsin suhtlust"
"no siis sa otsid seda küll valest kohast"  *sõbralik naer*
Tänks bruh, et viitsid vahepeal sistaga lobiseda.

Kuna mu koffeiini tarbimine on märgatalt tõusnud, ...hood sagenenud ja üht-teist veel, siis vahelduseks padja passimisele tulin siia "suhtlust otsima".


So.. uus aasta ja uued sihid? Kind of... not.
Ekslik, et inimesed tahavad päevapealt midagi muuta. Suured muutused algavad väikestest muutustest. Suvekuumusest ei saa ka üleöö pakast. Küll aga isegi väikeste muutustega peab ükspäev päevapealt alustama, tõsi.
Mõnikord ei vii muutused kuhugi. Pööra tähelepanu, ära pööra tähelepanu. Jaga armastust, ära jaga armastust. Jagajale jäävad ikka tühjad pihud ja loll tunne.



Kui ma 5 kuud tagasi (!! lühkarites ja särgiga !!) tööle jalutasin, valisin ma teepoolt selle järgi kus oli varjulisem. Tänasel hommikul suunasin aga oma jalad sinna teeäärde kus oli vähem libedam. Põrnitsesin siis oma jalgade ette ja mõtlesin, et õige pea on see aeg, kui ma jalutan jälle seda teed, aga koledate talvesaabaste asemel vaatan oma kirsipunaseid tennised. Duhh... see kole hall asfalt ja mu kaunid erksad papud. Nice, eksole.
Seda kujutades ma aga mõtlesin, et kas ma ikka nii väga ootangi seda kevadet või ma olen lihtsalt üks järjekordsetest varestest, kes soovib alati seda mida pole.
Ei, tegelt on tuisuse pakasega kubujussina seda pähekulunud 1,44 km jalutada ka omamoodi võlu.
Töölt koju ja kodunt tööle jalutamised on millegipärast alati sellised hästi mõtteaineterikkad. Terve päeva ilu ja valu jõuab läbi seeditud. Transformatsioon tööloomast koduperenaiseks. Vahepeal isegi kurjast nõiast sõbralikuks naerupalliks.  Tervest katkiseks. Jah, transformatsioonid.



Kui nüüd kogu see mull ja piinavad mõttevälgatused siia kirja pandud on, saan ma öelda ka seda mida tegelikult öelda tahan.
Ma tahan selgust. Ma tahan olla targem ja sügaval sisimas tahan olla natuke parem kui sina.
Ning lõpetuseks tahan ma, et sa nüüd jääksid mõtlema minu peale. Tunne mulle kaasa, ürita mind paremaks muuta. Või lihtsalt mõtle minu peale...

page 365 of 365

Viimane päev. Viimased tunnid.
Nagu selle aasta suurematele sündmustele kohaselt, istun ma jälle üksinda kodus meik peal, juuksed ilusasti soengus ja kõht täis. Kõik on korras, ise olen veel rahul.
Täna pole peotuju. See päev võiks juba läbi saada ja uus alata. Tavaliselt on nii, et istud ja ei märkagi millal kell südaöö ületab. Nüüd aga peab ootama ja ootama. Selline pealesunnitud püha tundub see. Et nüüd lihtsalt peab minema kuhugi tähistama. Aga vot ei pea. Olengi kastist välja inimene, erinen massist.

Aasta kokkuvõte?
Läks nagu tavaliselt. Iga aastaga aina paremaks. Lubadused sai täidetud nii hästi kui võimalik oli. Kõik katsumused sai ka paremini-halvemini ületatud. Selline.. tavaline... meeleheitlik.... eriline.

:)

Kõike paremat uueks aastaks!

Going better

On esimene advent. Selline kaunis päiksepaisteline lumeilm kus miinuskraade on päris palju juba.

Mina kahjuks pean toas istuma. Eile juhtus väike õnnetus ning nüüd on paar päeva voodirežiimi. Õnneks on piisavalt tubaseid tegevusi mis ei nõua palju ringi liikumist. 

Eelmine nädalavahetus oli mul hea võimalus võtta mõned vabad päevad töölt ja sõita külla oma kallile Rootsi sõbrantsile. Päris vägev ja vahva aeg oli. Sattusime jäähokimängule; imetlesime mäe pealt linnatulesid; käisime kirikus Aafrika laste õhtul kus nad tantsisid ja rääkisid oma storysid; käisime erinevates söögikohtades, jne...  Ainuke hetk, mil ma tundsin kurbust oli lahkumisminutid. Ja veidi tegi meele kurvaks öösel 2 tundi tuule ja külmaga bussiterminali uksetaga seismine. Aga kõigest hoolimata tulin tagasi rõõmsama ja puhanuna ning mõnusate mälestustega. 

pealpool pilvi on alati päike 

Espresso House is my new favourite coffee shop now 

Jõuluaeg on päris lähedal. 

Ja tulge ka Boosti Chai smuutit ostma kui jõulushopingut teete :)