ajapidamine sassis. Päev taga

Tere-Tere!

Niisiis, olen oma blogimajandusega veidike ajast maas.. eile kirjutasin laupäevasest ja unustasin eilse, pühapäevase päeva hoopis sootuks ära. Kuigi eile oli ka väga mõnus päev.

Mälu on mul selline nagu ta on, aga küll kõik tähtsamad punktid ikka kirja saame siia :D

Kuna laupäeva sünna oli nii mega, siis mul lihtsalt ei tulnud öösel und ja sain ennast magama alles kolme aeg. Tervelt kaks tundi keerlesid peas sünnipäeva juhtumised ja tegemised ja kõik see mõnus laupäev, mida tahaks tagasi.. see möödus liiga kiiresti :(

Nuh, ja siis ma ärkasingi pühapäeval suht kella 9 ajal juba, aga kodust välja sain hoopiski hiljem. Pidin Angelicaga kell 11 Vabakal kokku saama, aga ossajutt, ma jõudsin alles kesklinna 11.50 ...

Kodus oli kiire. Ja siis ma ootasin ka bussi oma 10

minutit. Ilmselgelt polnud ma kaua aega bussiga Tallinnas sõitnud ja seetõttu oli ka ununenud, et on pühapäev ja bussid sõidavad 20 minuti tagant... Ja lõpuks kui see tuli, oli päris mõnus tunne. Esiteks sellepärast, et sain sooja. Ja teiseks sellepärast, et nii tore oli jälle sõita selle nr 23-ga, millega suvel sõitsin oma nädal aega iga hommik ja õhtu. See marsuut on nii pähe kulunud juba ja minuarvates oli tore üle mitme kuu jälle sellega sõita.

JAH.

Kui Ingrid Annu juurde Virusse jõudis, oli kell juba 11.50 ning Ingridil oli väga mark, et sõbranna pidi teda mitu tundi ootama. (Jah, mul on siiani mark)

Igatahes, olime otsustanud ka seekord Olevistesse minna ja sinna võtsimegi suuna. Täiega mõnus ja harmooniline ja armas oli seal olla. Kuidagi kodune tunne, kuigi olen seal viibinud ainult paar korda. Aga tõesti on tunda sellist erinevust kohe uksest sisse astudes. Isegi Annu märkas

seda. Isn´t great :D

Kui need kaks rahulikku tundi olid läbi saanud, siis rääkisin veits vennaga ja hakkasime Annuga Balta poole jalutama, sest plaan oli minna rongile ja koju. Aga vend tuli ja võttis meid peale ja siis sõitsime meie juurde. Sest vend unustas mu roosi maha -.- Käisime Vasjaga (venna koeraga) õues ja Annu sai peale inimeste ka veel koera pildistada.

Ja siis juba Ülemistele ja rongile. Jänedal sain emmega kokku. Ja siis sõitsin juba koju, kus ootas mind makaronisalat ja tort ja pärast sain vanaisalt ka veel kingi. Väga lahe.

Ainuke negatiivne asi oligi see, et mul oli palju õppida, aga õnneks jõudsin tehtud kõik.

Magama sain eile hilja, sest Johannaga oli mingi msni jutuajamine, mida ma kohe ei suutnud lõpetada. Lõpuks oli mul lihtsalt niii uni, et silm läks juba kinni ja siis sulgesin ka läpaka kaane nagu oma silmad ja jäin magama.

Täna.. ärkasin megaväsinult. Unenägu oli ka creepy. Aga õnneks möödus pikapeale see uni ning suutsin need 7 tundi ära kannatada. Vahetunnis sõime kommi ja arutasime sünnat ja muid asju.

Igatahes, aitäh et lugesite. Kena õhtu jätku. Vot.

A ja kuulake laulu ka :D jääb kummitama (peded tegid peegelpõranda peal kükke, jalas polnud pükse, jalas polnud pükse...)

tänase päeva laul: Winny Puhh - Peegelpõrand. link.

Yeaa, see pilt peabki siin kaks korda olema. By the way ...

16

Terekest. Ma jõudsin ka üle pika aja blogisse. Ja mis vahepeal juhtunud on ? Ma sain ju 16 :D

wiii. Aah.. ja see sünnipäev, see oli ikka nii mõnus. Metsik lausa. Ja võin kohe mainida, et see oli õunamahlapidu, niiet no alcohol. Ainult looduslikud rõõmud. Aga alustame siis laupäeva hommikust, kui ma ärkasin väsinult, unisena, kõhuvaluga ja suhteliselt kurvana, ehk siis peotuju puudus.

Emps viskas mind siis jaama ära ja seal perroonil sain ka Valeriaga kokku. Ta tegi mulle mingi megakalli ja siis hakkasime rongi ootama. Ja millegipärast ootasime seda pool tundi.. Oleksin peaaegu ära jäätunud seal oma õhukestes riietes. Huh. Lõpuks saabus me kauaoodatud rong ja kimasime rõõmuga Tallinna poole. Iga sekundiga tuli Tallinn lähemale, kuid minu tuju ei muutunud sellest midagi. Ikkka oli mingi pind nagu südames. Välja tõmmata seda ei suutnud.

Õigepeatselt olimegi pealinnas kohal. Saatsin Valeria mingile ühistranspordile (ma siiani ei tee trammil-trollil vahet) ja siis ise jalutasin vaikselt ja rahulikult hommikuses päiksesäras läbi vanalinna kesklinna poole.

Jõudsin Solarisse. Mm.. Käisin all poes ja rändasin ülesse tagasi-Ticketprosse. Seal sain kätte oma Solarise kaardi, mille tegin juba detsembris, kuid mis jäi mul vanuse tõttu kätte saamata. Nüüd on see ilus lilla kaart mul rahakoti vahel olemas. Ja siis hakkas meeletu igavus. Sest kell oli kuskil pool kaksteist ja sünna pidi algama kella kolme ajal. Yeap. Helistasin vennale ja siis rändasingi tema baari. Lootsin seal tukastada mõned tunnid, kuid ossapoiss seal oli selline läbu sees, et wuh. Mingi reedeõhtuse party afteka pidajad arvatavasti. Kahju oli neid joodikuid vaadata, kes vahetpidamatta ajavad oma ümmargust juttu.. kuid ma läksin kööki ja sukeldusin 2,5 tunniks netimaailma. Vahepeal sain sõnumeid ja venna käest veel ühe kingi. Wii. Lõpuks ajas vend need pidutsejad minema ja hakkas ise koristama. Aitasin ka siis teda ja kuivatasin neid klaase seal. Väga armas. Kuulasin head muusikat ja ootasin millal kell saaks kolm, sest mul oli ikka mingi väga nõme tunne sees.

Ja siis ma istusin ja istusin seal arvutis. Kirjutasin fb õnnitlustele vastuseid ja üritasin ka magada. Aga sellest jah ei tulnud midagi välja. Igatahes :D siis... kirjutasin blogi ja siis..

siis kuulsin ma et keegi nagu tuli. Ma ei viitsindki vaadata, kes see oli. Kuulsin venda kellegagi rääkimas, mingi mehehääl oli. Ja siis vend ütles, et "Ingrid, sulle tuli külaline. " Mul oli nagu whaat. Ja siis läksin. Ja siis..

siis seisis üks sõber seal. Punase roosi ja kaardiga :) See tuli mulle nii suuuuuure üllatusena ja ma lihtsalt .. hohoho :D ma sain hetkega megarõõmsaks. See oli lihtsalt väga armas. Tõsiselt ka. Üks armsamaid asju minu elus :)

okei, ma sellest igaks juhuks rohkem ei kirjuta. Igatahes, siis jäime juttu rääkima ja varsti ilmus ka Annu oma võileivatordiga välja. Mis oli kingakarbis. Õnneks, sest muidu poleks vist seda alles olnud. Ta oli mitu korda käna käinud :D need on need libedad tallinna tänavad.

Ja siis natuke istusime kolmekesti seal. Rääkisime veits ja siis hakkas kell juba kolm saama. Ning hakkasime vabaka poole liikuma, mis on seal samas ligidal. Ennem käisime ka swedbankist läbi, kes tegi mu rahaga naljakaid asju.. Ning siis nägime juba Valeriat. Ja siis saime Helinaga ka kokku. Ning siis viiekesti olime natuke vabakal. Ootasime Juliat, aga saime teada, et tal läheb veel aega. Ja siis võtsime suuna viru poole talle vastu. Vahepeal jätsin mina oma sõbraga hüvasti. Ja otsisime Julia ülesse.

Teda oli nii armas üle pika aja näha. Ta on suuremaks muutunud. Pikkuselt, välimuselt.

Noh, vot. Ning hakkasime tagasi vabakale minema, kus meil oli AHHAA keskusesse aeg kinni pandud, aga me jah jõudsime sinna veidi hiljem ja me ei saanud enam sinna. Egas siis polnud muud teha kui kinno minna ja pärast tagasi AHHAASSE. Seda tegimegi. Solarisest võtsime filmi "Must luik". Kohad olid meil esireas ja sellepärast polnud ma ka eriti excited sellest filmist. Kuid saime õnnelikult vaadatud selle. Alguses mul tuli muidugi mingi nõrkusehetk peale ja siis nutsin seal vaikselt. Ainult Helina nägi seda. Teised ei tea sellest midagi. Okei, nüüd teavad. Tegelt oli väga hea, et Tutsik just mu kõrval istus, sest siis sai ta minu randme paika panna. Väga mõnus ja hea. Aitäh selle eest !

Kui kino oli läbi, jooksime AHHAAsse ja siis saime õnneks löögile. Käisime dialoog pimeduses vaatamas. Või siis.. katsumas, sest me ise ei näinud midagi. Ehk siis tunniks ajaks olime pimedad nind elasime pimedate elu. Kogedes neid asju millega puutume igapäevgi kokku. Väga õpetlik ja lahe ja huvitav oli.

See kestis tunnikese ning kui see kiire tunnikene oli möödunud, oli kell juba kaheksa kah. Valeria pidi seoses sellega vanaema juurde minema. Aga meie läksime sööma edasi. Nomnom. Venna baaris oli juba saun sooja pandud ja alla laud kaetud. Jee. see oli tõsiselt lahe. Peomütsid, tuututavad asjad, salat, võileivatort, saun, MULLIVANN, tort, bikiinid ja meeletu pildistamine..

Väga pikale sünna ei veninud, kuid see oli ikkagist nii megalahe. Nagu tõesti. Kipa. Saunas oli mega pilte teha. Ja mullivannis veega solistada. Sorry vend, et pärast palju kuivatama pidid seda ruumi.. :D

Pärast kui mu vend tegi taksoteenust ja sõidutas kõik oma ööbimiskohtadesse tuli välja, et tõesti oli see üks väga lahe sünna.

Ega väga ei imestagi. Ikkkagist minu ja Annu ühissünna. Ja nagu annu ütles, siis lõpuks saime selle tehtud. Jah, me olime seda plaaninud juba eelmise aasta algusest.. aga nüüd sai see reaalseks.

Samamoodi nagu sai eile ka üks minu unistus reaalseks.

JEP.

Aitäh ilustate kinkide eest. Need kõik olid väga armsad ja lahedad.

Aitäh õnnesoovide eest !!!

Armastan teid kõiki !!!

(pilte saate ka kunagi)

kahtlased seene-naljad

Täna oli niiiiiiii awesome päev :D

Ja kuna see oli nii lahe, siis ma kirjutan kõik algusest peale ja üksikasjalikult. Ma polegi ammu nii kirjutanud. Ja kui te tõesti ei viitsi lugeda, siis pange mu blogi aknake kinni ja tegelege teiste huvitavamate tegevustega.

Igatahes, hommik algas nii nagu iga teinegi. 6.18 Uni läks lihtsalt ära. Nii mõtekas. Ja siis ma kuidagi venitasin veel paarkümmend minutit ja siis tõusin ja särasin. Tegin tavapäraseid igavaid tegevusi ja siis roomasin bussijaama. No, mitte sõna otses mõttes roomasin, aga jah, kõmpisin.

Siis võitlesin lumega, üritasin seda meeletult hävitada. (palun hakka juba sulama. Paluuun!!!) Siis sõitsime loka-loka, kolla-kolla (jah, koolibusss logiseb meil) Jänedale. Palusime end täna maha panna hooopiski Täku talli ees, mitte kooli juures hehee. Ja siis läksime kand-varvas läbi hangede Annu juurde. Jaah, Angelica elab meil paksude lumiste hangede taga. Astusime tuppa. Pererahvas oli juba üleval ja siis Annu tuppa ja voodisse. ha-haa :D okei, nalja tegin. Voodisse ei roninud. Valeria oli ju ka. Siis tsillisime Annu toas. Parim paik :D mängisime väikevennaga tal. Ja alustasime fotografiatsiooni (mingi kolekahtlane sõna). Pildistasime natuke mind ja siis hakkasime Valeriat piinama. Ta on fotogeeniline -.- ja siis lasime veel natuke seal ringi. Aa, ja Annu tegi mulle mingit vägakahtlast veega kakaod. See oli :D kuum. Lõpuks venis aeg nii kaugele, et istusime Annu ema uude Volvosse ja sõitsime Rakverre. Mnjaa.. Angelica jäi magama. Ja mina niisama tukastasin. *haigutus*

Jõudsime Põhjakeskusesse ja PISSILE !!! :D Valerial oli häda.. :) Ja siis algas meeletu kingiotsimine. Täiesti lõpp, kui raske on sõbrannale kinki valida. Lõpuks igatahes andsin alla ja ostsin talle ühe asja, mis seondub temaga. Ma tean, et ma oleks saanud parema kingi, lihtsalt ma ise olin nõme, et ma varem sellega ei tegelenud. Nojah, juhtub. Järgmine aasta olen targem :D Ja siis chillasime veel veits põhjakas. Mina tegin endale RIMI kliendikaardi (Y)

Ja kuna aeg veereb kahtlase kiirusega, siis jalutasime õue tagasi ja autosse. Ja hakkasime otsima seda Rakvere Põhikooli, kus pidi toimuma meie kirjandi kirjutamis võistlus. Pika otsimise peale leidsime ka selle ülesse. Jumal tänatud, et me autoga olime. Esialgsete plaanide järgi oleksime pidanud minema bussiga iseseisvalt Rakverre ja siis seal ise orienteeruma, aga siis poleks me neverever seda üles leidnud vist. Vedas. UUh. Ja siis ajasime kõik endale tõsise tuju sisse ja hakkasime kirjandit kirjutama. Kokku olid tulnud mitmed Lääne-Virumaa koolid. Ja teemasid, mille seast valida, oli 19. Mina valisin sellise teema nagu "Ka minul on isiklik elu!" Suht selline.. tuttav teema. Veidike läks mul vist teemas püsimisega nihu, aga ühtekokku kirjutasin kokku ühe suure joonelise A4 täis (kahelt poolt nagu). Ja käsi oli lõpuks valus. Ma ausalt polnud varem kirjutanud 2 bioloogilist tundi järjest nii, et käsi koguaeg kirjutas. Huh. Aga hakkama sain. Sain veel tänukaardi ja šokolaadi kaa :D Okei, tegelt said kõik.

Siis oli mul veidike kurb tuju. Noh kõik see kirjutamine ja mõtlemine ja see kõik ajas mu liiga diipi olukorda, et kohe tuju läks alla. Aga siis ajasime riided selga ja pidime hakkama bussijaama otsima. Küsitlesime ühte tädikest. Ta andis meile suuna kätte ja siis hakkasimegi jalutama. Aga me leidsime tee peal nii ilusaid sildasid ja puid ja meil lihtsalt tuli selline fotosessiooni tuju. Ja niipalju igast mõtteid, ideid ja siis oligi nii, et Annu lihtsalt pildistas. Mind ja Valeriat. Aaah.. nii palju lahedaid pilte sai sealt. Ja kui me ükskord otsustasime liikuma hakata siis lõpuks jõudsime ka sinna vajalikku kohta-keskturule. Nikal oli aga kõht tühi. (Ta väike ja kleenuke, vajab süüa pidevalt) :D siis ma tegin ettepaneku, et läheks Hagari Pizzasse sööma. Ja kuna ma teadsin kus see asub (aplaus) siis läksimegi sinna. Ja wohoo, seal samas, pmst üle tee või seal kõrval ligidal oli kohe ka meile vajalik bussijaam. Nii. Ja siis läksime sööma. Võtsime ühe hakklihapitsa kolme peale. Hästi nomnomnom oli. Mõnus ja toitev. Polnud ammu nii head pitsat saanud. Nägime veel diret ka. Ja dire meest ja informaatika õpetajat ja majandusjuhatajat. Vot kus kamp koos :D Nad olid rohkem üllatunud meid nähes kui meie neid nähes. Ja siis astusime välja. Angeliga suutis veel kohmakas olla ja oleks äärepealt laua pikali tõmmanud, aga õnneks oli tal seljataga trepp, (ehk siis ta istus trepi all) niiet tool jäi trepi alla kinni ja ta ise tooli külge vist ja laud.. see vist jäi tema külge kinni või kuidagi. Maitea, aga naljakas oli hullult :D

Ahjaa. Ja siis see kõige naljakam koht. Bussijaam. Ma pole ammu endal kusagil nii marki täis teinud. Nagu ausalt ka. Aaah.. mida kõike seal me ei teinud. Naljakaid pilte; siis pildistasime onu kes sõi jäätist; aah.. angelica luges Mädapea bussi silti ja siis ta hakkas midagi Mädapeast jahuma seal ja samal ajal kõndis ühest mehest mööda ja pmst Angelica ütles samal ajal midagi Mädapea kohta nii, et see kõlas täpselt nii nagu ta oleks seda sellele mehele öelnud. Nagu aah.. see oli nii naljakas. Me lihtsalt irnusime seal õues kõva häälega :D :D :D Ja siis läksime sisse. Seal siis toimus eelnimetatud onukese pildistamine. Suutsime ta nii ära tüüdata, et ta lõpuks lihtsalt kadus minema. Ja siis me puhusime neid peo asju. Nagu neid mis lähevad lahti ja teeevad "TUUUUUUT". JA siis me ajasime Rakvere rahva närvi selle pideva lollaka tuututamisega. Btw, tallinna rahvas on homme järgmine ohver ;) AAh.. lõpuks tuli ka meie buss ja bussijaamas olnud inimesed said meist lahti lõpuks. Kuid kahju neist, kes olid meiega koos sellel Tapa bussil. Sest seal bussis jätkus kõik see lollitamine ja nermine. Hahaha :D Ohjah, mida lollust me seal ka ei teinud. :D Okei, ega ma kõike ka ei kirjuta siia :D ma pean ikka korralik eeskuju olema. Ja Johanna loeb ka seda :D las ta arvab edasi, et ma olen hea ja tubli :D

Siis jõudsime lõpuks Tapale. Ja selleks ajaks olid meil kõigil pissihäda ja süda paha. Buss loksutas vist nii palju. Maha saime, siis hakkasime kapsast otsima. Homseks salati sisse. Grossis polnud ja sellepärast pidime säästukasse minema. Seal oli megapikk järjekord, aga see selleks. Seal saime Andreiga kokku. Heh. Naljakas oli. Ja siis jalutasime jälle bussikasse. Seal sain teada megauudise. Vend ostis kaks 30 seconds to marsi kontserdi piletit !!! jeeej. Üks mulle ja teine Annule. Ma siiamaani nii häppi selle üle. Nüüd on mul reaalselt piletid olemas ja saan sinna. Ma saangi sinna !!! nii uskumatu. Aaah.. :D aga igatahes, siis oli hästi külm. Ja teised kobisid bussile. Mina jäin veel sinnna venda ootama. Siis ootasin veits, ta tuli ja võttis mu peale ja siis külastasime veel poode. Ja siis sõitsime ringi. Kuulasime "Jalas polnud pükse". Lõpuks sain koju. Ise ülihäppi. JA nii see megalahe päev saabki vaikselt läbi, aga pole hullu sest siis tuleb juba 5.märts ju :D sünnna :D ja party ka. :D awesome.

ohjah, ma kujutan ette et mu jutt võib kohati olla segane. Ma siin ise pool aega naersin. :D ja siis emme tegi mulle vahepeal patsi ka, rääkisin temaga ja niii :D

Okei. Jutt vist on tõesti veninud. Aga nüüd paneme tänase päeva laulukese ka.

Tänase päeva laul: Anberlin - A whisper & A clamor. link.

väikesed rõõmud

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mind teevad mõnikord täiesti tühised laused või mingid väikesed asjad lihtsalt nii rõõmsaks, et ma lausa poetan mõne pisara. Seda nii rõõmus, kui ka kurbuses, sest ma lihtsalt näen mõnikord nende sõnade tagant seda tunnet või neid asju, mis on motiveerinud seda kirjutama. Või siis tuleb see lause lihtsalt nii südamest ja nii mõtlemata, nii otse, et sa lihtsalt rõõmust poetad pisara. Jah, mul oli just natuke aega tagasi nii. Lugesin kalli sõbranna blogi, kellel vist pole hetkel kõige parem, ja seal oli kirjas lause, mis tõesti liigutas mind. Ma ei tea. See tuli nii ootamatult ja see tegi mind nii rõõmsaks, kui keegi kirjutab siiralt, et tal on minuga hea olla. Luv ya !!!

Hea, et on olemas sõbrannad.
Ainult... sõpra pole. On ikka jama, eksole :)


Aga ma olen ka megahäppi selle piffi eest. Ta asendab mul kõike.




Tänase päeva laul: 12 stones - World so cold. link.

vajadus kirjutada... -.-

Aahh.. ma olen nii hale. Mõtlesin, et suudan ühe päeva ka ilma blogi kirjutamiseta elada, aga tuleb välja, et ei suuda.

Läinud on mul kuidagi.. nõmedalt. Koguaeg on mingi nõme tunne sees. Nagu tunneks ennast süüdi või maitea mida.. Pettumuse tunne nagu.. Ausalt öeldes ei oska isegi arvata miks see nii on.

Sõuhh.. homme on juba 3. märts.. ja siis tuleb 4.märts.. ning siis tuleb 5.märts.. Kas tõesti on võimalik, et mu sünna on nii ukse ees juba ? Oehh.. ma ei tea. Kas oodata seda nüüd pingsalt või teha kõik selleks, et see mõte ei tiirleks mul peas. Vist ikka teine variant. Sest meil tuleb ka mingi sünna üritus. Ja mul on selline tunne, et see kõik põrub ning lõpuks olen ma ikka kurb.. Muidugi see pole nii, aga ma lihtsalt ei suuda mingit roosilist stsenaariumi laupäevaks välja mõelda. Loll olen. Põen, et äkki mulle ei meeldigi teiste kingid või ma teen oma margi täis või siis see õhtune sauna värk äkki läheb nõmedalt või lähevad keegi tülli või jään ma outsideriks... nagu nii nõme ja mõtetu, et ma põen selliste asjade pärast. Aaahhh.. okei. saingi nüüd selle välja öeldud.

Tegelt oli üks asi veel, mida ma tahtsin öelda... aga ma ei mäleta.. Nojah, ju siis vahet pole.

Igastahes, täna alustasin jälle oma tabletikuuri, milllel oli vahepeal vahe sees. Kohustuslik vahe, muideks, et keha saaks natukene vabadust nendest tablettidest. Ja nüüd pean veel 3 päeva sööma neid. Siis peaksin terveks kah saama.

Jeapp.. egas midagi. Olen siis kurvameelne edasi. Ja teen samasugust pettunud nägu, nagu tegi Stig Eesti Laulu finaalis. Kahju temast.

Ja ma olen nii väsinud. Jäin täna voodis "Vargamäe lapsed" raamatut lugedes magama. -.-

Tänase päeva laul: Kerli - Bulletproof. link.

apple = health
health = strength
strength = looks
looks = girls
girls = sex
sex = aids
aids = death.

Who wants an apple?

juba märts

Ja lumi on ikka maas. Miks ei võiks kõik minna normaalsemaks? Ja kui ma isegi arvan, et nüüd on kõik korras siis tuleb välja, et tegelikult ikka pole küll. Kõik läheb kuidagi hullemaks..

It's the moment of truth and the moment to lie

The moment to live and the moment to die

The moment to fight, the moment to fight, to fight, to fight, to fight

Maailm on suur ja lai. Kuid kõik inimesed, kes siin elavad on erinevad.

Erinevused eristavad meid. Teevad meid teistest eriliseks. Kuid alati ei aksepteerita neid erinevusi. Miks? Miks? Miks ometi? Kõigil on ju omad nõmedused. Te ei pea teda sellepärast ju ometigi halvustama. Armastagem oma klaaslasi ja oleme nende vastu tolerantsemad.

I think about your life. Do you want to be different ?

Mõtlesin täna teemale, et kas mu elutee on ikka õige raja peal. Kas kõik need kraavid ja künkad ja mäed, kus ma olnud olen, kas need on ikka õiged olnud. Sest mõnikord tundub mulle, et ma olen oma eluga kardinaalselt vales seisus. Kõik need inimesed kes on minu elus olnud. Raske on lihtsalt mõista mõne asja tähendust.

Kuid.. Äkki ma tahan liiga palju. Soovin endale liigselt asju. Tahan liiga palju hoolitsust ja armastust.

Aah.. minu elu pole ju ka kerge olnud. Kõik need tülid ja vead ja häired ja maiteamisasjad veel on mind nii ummikusse viinud. Aaaah....

Ma vist läksin liiga vara kooli. Korjasin sellega endale mõtetult palju asju ja probleeme juurde.

Ma tunnen lihtsalt, et ma ei jõua enam. Õppimine, veerandi hinnete korras hoidmine, kevade eksamid, kooli sisseastumiskatsed, sünnipäeva orgunn, raha otsimine, suhete korras hoidmine, meeletu ajujaht et leida sobivat kinki Annule, mure 30 STM kontserdi pärast et kas ma ikka saan sinna, hoolitsemine ja pidev valvamine et ma uuesti haigeks ei jääks, reedene kirjandivõistlus (olen ma ikka selleks sobiv ja valmis???), väsimus. Brrrrrr.........

Ma ju ei taha vinguda. Lihtsalt. Ma tahan öelda, et ma ei jõua.. Ma tunnen ennast räpaselt, vastikult, haledalt, muretsevalt, emolt (sest mulle koguaeg sisendatakse, et ma olen see)

Minevik ei taha ka mind lahti lasta. Äkki kevadel lõppeb see.

Siis jätan kõik need pahad inimesed siin maha ja üritan lõbusamalt uude kooli sisse saada. Hoidke mulle pöialt, et kõik läheks hästi.

Ohjah. Aga mu sisetunne ütleb hoopis muud. Mu sisetunne ütleb mulle, et midagi on vist valesti.. mu mõtted keerlevad selle juures, et kas ma olen ikka terve ? nagu, selles suhtes, et kõik kuidagi liiga hoolitsevad minu eest. Vend helistab selleks, et küsida kuidas tervis on. Esimene asjana koolist tulles küsitakse ka minu tervise kohta. Kuidagi liiga.. murelik on see muretsemine. Ma kardan, et äkki mu vereproov võis näidata midagi veel, sest mul on pidevalt selline tunne, et vanemad varjavad minu eest midagi... ja ma mõtlen, mõtlen, mõtlen. Aga ma ei suudaks küsida ka kellegi käest midagi selle kohta. Äkki ma ei tahagi teada seda, kui seal oligi midagi viltu ?

? ? ?

??

?

Täna siis oligi üks nõme päev-muideks.

Kuulasin muusikat, lausa nii süvendunult, et lõhkusin kõrvaklapid ära. Tubli, Ingrid.

Tänase päeva laul: 30 seconds to mars - This is war. link.